Katarid — kas nad olid kristlikud märtrid?

„TAPKE nad kõik, küll Jumal omad ära tunneb.” Tol 1209. aasta suvepäeval korraldati Lõuna-Prantsusmaa Béziers’i linna elanikele veresaun. Munk Arnolde Amalrici, kes paavsti legaadina oli pandud katoliku ristisõdijate etteotsa, ei ilmutanud mingit halastust. Kui ta mehed küsisid, kuidas teha vahet katoliiklaste ja ketserite vahel, andis ta teadupärast eeltoodud kurikuulsa vastuse. Katoliku ajaloolased annavad tema vastusele mahedama kõla: „Ärge muretsege. Arvan, et vaid väga vähesed pöörduvad usule.” Olgu täpse vastusega kuidas on, ent sellele järgnes vähemalt 20000 mehe, naise ja lapse valimatu tapmine ligikaudu 300000 ristisõdija poolt, keda juhatasid katoliku kiriku prelaadid.

Mis põhjustas sellise veresauna? See oli alles albilaste ristisõja algus, mille oli kuulutanud välja paavst Innocentius III niinimetatud ketserite vastu Lõuna-Prantsusmaa keskosas Languedocis. Kui see ligikaudu 20 aastat hiljem lõppes, oli oma elu kaotanud umbes miljon inimest — katarit, valdeslast ja ka arvukalt katoliiklasi.

Lahkusulisus keskaja Euroopas

Kiire kaubanduse areng 11. sajandil põhjustas keskaja Euroopa ühiskondlikes ja majanduslikes struktuurides suuri muudatusi. Kerkisid linnad, kuhu asus elama üha rohkem käsitöölisi ja kaupmehi. See andis tõuke uute ideede tekkimisele. Lahkusulisus hakkas ajama juuri Languedocis, kus õitses märkimisväärselt salliv ja arenenud tsivilisatsioon, nagu ei kuskil mujal Euroopas. Languedoci linn Toulouse oli Euroopa rikkaimatest suurlinnadest kolmas. See oli maailm, kus hiilgasid trubaduurid, kelle mõned laulud puudutasid ka poliitilisi ja religioosseid teemasid.

Kirjeldades religioosset olukorda 11. ja 12. sajandil, märgib Revue d’histoire et de philosophie religieuses: „Nagu eelmiselgi sajandil, peeti ka 12. sajandil vaimulike moraali, nende rikkust, nende äraostetavust ja nende ebamoraalsust, ikka küsitavaks, kuid eeskätt kritiseeriti nende rikkust ja võimu, nende kokkumängu ilmalike võimudega ja nende orjameelsust.”

Rändjutlustajad

Ka paavst Innocentius III mõistis, et just vohavat kirikusisest pahelisust võib süüdistada selles, et esile kerkib järjest rohkem teisitimõtlejaid, Euroopa rändjutlustajaid, seda eriti Lõuna-Prantsusmaal ja Põhja-Itaalias. Enamik neist olid kas katarid või valdeslased. Nad sõitlesid preestreid, et need rahvast ei õpeta, järgmiste sõnadega: „Lastel on puudu leivast, mida teie neile anda ei raatsi.” Kuid selle asemel et anda rahvale piiblilist haridust, väitis Innocentius hoopis, et „jumalik Pühakiri on nii sügava sisuga, et mitte ainult lihtsad ja harimatud, vaid ka arukad ja õpetatud ei ole kaugeltki pädevad, et seda mõista”. Piibli lugemine keelati ära kõigil, välja arvatud vaimulikkonnal, ja ka siis võidi seda teha vaid ladina keeles.

