Varusta oma vastupidavus jumalale andumisega

„Varustage oma usk . . . vastupidavusega, oma vastupidavus Jumalale andumisega.” — 2. PEETRUSE 1:5, 6, NW.

1, 2. a) Mis natside kontrolli all olevates maades alates 1930-ndatest aastatest Jehoova tunnistajatega juhtus ja miks? b) Kuidas Jehoova rahvas sellise karmi kohtlemise all toime tuli?

KÄES oli üks 20. sajandi ajaloo sünge ajajärk. Alates 1930-ndatest aastatest arreteeriti maades, mis olid natside kontrolli all, ebaõiglaselt tuhanded Jehoova tunnistajad ja heideti koonduslaagritesse. Miks? Sellepärast et nad julgesid jääda neutraalseks ja keeldusid esitamast austusavaldust Hitlerile. Kuidas neid koheldi? „Mitte ühtegi teist vangiderühma . . . ei tabanud SS-sõdurite sadism sellisel kujul, nagu see tabas piibliuurijaid [Jehoova tunnistajaid]. See oli sadism, mida tähistas lõppematu füüsiliste ja vaimsete piinamiste ahel ning mida ükski maailma keel ei suuda kirjeldada.” — Karl Wittig, endine Saksa riigiametnik.

² Kuidas need tunnistajad toime tulid? Oma raamatus The Nazi State and the New Religions: Five Case Studies in Non-Conformity (Natslik riik ja uued religioonid: viie keeldumise juhtumi uurimused) märkis dr. Christine E. King: „Vaid tunnistajate vastu [vastandina teistele religioossetele rühmitustele] ei olnud valitsusel edu.” Tõepoolest, Jehoova tunnistajad tervikuna jäid kindlaks, kuigi sadade jaoks neist tähendas see vastupidamist kuni surmani.

 3. Mille tõttu on Jehoova tunnistajad suutnud karmides katsetes vastu pidada?

³ Mille tõttu on Jehoova tunnistajad suutnud sellistes katsetes vastu pidada ja seda mitte ainult natslikul Saksamaal, vaid kogu maailmas? Nende taevane Isa on aidanud neil pidada vastu sellepärast, et nad on Jumalale andunud. „Jehoova teab, kuidas vabastada Jumalale andunud inimesi katsetest,” selgitab apostel Peetrus. (2. Peetruse 2:9, NW) Sama kirja alguses andis Peetrus kristlastele nõu: „Varustage oma usk . . . vastupidavusega, oma vastupidavus Jumalale andumisega.” (2. Peetruse 1:5, 6, NW) Seega on vastupidavus Jumalale andumisega lähedalt seotud. Tegelikult tuleb meil selleks, et lõpuni vastu pidada, ’taotleda Jumalale andumist’ ja seda ilmutada. (1. Timoteosele 6:11, NW) Aga mis Jumalale andumine täpselt on?

Mis on Jumalale andumine

4, 5. Mis on Jumalale andumine?

⁴ Kreeka nimisõna, mis tähendab „Jumalale andumist” (eu·seʹbei·a), võib sõnasõnaliselt tõlkida kui „õigesti hardalt austamist”.a (2. Peetruse 1:6, Kingdom Interlinear) See rõhutab sooja südamesttulevat tunnet Jumala vastu. W. E. Vine’i sõnade kohaselt rõhutab omadussõna eu·se·besʹ, mis sõnasõnaliselt tähendab „õigesti hardalt austav”, „jõudu, mis Jumala pühast kartusest juhituna väljendub andunud tegutsemises”. — 2. Peetruse 2:9, Int.

⁵ Seetõttu viitab väljendus „Jumalale andumine” Jehoova hardale austamisele ehk temale andumisele, mis ajendab meid tegema seda, mis on temale meelepärane. Seda tehakse isegi raskete katsetega silmitsi seistes, sest me armastame Jumalat kogu südamest. See on lojaalne isiklik kiindumus Jehoovasse, mis väljendub selles, kuidas me oma elu elame. Tõelisi kristlasi ergutatakse palvetama, et nad võiksid „vaikset ja rahulikku elu elada kõiges jumalakartuses [„täielikult Jumalale andununa”, NW]”. (1. Timoteosele 2:1, 2) Leksikograafide J. P. Louw’ ja E. A. Nida sõnul „võib [eu·seʹbei·a] tõlkida 1 Tm 2.2 paljudes keeltes õigesti sõnadega: ’elada nii, nagu Jumal sooviks, et me elame’ või ’elada nii, nagu Jumal on meile öelnud, et me elaksime’.”

