Jehoova annab rohket rahu ja tõtt
„Ma teen nad terveks ning ilmutan neile rohket rahu ja tõtt!” (JEREMIJA 33:6)
1., 2. a) Mida näitavad faktid rahvaste rahusaavutuste kohta? b) Millise õppetunni rahu kohta andis Jehoova Iisraelile aastal 607 e.m.a.?
RAHU! Kui väga me seda igatseme, ent kui haruldane nähtus on see inimajaloos küll olnud! Eriti kaugel on rahust olnud 20. sajand. See on olnud hoopis tunnistajaks kahele hävitavaimale sõjale inimajaloos. Pärast Esimest maailmasõda rajati ülemaailmse rahu säilitamise nimel Rahvasteliit. Sellest organisatsioonist ei olnud abi. Pärast Teist maailmasõda asutati samal eesmärgil Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. Piisab ainult päevalehtede lugemisest, et näha, kui haledalt sellegi ettevõtmised läbi kukuvad.
2 Kas meid peaks üllatama, et inimorganisatsioonid ei suuda rahu tuua? Sugugi mitte. Enam kui 2500 aastat tagasi sai Jumala väljavalitud rahvas Iisrael selle kohta õppetunni. Seitsmendal sajandil e.m.a. ohustas Iisraeli rahu tõusev Babüloonia maailmariik. Iisrael pöördus rahu kindlustamiseks Egiptuse poole. Egiptusest aga ei olnud abi (Jeremija 37:5—8; Hesekiel 17:11—15). Aastal 607 e.m.a. lõhkusid babüloonlased Jeruusalemma müürid maatasa ja põletasid Jehoova templi. Seega õppis Iisrael oma kurbadest kogemustest, kui mõttetu on loota inimorganisatsioonidele. Selle asemel et rahust rõõmu tunda, viidi rahvas sundkorras Babüloni vangi (2. Ajaraamat 36:17—21).
3. Milliste ajalooliste sündmuste kaudu sai Iisrael teise tähtsa õppetunni rahu kohta, nagu Jehoova oli Jeremija kaudu ennustanudki?
3 Enne Jeruusalemma langemist aga andis Jehoova teada, et mitte Egiptus, vaid tema ise toob Iisraelile tõelise rahu. Ta tõotas Jeremija kaudu: „Ma teen nad terveks ning ilmutan neile rohket rahu ja tõtt! Ma pööran Juuda vangipõlve ja Iisraeli vangipõlve ja ehitan nad üles nõnda nagu muistegi!” (Jeremija 33:6, 7). Jehoova tõotus hakkas täide minema aastal 539 e.m.a., mil Babülon vallutati ja pagendatud iisraellased vabadusse pääsesid (2. Ajaraamat 36:22, 23). Aasta 537 e.m.a. teisel poolel pühitses rühm iisraellasi lehtmajade püha Iisraeli pinnal esimest korda pärast 70 aastat! Pärast püha hakkasid nad Jehoova templit üles ehitama. Mis tunded neid seejuures valdasid? Ülestähenduses öeldakse: „Rahvas tõstis suurt rõõmukisa Jehoovat kiites, et Jehoova kojale oli alus pandud” (Esra 3:11).
4. Kuidas kannustas Jehoova iisraellasi templiehitustööle ja mida ta rahu kohta tõotas?
4 Ent pärast seda rõõmsat algust heidutasid vastupanijad iisraellasi, nii et viimased templiehituse pooleli jätsid. Mõned aastad hiljem läkitas Jehoova prohvetid Haggai ja Sakarja, et nad kannustaksid iisraellasi ülesehitustöid lõpule viima. Kuidas neid võisid küll tiivustada Haggai sõnad ülesehitatava templi kohta: „Selle koja tulevane toredus peab olema suurem kui oli esimesel, ütleb vägede Jehoova, ja selles paigas ma annan rahu”! (Haggai 2:9.)
