Haruldane kristlik pärand

JUTUSTANUD BLOSSOM BRANDT

Texase osariigis San Antonios sadas lund, kui ma 1923. aasta 17. jaanuaril sündisin. Väljas oli külm, kuid mind võtsid rõõmuga vastu minu armastavate kristlike vanemate, Judge ja Helen Norrise soojad käed. Nii kaua kui mina mäletan, on kõik, mida mu vanemad tegid, keskendunud Jehoova Jumala kummardamisele.

AASTAL 1910, kui mu ema oli kaheksa-aastane, kolisid tema vanemad Pittsburghi lähedalt Pennsylvaniast Texase osariigi Alvini linna lähistel asuvasse tallu. Seal oli neil rõõm naabri abiga Piibli tõde tundma õppida. Ema püüdis kogu oma ülejäänud elu jooksul äratada inimestes Kuningriigi lootuse vastu huvi. Ta ristiti aastal 1912 pärast seda, kui tema perekond oli kolinud Texase osariiki Houstonisse.

Ema ja tema vanemad kohtasid Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu esimest presidenti Charles T. Russelli esimest korda siis, kui ta külastas nende kogudust Houstonis. Meie perekond võõrustas sageli Ühingu reisivaid esindajaid, keda tollal nimetati pilgrimideks. Mõne aasta pärast kolisid vanemad koos emaga Illinoisi osariiki Chicagosse, ja vend Russell külastas ka sealset kogudust.

Aastal 1918 haigestus vanaema hispaania grippi ja kuna see nõrgestas tema tervist, soovitasid arstid tal elada soojemas kliimas. Et vanaisa töötas Pullmani raudteefirmas, toodi ta 1919. aastal uuesti üle Texasesse. Seal, San Antonios, kohtas ema noort innukat koguduseliiget, kelle nimi oli Judge Norris. Nad tundsid otsekohe vastastikust külgetõmmet, abiellusid mõne aja pärast ning Judge’ist sai minu isa.

Isa õpib Piibli tõde

Judge (eesti keeles: kohtunik) sai oma ebatavalise nime sündimisel. Kui ta isa teda esimest korda nägi, ütles ta: „See laps on nii tõsine nagu kohtunik,” ja see saigi talle nimeks. Aastal 1917, kui isa oli 16-aastane, anti talle traktaadid „Kus on surnud?” ja „Mis on hing?”, mille oli trükkinud Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing. Tema isa oli kaks aastat tagasi surnud, ja need traktaadid pakkusid talle vastuseid, mida ta oli surnute olukorra kohta otsinud. Varsti pärast seda hakkas ta käima piibliuurijate (nagu Jehoova tunnistajaid tollal tunti) koosolekutel.

Isa tahtis otsekohe hakata koguduse tegevuses osalema. Ta sai endale territooriumi, kus ta sai kuulutada, ja sõitis pärast kooli jalgrattaga sinna traktaate jagama. Ta andus jäägitult Kuningriigi lootuse jagamisele, ja 1918. aasta 24. märtsil sümboliseeris ta Jehoovale pühendumist veeristimisega.

Järgmisel aastal, kui ema San Antoniosse kolis, võlus isa otsekohe see, mida ta nimetas „kõige võluvamaks naeratuseks ja kõige sinisemateks silmadeks”, mida ta oli kunagi näinud. Varsti tegid nad teatavaks, et nad soovivad abielluda, kuid neil oli raskusi ema vanemate veenmisega. Siiski leidsid pulmad 1921. aasta 15. aprillil aset. Mõlemate eesmärgiks oli täisaegne teenimine.

Teenimise varane algus

Kui ema ja isa olid hõivatud ettevalmistuste tegemisega 1922. aastal Ohios Cedar Pointis peetavale konvendile minemiseks, avastasid nad, et ema ootab mind. Varsti pärast minu sündi, kui isa oli alles 22-aastane, määrati ta koguduse teenistusjuhatajaks. See tähendas seda, et tema tegi kõik põlluteenistuskorraldused. Vaid mõni nädal pärast minu sündi võttis ema mind ukselt uksele teenistusse kaasa. Ka minu vanavanematele meeldis mind endaga teenistusse kaasa võtta.