 6. Milline on vastupidavuse ja Jumalale andumise vaheline seos?

⁶ Nüüd me võime paremini mõista seost vastupidavuse ja Jumalale andumise vahel. Kuna me elame nii, nagu Jumal soovib, et me elaksime — nimelt Jumalale andunult —, tõmbame enda peale maailma viha, mis toob igal juhul endaga kaasa usukatseid. (2. Timoteosele 3:12) Kuid mitte miski ei annaks meile ajendit sellistes katsetes vastu pidada, kui me ei teeks seda oma isikliku kiindumuse pärast oma taevasesse Isasse. Pealegi vastab Jehoova sellisele südamesttulevale andumisele. Kujutle vaid, mis tunne on tal vaadata taevast alla ja jälgida neid, kes sellepärast, et nad on temale andunud, püüavad igasugusele vastuseisule vaatamata temale meeldida. Pole ime, et ta tahab „vabastada Jumalale andunud inimesi katsetest”!

 7. Miks tuleb Jumalale andumist arendada?

⁷ Kuid Jumalale andumine ei ole meile kaasa sündinud ega saa me seda jumalakartlikelt vanematelt automaatselt. (1. Moosese 8:21) Selle asemel tuleb seda arendada. (1. Timoteosele 4:7, 10) Me peame tegema pingutusi, et oma vastupidavust ja oma usku Jumalale andumisega varustada. Peetrus ütleb, et see nõuab „tõsiseid pingutusi”. (2. Peetruse 1:5, NW) Kuidas me siis võime Jumalale andumist omandada?

Kuidas me omandame Jumalale andumist?

 8. Mis on apostel Peetruse sõnade kohaselt Jumalale andumise omandamise võti?

⁸ Apostel Peetrus selgitas, mis on Jumalale andumise omandamise võti. Ta ütles: „Armu ja rahu lisatagu teile rohkesti Jumala ja Jeesuse, meie Issanda tunnetuses [„täpses tundmises”, NW]! Nõnda nagu tema jumalik vägi meile on annetanud kõik, mida vajatakse eluks ja jumalakartuseks [„Jumalale andumiseks”, NW], tema tunnetuse [„täpse tundmise”, NW] kaudu, kes meid on kutsunud oma au ja vooruslikkusega.” (2. Peetruse 1:2, 3) Nii et oma usu ja vastupidavuse varustamiseks Jumalale andumisega tuleb meil kasvada Jehoova Jumala ja Jeesus Kristuse täpses, see tähendab terves ehk täielikus tundmises.

 9. Kuidas võib illustreerida seda, et Jumala ja Kristuse täpne tundmine hõlmab enamat kui vaid selle teadmist, kes nad on?

⁹ Mida Jumala ja Kristuse täpne tundmine tähendab? On selge, et see hõlmab rohkemat kui vaid selle teadmist, kes nad on. Toome näite: sa võid teada, kes on sinu naaber, ja sa võid teda isegi nimepidi tervitada. Aga kas sa laenaksid talle suurema summa raha? Kindlasti mitte, kui sa ei teaks, milline inimene ta tegelikult on. (Võrdle Õpetussõnad 11:15.) Samamoodi tähendab Jehoova ja Jeesuse täpne ehk täielik tundmine enamat kui lihtsalt uskumist, et nad on olemas, ja nende nime teadmist. Et olla valmis nende pärast katsetes isegi surmani vastu pidama, peame neid tõesti lähedaselt tundma. (Johannese 17:3) Mida see hõlmab?

10. Millist kahte asja hõlmab Jehoova ja Jeesuse täpne tundmine ning miks?

¹⁰ Jehoova ja Jeesuse täpne ehk täielik tundmine hõlmab kahte asja: 1) õppida neid tundma kui isiksusi — nende omadusi, tundeid ja teguviise — ja 2) jäljendada nende eeskuju. Jumalale andumine hõlmab südamesttulevat isiklikku kiindumist Jehoovasse ja see saab ilmsiks selles, kuidas me oma elu elame. Seetõttu tuleb meil selle omandamiseks tunda Jehoovat isiklikult ning saada tema tahte ja teguviisidega nii põhjalikult tuttavaks, kui see on inimeste puhul üldse võimalik. Et Jehoovat, kelle sarnaseks meid loodi, tõeliselt tunda, tuleb meil sellist tundmist kasutada ja püüda talle sarnaneda. (1. Moosese 1:26—28; Koloslastele 3:10) Ja kuna Jeesus jäljendas Jehoovat oma sõnades ja tegudes täiuslikult, on Jeesuse täpne tundmine Jumalale andumise arendamisel väärtuslik abinõu. — Heebrealastele 1:3.