Vastukaaluks teisitimõtlejate rändjutlustamisele kiitis paavst heaks jutlustavate vendade ehk dominikaani ordu asutamise. Kontrastina rikkale katoliku vaimulikkonnale pidid need orduvennad olema rändjutlustajad, kelle ülesandeks on kaitsta katoliku ortodoksiat Lõuna-Prantsusmaa „ketserite” eest. Paavst läkitas ka oma legaate kataritega läbi rääkima, et püüda neid katoliku kiriku rüppe tagasi tuua. Kuna need püüded ei kandnud vilja ja et üks tema legaate arvatavasti ketseri poolt tapeti, organiseeris Innocentius III aastal 1209 albilaste ristiretke. Albi oli üks neid linnu, kus katareid oli eriti arvukalt, seepärast viitasid kirikukroonikud kataritele kui albilastele (prantsuse keeles Albigeois) ja kasutasid seda terminit kõigi antud piirkonna ketserite, kaasa arvatud valdeslaste märgistamiseks. (Vaata allolevat kasti.)

Kes olid katarid?

Sõna ’katar’ tuleneb kreekakeelsest sõnast katharosʹ, mis tähendab ’puhast’. Katarite õpetus levis 11. kuni 14. sajandini põhiliselt Põhja-Itaalias Lombardias ja Languedocis. Katarite uskumused olid Ida dualismi ja gnostitsismi segu, mille olid arvatavasti sisse toonud võõramaa kaupmehed ja misjonärid. Teatmeteos The Encyclopedia of Religion defineerib katarite dualismi kui uskumust „kahte algesse: üks neist on hea, mis hõlmab kõike vaimset, teine halb, mis mõjutab kogu materiaalset maailma, kaasa arvatud inimese keha”. Katarid uskusid, et Saatan on loonud materiaalse maailma, mis on kindlalt hävingule määratud. Nad lootsid pääseda sellest kurjast materiaalsest maailmast.

Katarid jagunesid kahte klassi, „täiuslikeks” ja tavalisteks usklikeks. „Täiuslikuks” pühitseti vaimse ristimistalituse käigus, mille nimeks oli consolomentum. Seda sooritati käte pealepanemise teel, kui oli möödunud aastane katseaeg. Talitus pidi vabastama kandidaadi Saatana võimu alt, puhastama ta kõigest patust ja andma talle püha vaimu. Seetõttu tekkis mõiste ’täiuslik’, mis omistati vaid suhteliselt väiksearvulisele eliidile, kuhu kuulusid tavaliste usklike jumalateenrid. „Täiuslikud” andsid karskus-, puhtus- ja vaesustõotuse. Kui „täiuslik” oli abielus, pidi ta abielupartneri maha jätma, sest katarid uskusid, et seksuaalvahekord on pärispatt.

Tavalised usklikud olid inimesed kes, kuigi nad ei võtnud omaks askeetlikku eluviisi, võtsid vastu katarite õpetused. Kombetalituse käigus nimega melioramentum palus usklik „täiusliku” ees põlvitades andestust ja õnnistust. Et oleks võimalik oma tavapärast elu edasi elada, sõlmisid tavalised usklikud „täiuslikuga” convenenza ehk lepingu, mis tagas vaimse ristimise ehk consolamentumi läbiviimise surivoodil.

Suhtumine Piiblisse

Kuigi katarid tsiteerisid alatasa Piiblit, pidasid nad seda eeskätt allegooriate ja väljamõeldiste allikaks. Nad olid arvamusel, et suurem osa Heebrea Kirjadest on Kuradist. Nad kasutasid oma dualistliku filosoofia toetuseks teatud osa Kreeka Kirjadest, näiteks tekste, mis vastandavad liha ja vaimu. Näiteks muutsid nad Meie Isa palvet, asendades „meie igapäevase leiva” väljendiga „meie üleloomulik leib” (tähendas „vaimset leiba”), sest materiaalne leib oli nende meelest kurjast, kuigi see oli hädavajalik.

Paljud katarite õpetused olid Piibliga täiesti vastuolus. Näiteks uskusid nad hinge surematusse ja uuestisündi. (Võrdle Koguja 9:5, 10; Hesekiel 18:4, 20.) Nende uskumused põhinesid ka apokrüüfilistel tekstidel. Aga kuna katarid tõlkisid osa Pühakirjast kohalikku keelde, tegid nad Piiblist teataval määral ühe enamtuntuma raamatu keskajal.