Kui ma olin vaid kaheaastane, kolisid mu vanemad Texase osariiki Dallasesse ja alustasid kolme aasta pärast pioneeridena täisaegset teenimist. Öösel magasid nad maantee ääres välivoodil ja panid mind auto tagaistmele. Loomulikult oli see minu meelest tore, kuid varsti sai ilmsiks, et nad ei ole pioneeritööks veel valmis. Nii alustas isa äritegevust. Mõne aja pärast ehitas ta väikse järelveetava haagiselamu, et valmistuda pioneeritööd uuesti alustama.

Enne kui ma hakkasin koolis käima, õpetas ema mind lugema ja kirjutama ning ma teadsin korrutustabelit peast ühest kuni neljani. Alati oli tema eesmärk aidata mul õppida. Kui ta nõusid pesi, pani ta mind enda kõrvale toolile seisma, nii et ma sain nõusid kuivatada, ning ta aitas mul õppida pähe piiblitekste ja Kuningriigi laule ehk hümne, nagu me neid tollal nimetasime.

Jumala teenimine koos vanematega

Aastal 1931 käisime kõik erutaval konvendil Ohio osariigis Columbuses, kus me saime endale nime Jehoova tunnistajad. Kuigi olin vaid kaheksa-aastane, tundus see mulle kõige kaunima nimena, mida olin eales kuulnud. Varsti pärast seda, kui olime koju tagasi pöördunud, põles isa äri maani maha ning isa ja ema võtsid seda kui „Issanda tahet”, et nad alustaksid uuesti pioneeritööd. Nii tundsime alates 1932. aasta suvest rõõmu paljudest täisaegse teenimise aastatest.

Mu vanemad tegid pioneeritööd Texase osariigi keskosas, et olla ema vanemate lähedal, kes olid ikka veel San Antonios. Kuna me kolisime ühelt määratud territooriumilt teisele, tuli mul sageli kooli vahetada. Mõnikord ütlesid sõbrad mõtlematult: „Miks te ei sea ennast kusagile sisse ega raja selle lapse jaoks kodu?”, nagu ei kantaks minu eest küllaldast hoolt. Aga minu arvates oli meie elu põnev ja ma arvasin, et ma aitan oma isa ja ema teenimises. Tegelikult õpetas see mind välja ja valmistas ette minu enda tulevaseks eluviisiks.

Rääkisin mitme kuu jooksul oma isale ja emale lakkamatult, et ma tahan minna ristimisele, ja nad vestlesid minuga sellest sageli. Nad tahtsid olla kindlad selles, kas ma mõistan oma otsuse tõsidust. See minu elu otsustav sündmus saabus 1934. aasta 31. detsembril. Kuid sellele eelneval õhtul küsis isa järele, kas ma olen palves Jehoova ette astunud. Seejärel tegi ta midagi väga kaunist. Ta palus meil kõikidel põlvili laskuda ja esitas palve. Ta ütles Jehoovale, et ta on nii õnnelik oma väikse tütre otsuse üle pühendada oma elu Temale. Kindlasti ei unusta ma seda õhtut kõikide tulevaste ajastute jooksul!

Väljaõpe vanavanematelt

Veetsin aastatel 1928 kuni 1938 palju aega oma vanavanemate juures San Antonios. Nende elurütm oli paljuski sarnane minu vanemate omaga. Vanaema oli olnud kolportöör, nagu pioneere tollal kutsuti, ja seejärel sai temast osaajaline pioneer. Vanaisa määrati pioneeriks 1929. aasta detsembris, nii et põlluteenistus oli meil alati päevakavas.