Jehoova täidab oma tõotused
5. Mida tähelepanuväärset võib leida Sakarja kaheksandast peatükist?
5 Piiblist Sakarja raamatust võime lugeda arvukalt inspireeritud nägemusi ja prohvetiennustusi, mis kuuendal sajandil e.m.a. Jumala rahvale jõudu andsid. Needsamad prohvetiennustused kinnitavad meilegi, et Jehoova toetab meid. Need annavad meile igati põhjust uskuda, et ka meie päevil annab Jehoova oma rahvale rahu. Näiteks lausub Sakarja oma nime kandva raamatu kaheksandas peatükis kümme korda sõnad: ’Nõnda ütleb Jehoova.’ Iga kord eelneb see väljend Jumala teadaandele, mis puudutab Jumala rahva rahu. Osa neist tõotustest läks täide Sakarja päevil. Kõik need aga on täitunud või täitumas tänapäeval.
’Ma olen kiivas Siioni pärast’
6., 7. Mil moel oli Jehoova ’suure raevuga kiivas Siioni pärast’?
6 Esimest korda kasutatakse seda väljendit Sakarja 8:2 (NW), kust me võime lugeda: „Nõnda ütleb vägede Jehoova: ’Ma olen kiivas Siioni pärast suure kiivusega, ja suure raevuga olen ma kiivas tema pärast.’ ” Jehoova tõotus seista kiivalt ehk suure innuga oma rahva eest tähendas seda, et ta on agar taastama nende rahu. Iisraeli tagasitoomine omale maale ja templi ülesehitamine tõendasid seda innukust.
7 Mis aga sai neist, kes olid Jehoova rahvale vastu pannud? Jehoova „suur raev” oma vaenlaste vastu oli niisama suur kui tema innukus oma rahva eest seistes. Kui ustavad juudid teda ülesehitatud templis kummardasid, võisid nad mõtiskleda tollaseks langenud võimsa Babüloni saatuse üle. Nad võisid mõtiskleda ka selle üle, kui haledalt olid läbi kukkunud vaenlaste püüded takistada templi ülesehitamist (Esra 4:1—6; 6:3). Ning nad võisid tänada Jehoovat, et ta oma tõotuse täitis. Tema innukus tõi neile võidu!
„Ustav linn”
8. Kuidas pidi Jeruusalemm Sakarja päevil saama tõe linnaks vastandina varasemale?
8 Sakarja kirjutab teist korda: „Nõnda ütleb Jehoova.” Millised Jehoova sõnad siis seekord on? „Mina pöördun tagasi Siionisse ja elan Jeruusalemma keskel; Jeruusalemma nimetatakse siis ustavaks linnaks ja vägede Jehoova mäge pühaks mäeks!” Enne aastat 607 e.m.a. ei olnud Jeruusalemm kindlasti ustav linn. Selle preestrid ja prohvetid olid kõlbeliselt laostunud ja selle elanikud ustavusetud (Jeremija 6:13; 7:29—34; 13:23—27). Nüüd ehitas Jumala rahvas templit üles, näidates sellega oma pühendumist puhtale kummardamisele. Jehoova asus vaimus taas Jeruusalemmas. Selles räägiti jälle puhta kummardamise tõdesid ja nii võis Jeruusalemma „ustavaks linnaks” nimetada. Selle ülevat asupaika võidi nimetada „Jehoova mäeks”.
9. Milline märkimisväärne muutus toimus „Jumala Iisraeli” seisundis aastal 1919?
9 Nõnda nagu need kaks teadaannet olid muistsele Iisraelile tähendusrikkad, tähendavad need ka meile 20. sajandi lõpu lähenedes palju. Ligi 80 aastat tagasi, Esimese maailmasõja päevil, sattusid need mõni tuhat võitut, kes „Jumala Iisraeli” tollal moodustasid, vaimsesse vangistusse, just nagu muistne Iisrael oli Babüloni vangi viidud (Galaatlastele 6:16). Neid kujutati prohvetlikult kui tänaval lebavaid surnukehasid. Kuid siiski oli neil siiras soov Jehoovat „vaimus ja tões” kummardada (Johannese 4:24). Seepärast vabastas Jehoova nad 1919. aastal vangistusest, äratades nad nende vaimsest surmaseisundist üles (Ilmutuse 11:7—13). Seega tuli Jesaja prohvetlikule küsimusele „Kas maa võib ühel päeval lapsevaeva läbi sündida? Kas rahvas võib ühe hoobiga ilmale tulla?” Jehoovalt vastuseks selge jah (Jesaja 66:8, SP). Aastal 1919 oli Jehoova rahvas taas vaimse rahvana omaenda „maal” ehk vaimsel omandil maa peal.
