Mida me peame tegema, et saada päästetud?

ÜKS mees küsis kord Jeesuselt: „Issand, kas neid on pisut, kes pääsevad?” Kuidas Jeesus sellele vastas? Kas ta ütles: „Võta mind lihtsalt vastu kui oma Issandat ja Päästjat ning sa saadki päästetud”? Ei öelnud! Jeesus ütles: „Võidelge, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei jaksa!” (Luuka 13:23, 24, UT).

Kas Jeesus jättis mehe küsimusele vastamata? Ei, see mees ei küsinud, kui raske on saada päästetud; ta küsis hoopis, kas neid, kes pääsevad, on pisut. Nii osutas Jeesus oma vastuses üksnes sellele, et tegelikult on neid, kes end selle suurepärase õnnistuse saamise nimel tõeliselt pingutavad, hoopis vähem, kui võiks arvata.

„See pole ju üldse see, mida mulle on räägitud,” võivad mõned lugejad protesti tõsta. Nad võivad tsiteerida teksti Johannese 3:16, mis ütleb: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” Kuid meie vastame: „Mida me siis peame uskuma? Kas seda, et Jeesus tõesti elas? Loomulikult! Kas seda, et ta on Jumala Poeg? Igal juhul! Ja kuna Piibel nimetab Jeesust ’Õpetajaks’ ja ’Issandaks’, kas ei peaks me siis uskuma ka seda, mida ta õpetas, kuuletuma talle ning järgima teda?” (Johannese 13:13; Matteuse 16:16).

Järgigem Jeesust

Vaat siin kerkivadki probleemid! Paljudel inimestel, kes öeldakse olevat „päästetud”, ei paistagi eriti olevat kavatsust Jeesust järgida või talle kuuletuda. Õigupoolest kirjutas üks protestandi vaimulik: „Muidugi peaks meil olema jätkuv usk Kristusesse. Kuid väide, et see peab tingimata ja vältimatult nõnda olema, ei leia küll Piiblis kinnitust.”

Kuid vastupidiselt sellele loetleb Piibel ebamoraalseid tegusid, mis on üldlevinud inimeste seas, kes arvavad, et nad on „päästetud”. Pidades silmas ühte inimest, kes jätkas sellist eluviisi, õpetab Piibel kristlasi: „Lükake siis kurjategija endi seast välja.” Kindlasti ei taha Jumal, et kurjad inimesed tema kogudust rüvetaksid! (1. Korintlastele 5:11—13.)

Mida siis tähendab järgida Jeesust ning kuidas saame meie seda teha? Mida tegi Jeesus? Kas ta oli ebamoraalne? hooraja? joodik? valetaja? Kas ta oli oma äriasjades ebaaus? Loomulikult mitte! Sa võid küsida: „Kas ma pean siis oma elu kõigist neist asjadest puhastama?” Vastuseks vaadelgem Efeslastele 4:17 kuni 5:5. Seal ei öelda, et Jumal võtab meid vastu, hoolimata sellest, mida me teeme. Selle asemel öeldakse seal hoopis, et me peame erinema ilmalikest inimestest, kes on „südametunnistuses tuimaks jäänud .. Aga nõnda ei ole te õppinud Kristust tundma, .. teil tuleb enesest ära heita endise elu poolest vana inimene [— — —] Kes varastab, ärgu varastagu enam [— — —] Hoorus ja kõik roppus või ahnus olgu nimetamata teie seas, nõnda nagu sünnis on pühadele .. Sest seda te teate tunnetades, et mitte ühelgi hoorajal ega ropul ega ahnel, kuna ta on ebajumala ori, ei ole pärandit Kristuse ja Jumala riigis”.

Kas me ikka järgime Jeesust, kui me isegi ei püüa elada vastavalt tema eeskujule? Kas me ei peaks vaeva nägema selle kallal, et meie eluviis sarnaneks rohkem Kristuse omaga? Neid elutähtsaid küsimusi vaatlevad harva — kui üldse vaatlevad — inimesed, kes ütlevad nii, nagu ühes religioosses traktaadis on öeldud: „Tule Kristuse juurde just nüüd — sellisena, nagu sa oled.”

Üks Jeesuse jünger hoiatas, et jumalatud ’tarvitavad meie Jumala armu, et lodevalt elada, ning salgavad meie ainsa valitseja ja meie Issanda Jeesuse Kristuse’ (Juuda 4). Kuidas siis võime meie tarvitada Jumala armu, „et lodevalt elada”? Me võime seda teha siis, kui arvame, et Kristuse ohver katab kinni pigem meie tahtlikud patud, mida me kavatseme edaspidigi teha, kui inimlikust ebatäiusest tulenevad patud, millest püüame lahti saada. Kindlasti ei taha me nõustuda ühe ameerika tuntuima evangelistiga, kes ütles, et inimene ei pea „oma elus muudatusi tegema, oma halbu harjumusi hülgama ega end Piibli normidega kohandama”. (Kõrvuta kontrastina Apostlite teod 17:30; Roomlastele 3:25, 26a; Jakoobuse 5:19, 20.)

Usk ajendab tegudele

Paljudele inimestele on räägitud, et „Jeesusesse uskumine” tähendab ühtainust tegu ning et meie usk ei pea olema nii tugev, et see meid sõnakuulelikkusele ajendaks. Kuid Piibel on teisel seisukohal. Jeesus ei öelnud, et inimesed, kes alustavad kristlikku eluteed, on päästetud. Selle asemel ütles ta hoopis: „Kes jääb püsima otsani, see päästetakse” (Matteuse 10:22). Piibel võrdleb meie kristlikku eluteed võidujooksuga, mille lõppedes on auhinnaks pääste. Ja ta rõhutab: „Jookske nõnda, et teie selle saate!” (1. Korintlastele 9:24).