Vanaisa hoidis mind õhtuti süles ja õpetas mulle taevatähtede nimesid. Ta luges mulle peast luuletusi ette. Kui ta raudteel töötas, tegin koos temaga pullmanvagunites kaasa arvukaid reise. Võisin alati tema poole pöörduda, kui mul oli probleeme, ja ta lohutas mind ning pühkis ära mu pisarad. Aga kui mind halva käitumise pärast distsiplineeriti ja ma läksin tema juurde lohutust otsima, ütles ta lihtsalt (sõnad, mida ma siis ei mõistnud, aga mille toon oli väga selge): „Kallis, üleastuja tee on väga raske.”

Tagakiusamise aastad

Aastal 1939 algas Teine maailmasõda, ning Jehoova rahvas kannatas tagakiusamise ja märatsevate rahvajõukude vägivalla all. Selle aasta lõpuks jäi ema väga haigeks ja vajas lõpuks opereerimist ning seepärast kolisime tagasi San Antoniosse.

Kui me San Antonio tänavatel ajakirjadega kuulutustööd tegime, kogunesid tihti kokku rahvajõugud. Kuid igal nädalal oli meie perekond kohal, iga liige oma määratud tänavanurgal. Vaatasin sageli pealt, kuidas isa politseijaoskonda viidi.

Isa püüdis pioneeritööd jätkata, kuigi ema pidi selle lõpetama. Kuid isa ei teeninud poole kohaga töötades piisavalt raha ja nii pidi ka tema selle lõpetama. Ma lõpetasin 1939. aastal kooli ja asusin samuti tööle.

Isa nimi, Judge, osutus neil aastail väga kasulikuks. Näiteks kord kui grupp tunnistajaid läks ühte San Antoniost pisut põhja pool asuvasse linna kuulutama, pani šerif nad kõik vangi. Ta arreteeris umbes 35 tunnistajat, kaasa arvatud mu vanavanemad. Nad saatsid isale sõna ja ta sõitis kohale. Ta astus šerifi kabinetti ja ütles: „Ma olen Judge Norris San Antoniost.”

„Jah, härra kohtunik, mida ma saan teie heaks teha?” küsis šerif.

„Ma tulin siia nende inimeste vabakslaskmise asjus,” vastas isa. Selle peale laskis šerif neil ilma kautsjonita ära minna ega esitanud mingeid muid küsimusi!

Isa armastas kuulutada kesklinna büroohoonetes ja eriti meeldis talle külastada kohtunikke ja advokaate. Ta ütles vastuvõtjale: „Ma olen Judge Norris ja ma tulin kohtunik selle ja selle juurde.”

Kui ta seejärel kohtunikuga kokku sai, ütles ta kõigepealt alati: „Enne kui ma oma külastuse eesmärgist räägin, tahan selgitada, et ma olen olnud kohtunik kauem kui teie. Olen olnud kohtunik terve oma elu.” Ja seejärel selgitas ta, kuidas ta sai oma nime. See oli sõbralik algus, ja tal kujunes tolleaegsete kohtunikega palju häid suhteid.

Tänulik vanemate juhatuse eest

Tean, et kui ma jõudsin nendesse rahututesse murdeea aastatesse, jälgisid isa ja ema nii mõnigi kord hinge kinni pidades, mida ma järgnevalt teen. Nagu kõik lapsed, panin ka mina isa ja ema korduvalt proovile, kui palusin luba millegi tegemiseks või kuhugi minemiseks, mille kohta ma juba eelnevalt teadsin, et vastus on eitav. Mõnikord käisid sellega kaasas ka pisarad. Õigupoolest oleks mind väga häirinud, kui nad oleksid kordki öelnud: „Lase käia, tee, mis tahad. Meid see ei huvita.”