10. Millistest õnnistustest on võitud kristlased 1919. aastast alates oma „maal” rõõmu tundnud?
10 Olles turvaliselt sellel maal, teenisid võitud kristlased Jehoova suures vaimses templis. Nad nimetati „ustavaks ja mõistlikuks sulaseks” ning nad võtsid vastu kohustuse hoolitseda Jeesuse maise vara eest — see on eesõigus, millest nad veel praegugi, 20. sajandi lõpu lähenedes, rõõmu võivad tunda (Matteuse 24:45—47). Nad on tõesti kogenud, et Jehoova on „rahu Jumal” (1. Tessalooniklastele 5:23).
11. Kuidas on ristiusumaailma religioossed juhid näidanud, et nad on Jumala rahva vaenlased?
11 Mis aga sai Jumala Iisraeli vaenlastest? Jehoova tuline viha vastaste vastu on niisama suur kui tema innukus oma rahva eest seistes. Esimese maailmasõja ajal avaldasid ristiusumaailma religioossed juhid tohutut survet, püüdes — kuigi asjatult — seda väikest rühma tõde kuulutavaid kristlasi maa pealt minema pühkida. Teise maailmasõja ajal olid ristiusumaailma vaimulikud ühinenud ainult ühes asjas: konflikti mõlemal poolel õhutasid nad valitsusi Jehoova tunnistajatele lõppu tegema. Isegi praegusajal on palju maid, kus religioonijuhid kihutavad valitsusi tagant, et need Jehoova tunnistajate kristlikule kuulutustööle piiranguid seaksid või selle keelustaksid.
12., 13. Kuidas on Jehoova väljendanud oma tulist viha ristiusumaailma vastu?
12 Jehooval ei ole see märkamata jäänud. Pärast Esimest maailmasõda langes ristiusumaailm ja kogu ülejäänud Suur Baabülon (Ilmutuse 14:8). See, et ristiusumaailm siis tõesti langes, on avalikkusele teatavaks saanud alates 1922. aastast, mil valati välja terve rida sümboolseid nuhtlusi, mis paljastasid avalikult tema vaimset surmaseisundit ja hoiatasid tema ees seisva hävingu eest (Ilmutuse 8:7—9:21). Tõend sellest, et nende nuhtluste väljavalamine jätkub, on 23. aprillil 1995 üle kogu maailma peetud kõne „Valereligiooni lõpp on lähedal” ja sellele järgnenud erilise Kuningriigi sõnumi traktaadi levitamine sadades miljonites eksemplarides.
13 Nüüdisajal on ristiusumaailm haletsusväärses seisundis. Kogu 20. sajandi jooksul on tema liikmed tapnud üksteist metsikutes sõdades, millele on oma õnnistuse andnud tema preestrid ja kirikuõpetajad. Mõnel maal ei ole tal praktiliselt üldse mingit mõjuvõimu. Ta on määratud hävingule koos ülejäänud Suure Baabüloniga (Ilmutuse 18:21).
Jehoova rahval on rahu
14. Milline prohvetlik kirjeldus anti rahva kohta, kes elab rahus?
14 Teisest küljest tunneb Jehoova rahvas oma taastatud maal käesoleval 1996. aastal rõõmu rohkest rahust, nagu on kirjeldatud Jehoova kolmandas teadaandes: „Nõnda ütleb vägede Jehoova: vanad mehed ja vanad naised istuvad jälle Jeruusalemma turgudel, igaühel kepp käes elupäevade rohkuse tõttu! Ja linna turud on täis poisse ja tüdrukuid, kes mängivad tema turgudel!” (Sakarja 8:4, 5).