11. a) Kuidas me saame Jumalat ja Kristust täpselt tundma õppida? b) Miks on tähtis, et me mõtiskleme selle üle, mida loeme?

¹¹ Aga kuidas me võime Jumalat ja Kristust niimoodi täpselt tundma õppida? Kui uurime hoolega Piiblit ja Piiblil põhinevaid väljaandeid.b Aga kui me tahame, et me omandaksime oma isikliku piibliuurimise tulemusel Jumalale andumist, on eluliselt tähtis, et me võtaksime aega selleks, et omaette arutleda ehk mõtiskleda selle üle, mida me loeme. (Võrdle Joosua 1:8.) Miks on see tähtis? Pea meeles, et Jumalale andumine on soe südamesttulev tunne Jumala vastu. Pühakirjas on mõtisklemine korduvalt seotud piltliku südamega ehk seesmise isikuga. (Laul 19:15; 49:4; Õpetussõnad 15:28) Kui mõtiskleme hindavalt selle üle, mida me loeme, imbub see meie seesmisse isikusse ja liigutab sellega meie tundeid, puudutab meie emotsioone ja mõjutab meie mõtlemist. Ainult sel puhul võib uurimine tugevdada meie isiklikku kiindumust Jehoovasse ja ajendada meid elama Jumalale meelepärasel viisil isegi siis, kui kohtame väljakutsuvaid olukordi või raskeid katseid.

Rakendada Jumalale andumist kodus

12. a) Kuidas võib kristlane apostel Pauluse sõnade kohaselt Jumalale andumist kodus rakendada? b) Miks kannavad tõelised kristlased oma eakate vanemate eest hoolt?

¹² Jumalale andumist tuleks rakendada kõigepealt kodus. Apostel Paulus ütleb: „Kui kellelgi lesel on lapsi või lapselapsi, siis õppigu need esiti vagalt kohtlema oma majarahvast [„rakendama Jumalale andumist oma kodus”, NW] ja tasuma, mis nad on võlgu oma vanemaile. Sest see on meelepärane Jumala ees.” (1. Timoteosele 5:4) Nagu Paulus märkis, on eakate vanemate eest hoolitsemine Jumalale andumise väljendus. Tõelised kristlased ei osuta sellist hoolitsust mitte pelgast kohusetundest, vaid armastusest oma vanemate vastu. Kuid peale selle mõistavad nad ka seda, kui tähtsaks peab Jehoova perekonna eest hoolitsemist. Nad teavad hästi, et kui pöörata oma vanematele selg ajal, mil nad abi vajavad, on see võrdne ’kristliku usu ärasalgamisega’. — 1. Timoteosele 5:8.

13. Miks võib Jumalale andumise kodus rakendamine olla tõeline väljakutse, aga millist rahuldust vanemate eest hoolitsemine toob?

¹³ Muidugi ei ole kodus alati lihtne Jumalale andumist rakendada. Perekonnaliikmed võivad üksteisest märkimisväärsete vahemaade kaugusel asuda. Täiskasvanud lastel võib olla oma pere ja nad on ehk majanduslikes raskustes. See, millist hoolitsust vanem vajab või kui palju hoolt on vaja, võib hoolitsejate füüsilist, vaimset ja emotsionaalset tervist kurnata. Sellele vaatamata võib tuua tõelist rahuldust see, kui me teame, et oma vanemate eest hoolitsemine ei hõlma mitte ainult selle tasumist, ’mis ollakse võlgu oma vanematele’, vaid et see meeldib ka Temale, „kelle käest iga suguvõsa taevas ja maa peal saab nime”. — Efeslastele 3:14, 15, UT.

14, 15. Jutusta näide sellest, kuidas lapsed on oma vanemate eest jumalakartlikult hoolitsenud?