Teadmine, et ma ei suuda mõjutada neid oma norme muutma, andis mulle kindlustunde. Tegelikult tegi see minu jaoks asja lihtsamaks, sest kui teised noored panid ette kahtlases meelelahutuses osaleda, sain ma öelda: „Isa ei luba mind.” Kui ma olin 16-aastane, kandis isa hoolt selle eest, et ma õpiksin autoga sõitma ja saaksin endale juhiloa. Samuti andis ta mulle sellel ajal majavõtme. See, et ta mind usaldas, avaldas mulle väga sügavat muljet. Tundsin end täiskasvanuna ja see tekitas minus vastutustunnet ning soovi mitte nende usaldust petta.

Neil päevil anti abielu kohta vähe nõu, kuid isa tundis Piiblit ja seda, mida Piibel ütleb ’vaid Issandas’ abiellumise kohta. (1. Korintlastele 7:39) Ta tegi mulle selgeks, et kui ma peaksin kunagi tooma koju ilmaliku poisi või sellise poisi peale kas või vaataksin, oleks ta ääretult pettunud. Ma teadsin, et tal on õigus, sest ma olin näinud, et nende abielu on õnnelik ja ühtne, kuna nemad olid tõesti abiellunud „Issandas”.

Aastal 1941, mil ma olin 18-aastane, arvasin ma, et olen armunud ühte meie koguduse noormehesse. Ta oli pioneer ja õppis advokaadiks. Ma olin vaimustuses. Kui me ütlesime minu vanematele, et tahame abielluda, ei laitnud nad seda maha ega püüdnud mind ümber veenda, vaid ütlesid lihtsalt: „Me tahaksime sulle ühe palve esitada, Blossom. Meile tundub, et sa oled liiga noor ja me tahaksime sinult paluda, et sa ootaksid ühe aasta. Kui sa oled tõeliselt armunud, ei muuda üks aasta asja.”

Ma olen nii tänulik, et ma seda tarka nõu kuulda võtsin. Selle aasta jooksul sain natuke küpsemaks ja hakkasin nägema, et sellel noorel mehel ei olnud neid omadusi, mis heal abikaasal peaksid olema. Viimaks jättis ta organisatsiooni maha, ja mina pääsesin katastroofist oma elus. Kui imeline, kui sul on elutargad vanemad, kelle otsustele võib loota!

Abiellumine ja reisival tööl teenimine

Talvel 1946, kui olin kuus aastat pioneeritööl olnud ja poole kohaga tööd teinud, astus meie kuningriigisaali kõige toredam noormees, keda ma olin eales kohanud. Gene Brandt oli määratud kaaslaseks meie vendade reisivale sulasele, nagu ringkonnaülevaatajat tollal nimetati. Külgetõmme oli vastastikune ja 1947. aasta 5. augustil me abiellusime.

Peagi avasid isa ja Gene arvepidamisbüroo. Kuid isa ütles Gene’ile: „Kui me selle büroo tõttu jätame minemata kas või ühele koosolekule või täitmata mingi teokraatliku ülesande, keeran ma ukse samal päeval lukku ja viskan võtme minema.” Jehoova õnnistas seda vaimset suhtumist ning see büroo aitas meil oma materiaalseid vajadusi piisavalt rahuldada ja jättis aega pioneeritöö tegemiseks. Isa ja Gene olid head ärimehed ja me oleksime kergesti võinud rikkaks saada, kuid see ei olnud kunagi nende eesmärk.

Aastal 1954 kutsuti Gene ringkonnaülevaataja tööle, mis tähendas meie elus suurt muutust. Kuidas mu vanemad sellele reageerisid? Jällegi ei muretsenud nad iseendi pärast, vaid Jumala Kuningriigi huvide pärast ja oma laste vaimse heaolu pärast. Nad ei öelnud meile kunagi: „Miks te ei too meile lapselapsi ilmale?” Selle asemel küsisid nad alati: „Mida me võime teha, et teid täisaegses teenistuses aidata?”