15. Milline rahu on Jehoova sulastel, vaatamata sellele, et teised rahvad sõdivad?
15 See tore kirjeldus kujutab midagi, mis praeguses sõdadest lõhestatud maailmas on väga eriline: rahvast, kes elab rahus. Alates 1919. aastast on täide läinud Jehoova prohvetlikud sõnad: „Rahu, rahu kaugel ja lähedal olijaile, ütleb Jehoova, ja ma parandan teda! Aga .. õelatel ei ole rahu, ütleb minu Jumal!” (Jesaja 57:19—21). Muidugi ei saa Jehoova rahva liikmed, kes küll ei ole maailma osa, loota sellele, et rahvaste mässulise käitumise tagajärged neidki ei puuduta (Johannese 17:15, 16). Mõnel maal kogevad selle liikmed suuri raskusi ja mõningad on isegi tapetud. Ometi on tõelistel kristlastel rahu kahes peamises mõttes. Esiteks on neil „rahu Jumalaga [oma] Issanda Jeesuse Kristuse läbi” (Roomlastele 5:1). Teiseks on neil rahu isekeskis. Nad arendavad „tarkust, mis on ülalt”, mis on „kõigepealt puhas, siis rahulik” (Jakoobuse 3:17; Galaatlastele 5:22—24). Peale selle ootavad nad, et võiksid nautida rahu selle kõige täielikumas mõttes, kui „alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust” (Laul 37:11).
16., 17. a) Kuidas on „vanad mehed ja vanad naised” ning ka „poisid ja tüdrukud” Jehoova organisatsioonile tugevust andnud? b) Millest ilmneb, et Jehoova rahva keskel valitseb rahu?
16 Jehoova rahva hulgas on siiani „vanu mehi ja vanu naisi”, võituid, kellel on veel meeles Jehoova organisatsiooni esimesed võidud. Nende ustavust ja vastupidavust hinnatakse väga. Nooremad võitud asusid tööd juhtima 1930-ndate aastate ning II maailmasõja ärevail päevil ja on seda teinud ka järgnenud suurepärase kasvu aastail. Lisaks on eriti 1935. aastast alates endast märku andnud „teistest lammastest” koosnev ’suur rahvahulk’ (Johannese 10:16; Ilmutuse 7:9). Sedamööda kuidas võitud kristlased on jäänud vanemaks ja nende hulk on kahanenud, on teised lambad põhiosa kuulutustööst enda kanda võtnud ja laiendanud seda üle kogu maa. Viimastel aastatel on teisi lambaid Jumala rahva maale tõesti suurel hulgal juurde tulnud. Ainuüksi eelmisel aastal sümboliseeris neist 338491 oma pühendumist Jehoovale ristimise kaudu! Vaimses mõttes on need vastristitud tõesti väga noored. Need, kes laulavad tänumeelselt kiitust „meie Jumalale, kes aujärjel istub, ja Tallele”, hindavad väga nende juurdetulijate uut jõudu ja entusiasmi (Ilmutuse 7:10).
17 Tänapäeval on ’turud täis poisse ja tüdrukuid’, nooruslikku tarmu tulvil tunnistajaid. Teenistusaastal 1995 tuli aruandeid 232 maalt ja meresaarelt. Kuid võitute ja teiste lammaste vahel ei ole rahvastevahelist rivaalitsemist, suguharudevahelist vihavaenu ega kohatut kiivust. Armastuses ühendatuna kasvavad kõik koos vaimselt. Jehoova tunnistajate ülemaailmne vennaskond on maailmas tõepoolest ainulaadne (Koloslastele 3:14; 1. Peetruse 2:17).
Kas peaks see Jehoovale liiga raske olema?
18., 19. Mida sellist on Jehoova alates 1919. aastast korda saatnud, mis inimese seisukohast lähtudes võis tunduda liiga raske?
18 Aastal 1918, mil võitud jäänud koosnes vaid mõnest tuhandest vaimses vangistuses olnud ja julguse kaotanud inimesest, ei oleks keegi osanud ette näha, millise pöörde sündmused võtavad. Kuid Jehoova teadis seda, nagu võib näha tema neljandast prohvetlikust teadaandest: „Nõnda ütleb vägede Jehoova: kuigi see on neil päevil ime [„liiga raske”, NW] selle rahva jäägi silmis, kas peaks see olema ime [„liiga raske”, NW] ka minu silmis? küsib vägede Jehoova” (Sakarja 8:6).