Nad ei olnud kristlased

„Täiuslikud” pidasid endid apostlite õigusjärglasteks ning kutsusid endid sellest tulenevalt „kristlasteks” ja rõhutasid seda lisasõnadega „tõelised” või „head”. Tegelikult aga olid paljud katarite uskumused kristlusele võõrad. Kuigi katarid tunnistasid, et Jeesus on Jumala Poeg, väitsid nad, et ta ei ole lihas tulnud ega lunastusohvrit toonud. Tõlgendades vääriti seda, kuidas Piibel mõistab hukka liha ja maailma, mõtlesid nad, et kõik see on pärit Kuradist. Seetõttu olid nad arvamusel, et Jeesusel pidi olema vaid vaimne keha ja et maa peal olles ilmus ta vaid näiliselt lihalikus kehas. Sarnaselt esimese sajandi ärataganejatega olid katarid inimesed, „kes ei tunnista Jeesust Kristust, kes lihas pidi tulema”. — 2. Johannese 7.

Oma raamatus Medieval Heresy („Keskaja ketserlus”) kirjutab M. D. Lambert, et katarid asendasid oma õpetustes „kristliku moraali kohustusliku asketismiga, .. jätsid kõrvale lunastuse, keeldudes tunnistamast [Kristuse surma] päästvat väge”. Ta on arvamusel, et „tegelikult võib ’täiuslikke’ kõrvutada Ida asketismiõpetajate, Hiina ja India bonsade ja fakiiridega, Orpheuse müsteeriumide pühendatute või gnostitsismiõpetajatega”. Katarite uskumuse kohaselt ei sõltunud pääste mitte Jeesuse Kristuse lunastusohvrist, vaid hoopis consolamentumist ehk ristimisest püha vaimuga. Neile, kes nõnda on puhastatud, pidi surm tooma vabastuse kõigest materiaalsest.

Ebapüha ristisõda

Vaimulikkonna liig ränkadest nõudmistest ja ilmselgest laostumusest väsinud lihtrahvast köitis katarite eluviis. „Täiuslikud” osutasid sellele, et Ilmutuse 3:9 ja 17:5 mainitud „saatana kogudus” ja „hoorade ema” on katoliku kirik ja selle hierarhia. Lõuna-Prantsusmaal levis katarite õpetus jõudsasti ja hakkas kirikut välja tõrjuma. Paavst Innocentius III vastas sellega, et kuulutas välja niinimetatud albilaste ristisõja ja toetas rahaliselt seda esimest ristisõda, mis ristiusumaailmas endas organiseeriti inimeste vastu, kes väitsid end olevat kristlased.

Paavst ründas oma läkituste ja legaatide vahendusel katoliikliku Euroopa kuningaid, krahve, vürste ja rüütleid. Ta tõotas patukustutust ja Languedoci rikkusi kõigile, kes astuvad võitlusse, et ketserlus „kõikide abinõudega” maha suruda. Tema üleskutse leidis kuuljaid kõrvu. Katoliku prelaatide ja munkade juhtimisel suundus Põhja-Prantsusmaalt, Flandriast ja Saksamaalt pärit ristisõdijate kirju armee lõunasse Rhône’i orgu.

Béziers’i hävitamine märgistas vallutussõja algust, mis tegi Languedoci tule- ja vereorgias maatasa. Verejanuliste ristisõdijate käe läbi langesid Albi, Carcassonne, Castres, Foix, Narbonne, Termes ja Toulouse. Sellistes katarite kantsides nagu Cassès, Minerve ja Lavaur põletati tuleriidal sadu „täiuslikke”. Munk-krooniku Pierre des Vaux-de-Cernay sõnul ’südames rõõm, põletasid [ristisõdijad] „täiuslikke” elusalt’. Aastal 1229, pärast 20 aastat kestnud heitlust ja laastamist, allutati Languedoc Prantsuse kroonile. Kuid tapatalgud sellega veel ei lõppenud.

