Säilita aja pakilisuse tunnetus
MILLINE on üks kindel Jumala poolt heakskiidetud viis püsida kogu hingega Jehoova teenistuses? Kui me sügaval südames tõeliselt tunnetame aja pakilisust. Jumala teenimine kogu hingest tähendab seda, et teenime teda kogu oma olemusega, ja see nõuab innukat, endastmõistetavat kuulekust kõiges, mida ta meid tegema kutsub.
Prohvet Mooses rõhutas selle vajadust, kui ta õpetas Iisraeli rahvast: „Armasta Jehoovat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!” (5. Moosese 6:5) Sajandeid hiljem kordas seda käsku ka Kristus Jeesus: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest.” (Matteuse 22:37) Apostel Paulus vihjas samale nõudele, kui ta käskis efeslastel teha ’südamest, mida Jumal tahab’, ja kui ta õhutas koloslasi: „Mida te iganes teete, seda tehke südamest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele.” — Efeslastele 6:6; Koloslastele 3:23.
Kuid meil on raske Jumalat südame ja hingega teenida, kui me sügaval sisemuses ei tunneta aja pakilisust või kui see pakilisuse taju, mis meis kunagi oli, on nüüd nõrgenenud — võib-olla sootuks kadunud. Tänapäeval me elame pakilisel ajajärgul, mida ei saa võrrelda mingi teise perioodiga inimkonna ajaloos.
Teatud perioodid, mil tuli pakiliselt tegutseda
Eelkristlaste päevil oli mitu perioodi, mil tuli kiirelt tegutseda. Noa päevad ning Soodoma ja Gomorra hävitamisele eelnenud aeg olid kindlasti tõeliselt pakilised. (2. Peetruse 2:5, 6; Juuda 7) Veeuputuseelsetel aastatel tuli kahtlemata pakiliselt tegutseda. Kuigi Noa ja tema pere ei teadnud, millal täpselt veeuputus algab, tagas nende „jumalakartus” viivitamatu tegutsemise. — Heebrealastele 11:7, NW.
Samamoodi ka vahetult enne Soodoma ja Gomorra hävitamist inglid „kiirustasid Lotti” ning ütlesid talle: „Päästa oma hing!” (1. Moosese 19:15, 17) Ka sel korral päästis aja pakilisuse taju õiglaste inimeste elu. Sajandeid hiljem õhutati juute, kes olid Babülonis vangis: „Lahkuge, lahkuge, minge sealt ära, ärge puudutage roojast; minge ära selle keskelt.” (Jesaja 52:11) Aastal 537 e.m.a. kiirustasid umbes 200000 pagendatut Babülonist välja, kuuletudes niimoodi sellele prohvetlikule käsule pakiliselt tegutseda.
Neid, kel oli ja säilis veendumus, et nad elavad pakilisel ajal, ajendas pakilisusetaju igas eelpool mainitud olukorras kogu hingega teenistuses olema.
Pakilisus kristlaste päevil
Vajadust pakiliseks tegutsemiseks on näha kõikjal Kristlikes Kreeka Kirjades. „Vaadake ette”, „olge valvel”, „valvake”, „olge .. valmis” — kõik need mõtted tulid Kristuse Jeesuse suust, et kasvatada oma järelkäijates aja pakilisuse taju, mis tol korral oli väga kohane. (Matteuse 24:42—44; Markuse 13:32—37) Ka tema tähendamissõnad kümnest neitsist, pahast sulasest, talentidest ning lammaste ja sikkude eraldamisest ergutavad tulevasi sündmusi ootama ja aitavad tajuda aja pakilisust. — Matteuse 25:1, 14, 15, 32, 33.
Jeesus mitte ainuüksi ei rääkinud aja pakilisusest, vaid ka rõhutas oma sõnade tõepärasust, tegutsedes aja pakilisusest lähtudes. Ühel juhtumil ütles ta rahvahulgale, kes tahtis teda kinni pidada: „Ma pean ka muudele linnadele kuulutama Jumala riigi evangeeliumi, sest selleks ma olen läkitatud!” (Luuka 4:42, 43) Samuti julgustas ta oma jüngreid paluma lõikuse Issandat, et see läkitaks lõikusele rohkem töölisi, sest „lõikust on palju, aga vähe töötegijaid”. (Matteuse 9:37, 38) Selline harras palve Jumala poole väljendab kindlasti aja pakilisuse tunnetust.
Kas selline pakiline tegutsemine oli kohatu?