19 Oma vaimu abil elustas Jehoova eelseisvat tööd silmas pidades oma rahva 1919. aastal. Siiski oli vaja suurt usku, et hoida kindlalt Jehoova kummardajate väikese organisatsiooni ligi. Selle liikmeid oli nii vähe ja paljugi oli veel ebaselget. Vähehaaval aga tugevdas Jehoova nende organisatsiooni ning valmistas nad ette kristlikuks hea sõnumi kuulutamise ja jüngrite tegemise tööks (Jesaja 60:17, 19; Matteuse 24:14; 28:19, 20). Järk-järgult aitas ta neil mõista selliseid tähtsaid küsimusi nagu erapooletus ja universumi suveräänsus. Kas Jehooval oli liiga raske oma tahet selle väikse tunnistajate rühma kaudu täide viia? Kindlasti on vastus eitav! Seda võib näha selle ajakirja lehekülgedelt 12 kuni 15, kus on ära toodud tabel Jehoova tunnistajate tegevusest 1995. teenistusaastal.
„Mina olen neile Jumalaks”
20. Kui laiaulatuslik pidi Jumala rahva kogumine prohvetiennustuse kohaselt olema?
20 Viies teadaanne näitab lähemalt, millises õnnelikus olukorras on Jehoova tunnistajad tänapäeval: „Nõnda ütleb vägede Jehoova: vaata, ma päästan oma rahva päikesetõusu maalt ja päikeseloojaku maalt! Ja ma toon nad tagasi Jeruusalemma elama: nad on mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks, ustav ja õiglane!” (Sakarja 8:7, 8).
21. Mil moel Jehoova rahva rohket rahu säilitatakse ja laiendatakse?
21 Aastal 1996 võime kõhklusteta öelda, et head sõnumit on kuulutatud kogu maailmas, „päikesetõusu maalt” „päikeseloojaku maani”. Kõigist rahvastest inimesi on saanud jüngriteks ja nad on näinud, kuidas läheb täide Jehoova tõotus: „Ja kõik su lapsed peavad Jeho[o]vast õpetatud olema, ja su laste rahu peab suur olema” (Jesaja 54:13, VP). Meil on rahu seetõttu, et Jehoova annab meile õpetust. Sel eesmärgil on kirjandust välja antud rohkem kui 300 keeles. Ainuüksi möödunud aastal lisandus 21 keelt. Nüüd antakse Vahitorni samaaegselt välja 111 keeles ning ajakirja Ärgake! 54 keeles. Üleriigilised ja rahvusvahelised konvendid on ilmne tõend sellest, et Jumala rahva keskel valitseb rahu. Iganädalased koosolekud ühendavad meid ning annavad meile julgust kindlaks jääda (Heebrealastele 10:23—25). Tõepoolest, Jehoova annab oma rahvale õpetust ’ustavuses ja õigluses’. Ta annab oma rahvale rahu. Kui õnnistatud me küll oleme, et võime sellest rohkest rahust osa saada!
Kas sa oskad selgitada?
◻ Kuidas on Jehoova nüüdisajal ’suure tulise kiivusega’ oma rahva eest seisnud?
◻ Milline rahu on Jehoova rahval isegi sõdadest lõhestatud maades?
◻ Mil viisil on ’turud täis poisse ja tüdrukuid’?
◻ Kuidas on Jehoova korraldanud oma rahvale õpetuse jagamise?
[Teabegraafika lk 12-15]
JEHOOVA TUNNISTAJATE 1995. TEENISTUSAASTA ÜLEMAAILMNE ARUANNE
(Vt aastaköidet.)
[Pilt lk 8, 9]
Ustavad juudid, kes kuuendal sajandil e.m.a. templi üles ehitasid, õppisid, et Jehoova on ainus usaldusväärne rahu allikas