Inkvisitsioon annab surmahoobi

Et toetada relvastatud võitlust, seadis paavst Gregorius IX aastal 1231 sisse paavstliku inkvisitsiooni.a Inkvisitsioonisüsteem põhines algul vande alla panemistel ja surveavaldustel, hiljem aga süstemaatilistel piinamistel. Selle eesmärgiks oli välja juurida see, mida mõõk ei olnud suutnud hävitada. Inkvisitsioonikohtunikud — enamikus dominikaani ja frantsiskaani orduvennad — pidid alluma vaid paavstile. Ametlik karistus ketseritele oli surm tuleriidal. Inkvisiitorite fanatism ja brutaalsus saavutas sellised mõõtmed, et puhkesid mässud, sealhulgas sellistes paikades nagu Albi ja Toulouse. Avignonet’s tapeti maha kõik inkvisitsioonikohtu liikmed.

Montséguri mägikindluse, suure hulga „täiuslike” viimse pelgupaiga alistumine aastal 1244 sai katarite liikumise hingekellaks. Umbes 200 meest ja naist hukkus massipõletamise läbi tuleriidal. Aastate jooksul nuhkis inkvisitsioon ka ülejäänud katarid üles. Teatavasti põletati viimne katar tuleriidal aastal 1330 Languedocis. Raamatus Medieval Heresy märgitakse: „Katarite hävitamine oli inkvisitsiooni suursaavutus.”

Katarid ei olnud sugugi mitte tõelised kristlased. Aga kas see, et nad katoliku kirikut kritiseerisid, andis niinimetatud kristlastele õiguse nende julmaks hävitamiseks? Katoliiklastest tagakiusajad ja mõrvarid teotasid Jumalat ja Kristust ning moonutasid tõelist kristlust, kui nad kümneid tuhandeid lahkusulisi piinasid ja maha tapsid.

[Allmärkus]

[Kast lk 28]

VALDESLASED

Pierre Valdès ehk Petrus Valdus, rikas Lyoni kaupmees, toetas 12. sajandi lõpul rahaliselt Piibli teatud osade tõlkimist kohalikesse provanssaali keele dialektidesse, mida kõneldi Lõuna- ja Kagu-Prantsusmaal. Siira katoliiklasena loobus ta äritegevusest ja pühendus evangeeliumikuulutamisele. Tundes vastikust kõlbeliselt mandunud vaimulikkonna vastu, järgnes talle palju katoliiklasi, kellest said rändjutlustajad.

Peagi sattus Valdus kohalike vaimulike viha alla, kes veensid paavsti Valduse avalikku tunnistustööd keelustama. Teatavasti vastas Valdus: „Me peaksime Jumala sõna rohkem kuulma kui inimeste sõna.” (Võrdle Apostlite teod 5:29.) Kuna Valdus jäi endale kindlaks, heideti ta kirikust välja. Tema järelkäijad, keda kutsuti valdeslasteks ehk „Lyoni kehvikuteks”, püüdsid innukalt tema eeskuju järgida ja läksid kahekaupa inimeste kodudesse kuulutama. Tulemuseks oli nende õpetuste kiire levik kõikjal Prantsusmaa lõuna- ja idaosas ning osaliselt põhjaosas, aga ka Itaalia põhjaosas.

Peamiselt propageerisid nad tagasipöördumist varakristluse uskumuste ja kommete juurde. Muude õpetuste hulgas eitasid nad ka selliseid õpetusi nagu puhastustuli, surnute eest palvetamine, Maarja kummardamine, pühakute poole palvetamine, krutsifikside harras austamine, patukustutus, armulaud ja laste ristimine.b

Valdeslaste õpetused moodustavad terava kontrasti katarite mittekristlike dualistlike õpetustega, kuigi neid aetakse tihti omavahel segamini. Selle segaduse põhjustajaiks on peamiselt katoliku poleemikud, kes on püüdnud tahtlikult ühendada valdeslaste kuulutustegevust albilaste ehk katarite õpetustega.

[Allmärkus]

[Pilt lk 29]

Béziers’is, kus ristisõdijad korraldasid veresauna 20000 mehele, naisele ja lapsele, suri 7000 neist Püha Maarja Magdaleena kirikus