Kui siis saabus meie lahkumispäev, öeldi meile ainult julgustavaid sõnu ja rõõmustati meie suure eesõiguse üle. Nad ei pannud meid kunagi tundma, nagu oleksime nad hüljanud, vaid nad toetasid meid alati täielikult. Pärast meie lahkumist tegid nad veel kümme aastat agaralt pioneeritööd. Isa määrati San Antonio linnaülevaatajaks, kellena ta teenis 30 aastat. Tal oli rõõm näha, kuidas linna ühest kogudusest 1920-ndatel aastatel sai 71 kogudust, enne kui ta 1991. aastal suri.

Gene’i ja minu jaoks oli elu täis põnevust. Meil oli suur rõõm teenida oma armsaid vendi ja õdesid rohkem kui 31 osariigis ning käia 1957. aastal Vahitorni Gileadi Piiblikooli 29. kursusel, mis on tõenäoliselt meie elu kõrgpunkt. Pärast seda pöördusime tagasi ülevaatajatööle. Aastal 1984, pärast 30-aastast tööd ringkonna- ja piirkonnaülevaatajana andis Ühing lahkelt Gene’ile ülesandeks teenida üht ringkonda San Antonios, kuna minu vanemad olid üle 80 aasta vanad ja halva tervisega.

Vanemate eest hoolitsemine

Kõigest poolteist aastat pärast meie tagasipöördumist San Antoniosse jäi ema pooleldi meelemärkusetuks ja suri. See toimus nii kiiresti, et mul ei õnnestunud öelda talle kõike, mida oleksin tahtnud. See õpetas mind isaga palju rääkima. Pärast 65 aastat kestnud abielu tundis isa emast väga suurt puudust, kuid me olime alati tema kõrval, et osutada talle armastust ja anda tuge.

Isa oli kuni surmani eeskujulik kristlikel koosolekutel käimises, uurimises ja teenistuses. Ta armastas lugeda. Kui ta pidi olema üksinda ajal, mil meie teenistuses olime, küsisin koju tulles: „Kas sa tundsid end üksildaselt?” Ta oli nii agaralt lugenud ja uurinud, et talle ei olnud selline mõte pähegi tulnud.

Meil oli veel üks harjumus, millest me kogu aeg kinni pidasime. Isa oli alati nõudnud, et terve perekond sööks koos, eriti hommikusöögi ajal, kui vaadeldi antud päevaks määratud piibliteksti. Mul ei lubatud kunagi seda tegemata kodust lahkuda. Mõnikord ma ütlesin: „Aga isa, ma jään kooli (või tööle) hiljaks.”

„Sa ei jää hiljaks päevateksti pärast, vaid sa lihtsalt ei ärganud õigel ajal üles,” ütles tema. Ja ma pidin jääma kohale ja kuulama. Ta kandis hoolt, et see hea eeskuju jätkuks kuni tema kõige viimaste elupäevadeni. See on veel üks pärand, mille ta mulle jättis.

Isa mõistus oli kuni lõpuni ärgas. Tema eest hoolitsemise muutis kergemaks see, et ta ei kaevelnud kunagi ega norinud pisiasjade kallal. Eks ta mõnikord mainis oma artriiti, aga ma tuletasin talle meelde, et tegelikult põeb ta „adamiiti”, ja ta naeris selle peale. Kui ta 1991. aasta 30. novembri hommikul vaikselt surmaunne suikus, istusime Gene’iga ta kõrval.

Praegu olen ma üle 70 aasta vana ja ma saan oma armastavate kristlike vanemate heast eeskujust ikka veel kasu. Ja ma palun väga Jumalat, et ma tõestaksin oma täielikku hindamist selle pärandi vastu ja kasutaksin seda õigesti kõikide eelolevate ajastute jooksul. — Laul 71:17, 18.

[Pilt lk 5]

Ema koos minuga

[Pildid lk 7]

1. Minu esimene konvent: Texase osariigis San Marcoses 1923. aasta septembris

2. Isa viimane konvent: Texase osariigis Fort Worthis 1991. aasta juunis (isa istub)

[Pilt lk 9]

Gene ja Blossom Brandt