Mõned võivad tõstatada loogilise küsimuse: „Miks oli vaja tegutseda pakiliselt tol ajal, kui ennustatud ’suure viletsuse’ saabumiseni oli aega veel sajandeid?” — Matteuse 24:21.
Võime olla kindlad, et see polnud lihtsalt mingi kaval võte, mida Jeesus kasutas, et hoida oma järelkäijaid kuulutus- ja õpetustöös aktiivsetena. Põhjus, miks Kristus andis nõu pakiliselt tegutseda, oli armastus jüngrite vastu ja see, et ta mõistis täielikult, mida tähendab aeg Jehoova silmis. Kristus Jeesus teadis, et aja pakilisuse vaim on vajalik Jehoova tahte täitmiseks seoses Jumala eesmärkidega. Veelgi enam, ta teadis, et tema jüngrid saavad vaimselt kasu sellest, kui nad säilitavad aja pakilisuse taju ajani, mil ta tagasi tuleb.
Jeesus Kristus näitas selgelt, et lõpule tuleb veel viia ülemaailmne tunnistustöö, ja seda vaid piiratud aja jooksul. (Matteuse 24:14; Markuse 13:10) Selle määratud töö erinevad etapid said ilmsiks alles töötegemise käigus. Kuid et läbida iga etapp edukalt, oli vaja pakiliselt tegutseda. Jeesus viitas selle määratud töö edenemisele, kui ta ütles: „[Te] peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani!” (Apostlite teod 1:8) Ja nii on seda määratud tööd tehtud meie ajani. See on toonud Jumala sulastele aja jooksul mõningaid ootamatusi ning sundinud neid aeg-ajalt arusaamades muudatusi tegema.
See kristlik aja pakilisuse tunnetus on teeninud Jehoova eesmärki. See on aidanud Kristuse jüngritel täita neile määratud ülesandeid vastavalt Jehoova eksimatule ajakavale. Niisiis tänapäeval, vaadates tagasi ligikaudu 2000 aastale, mõistame seda jumalikku ajakava täielikumalt.
Kristlik aja pakilisuse tunnetus aitas jüngritel anda põhjalikku tunnistust Jeruusalemmas, Judeas, Samaarias ja hajutatud juutidele enne aastat 36 m.a.j., mil lõppes Iisraelile erilise soosingu osutamise aeg. (Taaniel 9:27; Apostlite teod 2:46, 47) Kristlaste aja pakilisuse tunnetus aitas ka algkristlikul kogudusel selgelt hoiatada kõiki juute, et varsti nende süsteem lõpeb. (Luuka 19:43, 44; Koloslastele 1:5, 6, 23) Ja peale seda, kui see oli ootamatult 70. aastal lõppenud, aitas aja pakilisuse taju Kristuse esimese sajandi tunnistajatel kuulutada taevast lootust paljudele, enne kui ennustatud usust taganemine kõik vaimsesse pimedusse mähkis. (2. Tessalooniklastele 2:3; 2. Timoteosele 4:2) Sellele järgnenud pimeda keskaja kestel oli vastavalt Kristuse Jeesuse ennustusele vaid pisut nisusarnaseid kristlasi, kes Kuningriigi lootust elavana hoidsid. (Matteuse 13:28—30) Viimaks tõi Jehoova oma määratud ajal esile jõulise nüüdisaja koguduse, keda ergutab tegutsema pakiline sõnum kohtumõistmisest nende üle, kes elavad selle viimase põlvkonna ajal. — Matteuse 24:34.
Nii nagu Taaniel vanal ajal, ei küsi Jumala ustavad tunnistajad ka nüüdisajal Jehoovalt: „Mis sa teed?” (Taaniel 4:32) Nad on veendunud, et Jehoova teab täpselt, mida on vaja teha, et lõpetada tema töö õigeks ajaks. Niisiis, selle asemel et Jehoova asjade korraldamise viisi küsitavaks pidada, on nad õnnelikud, et Jumal on andnud neile võimaluse töötada koos temaga sellel ülitähtsal ajal. — 1. Korintlastele 3:9.
Veel julgustust pakiliseks tegutsemiseks
Veel üks põhjus pakiliseks tegutsemiseks on see, et me ei saa täpselt määratleda päeva ega tundi, millal puhkeb suur viletsus. Jeesus Kristus oli veendunud selles, et mitte keegi kogu maal ei tea kindlaksmääratud päeva ja tundi, mil algab see otsustav sündmus. (Matteuse 24:36) Ühel teisel juhtumil ütles ta oma innukatele apostlitele: „Teile ei sünni teada aegu ega hetki, mis Isa omas meelevallas on määranud.” (Apostlite teod 1:7) Tõepoolest, lõpptulemus on teada, kuid üksikasju pole meil lihtsalt vaja teada!