¹⁴ Vaatle üht tõeliselt liigutavat näidet. Ellis ja tema viis õde-venda seisavad kodus oma isa eest hoolitsedes silmitsi tõelise väljakutsega. „Aastal 1986 tabas mu isa ajurabandus, mille tõttu ta jäi täielikult halvatuks,” selgitab Ellis. Kõik need kuus last võtavad osa oma isa vajaduste eest hoolitsemisest, mis ulatub tema pesemisest kuni selleni, et teda lamatiste ärahoidmiseks voodis korrapäraselt keeratakse. „Me loeme talle ette, räägime temaga ja mängime talle muusikat. Me ei tea, kas ta on enda ümber toimuvast teadlik, kuid me kohtleme teda nii, nagu oleks ta kõigest täielikult teadlik.”

¹⁵ Miks hoolitsevad need lapsed selliselt oma isa eest? Ellis jätkab: „Pärast meie ema surma 1964. aastal kasvatas isa meid üksinda üles. Olime siis 5- kuni 14-aastased. Ta aitas meid alati siis — meie aitame teda nüüd.” On selge, et sellist hoolitsust ei ole kerge osutada, ja mõnikord kaotavad lapsed oma innu. „Aga me mõistame, et meie isa olukord on ajutine probleem,” ütleb Ellis. „Me ootame igatsusega aega, mil meie isa saab tagasi hea tervise ja me võime saada jälle kokku oma emaga.” (Jesaja 33:24; Johannese 5:28, 29) Kindlasti soojendab selline lapsevanema eest andunud hoolitsemine Tema südant, kes käsib lastel oma vanemaid austada!c — Efeslastele 6:1, 2.

Jumalale andumine ja teenimine

16. Mis peaks olema selle peamine põhjus, mida me teenimises teeme?

¹⁶ Kui me võtame vastu Jeesuse kutse ’järgida teda’, võtame enda peale Jumala antud volituse kuulutada head sõnumit Kuningriigist ja teha inimesi jüngriteks. (Matteuse 16:24; 24:14; 28:19, 20) On selge, et teenimises osalemine on nendel „viimseil päevil” üks kristlik kohustus. (2. Timoteosele 3:1) Kuid meie kuulutamise ja õpetamise ajend peab ulatuma kaugemale pelgast kohusetundest või -täitmisest. Sügav armastus Jehoova vastu peab olema selle peamine põhjus, mida ja kui palju me teenistuses teeme. „Sellest, mida süda on täis, sellest räägib suu,” ütles Jeesus. (Matteuse 12:34) Tõepoolest, kui meie süda on täis armastust Jehoova vastu, ajendab see meid temast ka teistele tunnistust andma. Kui meie ajendiks on armastus Jumala vastu, on meie teenimine Jumalale andumise tähendusrikkaks väljenduseks.

17. Kuidas me võime teenimise vastu õiget ajendit arendada?

¹⁷ Kuidas me võime teenimise vastu õiget ajendit arendada? Mõtiskle hindavalt kolme põhjuse üle, mis Jehoova on meile tema armastamiseks andnud. 1) Me armastame Jehoovat selle eest, mida ta on meie heaks juba teinud. Ta ei oleks saanud näidata üles suuremat armastust, kui ta seda lunastuse korraldamisega tegi (Matteuse 20:28; Johannese 15:13). 2) Me armastame Jehoovat selle eest, mida ta meie heaks praegu teeb. Me võime julgelt rääkida Jehoovaga, kes vastab meie palvetele. (Laul 65:3; Heebrealastele 4:14—16) Kui me seame Kuningriigi huvid esikohale, on meil eluks hädavajalikke asju. (Matteuse 6:25—33) Me saame pidevalt vaimset toitu, mis aitab meil meie ees seisvate probleemidega toime tulla. (Matteuse 24:45) Ja meil on õnnistus olla osa ülemaailmsest kristlikust vennaskonnast, mis meid ülejäänud maailmast tõeliselt eraldab (1. Peetruse 2:17, UT). 3) Me armastame Jehoovat ka selle eest, mida ta meie heaks veel tulevikus teeb. Tema armastuse tõttu on meil võimalik „hakata kinni tõelisest elust” — igavesest elust tulevikus. (1. Timoteosele 6:12, 19, UT) Kui me mõtleme sellele armastusele, mida Jehoova on meile osutanud, ajendab meie süda meid kindlasti andunult osalema temast ja tema kallitest eesmärkidest teistele rääkimises! Teised ei pea meile siis ütlema, mida või kui palju me peame teenimises tegema. Meie süda ajendab meid tegema seda, mida me suudame.

18, 19. Millise takistuse ületas üks õde, et teenimisest osa võtta?

¹⁸ Süda, mida ajendab Jumalale andumine, tahab rääkida isegi väljakutsuvate olukordadega silmitsi seistes. (Võrdle Jeremija 20:9.) Seda on näha Stella juhtumist, kes on äärmiselt arglik kristlik naine. Kui ta piibliuurimist kõigepealt alustas, mõtles ta: „Mina ei suuda kunagi majast majja käima hakata!” Ta selgitab: „Olin alati väga vaikne olnud. Ma ei suutnud kunagi vestluse alustamiseks teiste poole pöörduda.” Kui ta uurimist jätkas, kasvas tema armastus Jehoova vastu ja temas arenes palav soov temast teistele rääkida. „Mäletan, et ütlesin sellele, kes mulle Piiblit õpetas: ’Ma tahan nii väga rääkida, aga ma lihtsalt ei suuda, ja see teeb mulle väga muret.’ Ma ei unusta kunagi, mida ta mulle ütles: ’Stella, ole tänulik, et sa tahad rääkida.’ ”

¹⁹ Varsti pärast seda kuulutaski Stella oma naabrile. Seejärel võttis ta ette ühe enda jaoks väga suure sammu — ta osales esimest korda majast majja töös. (Apostlite teod 20:20, 21) Ta meenutab: „Olin oma esitluse üles kirjutanud. Kuid ma olin nii hirmul, et kuigi see oli mul käes, olin ma oma märkmete vaatamiseks liiga närvis!” Nüüd, üle 35 aasta hiljem, on Stella loomult ikka veel väga arglik. Kuid ta armastab põlluteenistust ja osaleb selles märkimisväärsel määral.

20. Milline näide osutab, et isegi tagakiusamine või vangistamine ei suuda sulgeda Jehoova andunud tunnistajate suud?

²⁰ Isegi tagakiusamine või vangistamine ei suuda sulgeda Jehoova andunud tunnistajate suud. Vaatle Ernst ja Hildegard Seligeri näidet, kes on pärit Saksamaalt. Oma usu tõttu veetsid nad natslikes koonduslaagrites ja kommunistlikes vanglates kahe peale kokku üle 40 aasta. Isegi vanglas jätkasid nad teistele vangidele tunnistuse andmist. Hildegard meenutas: „Vanglaametnikud pidasid mind eriti ohtlikuks, sest nagu üks naisvalvur ütles, rääkisin ma terve päev Piiblist. Nii pandi mind keldrikongi.” Kui nad lõpuks vabaks said, pühendasid vend ning õde Seliger kogu oma aja kristlikule teenimisele. Nad mõlemad teenisid ustavalt kuni oma surmani, vend Seliger aastal 1985 ja tema abikaasa aastal 1992.

21. Mida me peame tegema, et varustada oma vastupidavus Jumalale andumisega?

²¹ Kui me uurime hoolega Jumala Sõna ja võtame aega õpitu üle hindavaks mõtisklemiseks, kasvame Jehoova Jumala ja Jeesus Kristuse täpses tundmises. Selle kaudu saavutame omakorda rohkem seda hinnalist omadust: Jumalale andumist. Ilma Jumalale andumiseta ei peaks me mingil juhul vastu mitmesugustes katsetes, mis meie kui kristlaste peale tulevad. Järgigem seega apostel Peetruse nõuannet ja ’varustagem pidevalt oma usku vastupidavusega ja oma vastupidavust Jumalale andumisega’. — 2. Peetruse 1:5, 6, NW.

[Allmärkus]

Milline on sinu vastus?

◻ Mis on Jumalale andumine?

◻ Milline on vastupidavuse ja Jumalale andumise vaheline seos?

◻ Mis on Jumalale andumise omandamise võti?

◻ Kuidas võib kristlane Jumalale andumist kodus rakendada?

◻ Mis peab olema selle peamine põhjus, mida me teenimises teeme?

[Pilt lk 18]

Jehoova tunnistajad, kes olid vangis natslikus koonduslaagris Ravensburgis, ilmutasid vastupidavust ja Jumalale andumist