Apostel Paulus mõistis aja pakilisust õigesti. Ehk mõlkusid tal meeles Jeesuse sõnad, kui ta kirjutas tessalooniklastele Kristuse juuresviibimise kohta: „Aga aegadest ja tundidest ei ole teile, vennad, tarvis kirjutada.” (1. Tessalooniklastele 5:1) Ta kirjutas selle kirja umbes 17 aastat peale seda, kui Jeesus oli öelnud: „[Te] peate olema minu tunnistajad .. maailma otsani!” (Apostlite teod 1:8) Tol korral ei saadud midagi rohkem kirjutada, kuna midagi rohkemat polnud ilmutatud. Kuid isegi sellisel puhul võisid nad olla kindlad, et Jehoova päev tuleb kindlasti „nagu varas öösel”, ajal, mil kristlased ikka veel aja pakilisusest ajendatuna kuulutavad. — 1. Tessalooniklastele 5:2.
On ebatõenäoline, et esimese sajandi kristlased oleksid neid sõnu teades arvanud, et Jehoova päeva tuleb veel sajandeid oodata. On tõsi, et nad teadsid Jeesuse tähendamissõna kuningast, kes läks kaugele maale, ja mehest, kes reisis võõrale maale. Neile oli teada ka see, et need tähendamissõnad näitasid, et kuningas tuleb tagasi „lõpuks” ja reisimees „pika aja pärast”. Kuid vaevalt murdsid nad pead selliste küsimuste üle: „Millal on see ’lõpuks’? Ning mida tähendab see ’pika aja pärast’? Kas peab mööduma kümme, kakskümmend, viiskümmend või rohkem aastaid?” (Luuka 19:12, 15, NW; Matteuse 25:14, 19) Nende kõrvus kajasid Jeesuse sõnad: „Olge siis ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!” — Luuka 12:40.
Aja pakilisuse tunnetuse positiivne mõju
Tõepoolest, see, et Jumal õhutas esimese sajandi kristlasi tunnetama aja pakilisust, mõjus neile imeliselt julgustavalt ning aitas neil olla toimekad kõige tähtsamas kuulutamis- ja õpetamistöös. See annab meile ka tänapäeval mitmel viisil julgustust. See ei lase meil muutuda mõnulevaks või ’heategemisest tüdinuks’. (Galaatlastele 6:9) See kaitseb meid selle eest, et me ei seoks end liigselt maailma ja selle kurikavala materialismiga. See hoiab meie silmad „tõelisel elul”. (1. Timoteosele 6:19) Issand Jeesus ütles, et tema jüngrid on nagu „lambad huntide keskel”, ja ta teadis, et me peame säilitama otsustuskindla, vankumatu hoiaku, et võidelda maailmaga. Tõesti, kristlik aja pakilisuse tunnetus tagab meile julgeoleku ja kaitse. — Matteuse 10:16.
Jehoova Jumal on oma lõputus tarkuses alati andnud oma sulastele piisavalt teadmisi, et nad tunnetaksid selgelt aja pakilisust. Ta on meile lahkelt kinnitanud, et me elame selle rikutud asjadesüsteemi „viimseil päevil”. (2. Timoteosele 3:1) Meile tuletatakse pidevalt meelde, et meil tuleb paista otsekui taevatähed, kuni see põlvkond kaob suures viletsuses, mille haripunktiks on Harmagedoon. — Filiplastele 2:15; Ilmutuse 7:14; 16:14, 16.
Tõepoolest, jumalakartlik aja pakilisuse tunnetus on kogu hingest tuleva Jehoova teenimise lahutamatu osa. See tõrjub eemale ning nurjab Kuradi katsed teha Jumala sulased ’väsinuks ja araks oma hinges’. (Heebrealastele 12:3) Terve igaviku jooksul ajendab kogu hingest tulev andumus Jehoova sulaseid talle kuuletuma, kuid praegu, mil elame vahetult enne Harmagedooni, on sügav ja tõeline aja pakilisuse tunnetus meie südamesttuleva andumuse oluline osa.
Aidaku Jumal Jehoova meil kõigil säilitada aja pakilisuse tunnetust, kui me kordame apostel Johannese sõnu: „Aamen, tule, Issand Jeesus!” — Ilmutuse 22:20.