Seega tähendab „Kristuse vastuvõtmine” palju enamat, kui vaid nende õnnistuste vastuvõtmist, mida Jeesuse ülim ohver pakub. Nõutav on sõnakuulelikkus. Apostel Peetrus ütleb, et kohtumõistmine algab „Jumala kojast”, ning lisab: „Kui see aga algab kõigepealt meist, missugune ots ootab neid, kes ei ole sõnakuulelikud Jumala evangeeliumile?” (1. Peetruse 4:17, meie kursiiv). Me peame niisiis tegema rohkem, kui vaid lihtsalt kuulama ja uskuma. Piibel ütleb, et me peame olema „sõna tegijad ja mitte ükspäinis kuuljad, iseendid pettes” (Jakoobuse 1:22).

Jeesuse sõnumid

Piibli Ilmutusraamat sisaldab sõnumeid, mis Jeesus Johannese kaudu seitsmele algkristlikule kogudusele edasi andis (Ilmutuse 1:1, 4). Kas Jeesus ütles, et sellest piisab, et inimesed nendes kogudustes on tema juba „vastu võtnud”? Ei öelnud. Ta kiitis nende tegusid, vaevanägemist ja vastupidavust ning rääkis nende armastusest, usust ja teenistusest. Kuid ta ütles ka, et Kurat paneb nad katsele ning et nad saavad tasu ’igaüks oma tegude järgi’ (Ilmutuse 2:2, 10, 19, 23).

Jeesus rääkis siin järelikult palju suuremast kohustusest, kui enamik inimesi aru on saanud, kui neile on räägitud, et nende päästmine on „lõpetatud töö” kohe pärast Jeesuse „vastuvõtmist” religioossel koosolekul. Jeesus ütles: „Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ning võtku oma rist enese peale ja järgigu mind [„pidevalt”, NW]. Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes oma hinge kaotab minu pärast, see leiab selle” (Matteuse 16:24, 25).

Salata end? Järgida Jeesust pidevalt? See nõuaks pingutusi. See muudaks meie elu. Ent kas Jeesus tõesti ütles, et mõni meist võib isegi ’kaotada oma hinge’ — surra tema pärast? Jah, selline usk tuleb ainult nende suurte asjade tundmise kaudu, mida sa võid õppida Jumala Sõna uurides. See ilmnes päeval, mil Stefanose viskasid kividega surnuks religioossed fanaatikud, kes „ei suutnud vastu seista tarkusele ja vaimule, mille abil ta rääkis” (Apostlite teod 6:8—12, NW; 7:57—60). Sellist usku on näidanud ka meie päevil sajad Jehoova tunnistajad, kes pigem surid natslikes koonduslaagrites, kui tegutsesid oma Piibli poolt õpetatud südametunnistuse vastu.a

Kristlik innukus

Me peame kindlalt oma kristlikust usust kinni hoidma, sest erinevalt sellest, mida sa võid kuulda mõnes kirikus või religioossetes telesaadetes, ütleb Piibel, et me võime usust ära langeda. Piibel räägib kristlastest, kes on hüljanud „otsese tee” (2. Peetruse 2:1, 15). Seetõttu me peame ’nõudma oma päästet kartuse ja värinaga’ (Filiplastele 2:12; 2. Peetruse 2:20).

Kas samamoodi said sellest aru ka esimese sajandi kristlased, inimesed, kes ise kuulsid Jeesust ja tema apostleid õpetamas? Jah said. Nad teadsid, et nad peavad midagi tegema. Jeesus ütles: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, .. neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud” (Matteuse 28:19, 20).

Mõned nädalad pärast neid Jeesuse sõnu ristiti ainuüksi ühel päeval 3000 inimest. Usklike arv kasvas kiiresti 5000-ni. Need, kes uskusid, õpetasid omakorda teisi. Kui tagakiusamine nad laiali pillutas, aitas see sõnumi levimisele ainult kaasa. Piibel ütleb, et mitte ainult vähesed juhid, vaid ka ’hajaliolevad käisid mööda maad ja kuulutasid evangeeliumi sõna’. Umbes 30 aastat hiljem võis apostel Paulus seetõttu kirjutada, et head sõnumit on „kuulutatud kõigele loodule taeva all” (Apostlite teod 2:41; 4:4; 8:4; Koloslastele 1:23).

Paulus ei pööranud inimesi usule nii, nagu mõned teleevangelistid, kes ütlevad: „Võta Jeesus kohe vastu ja sa saad igaveseks päästetud.” Ka ei olnud tal sellist enesekindlust nagu ühel ameerika vaimulikul, kes kirjutas: „Sain juba teismelisena .. päästetud.” Enam kui 20 aastat peale seda, kui Jeesus isiklikult oli valinud Pauluse teistest rahvastest inimestele kristlikku sõnumit viima, kirjutas see usin apostel: „Ma talitsen oma ihu ja teen selle oma orjaks, et ma muile jutlust öeldes ise ei saaks kõlvatuks” (1. Korintlastele 9:27; Apostlite teod 9:5, 6, 15).

Pääste on Jumala kingitus. Seda ei saa välja teenida. Kuid see nõuab siiski meiepoolseid pingutusi. Kui keegi pakub sulle väga hinnalist kingitust ja sa ei osuta piisavalt tänulikkust, et see vastu võtta, siis võib sinu tänamatus ajendada kinkijat seda kinki kellelegi teisele andma. Kui väärtuslik on aga Jeesuse Kristuse eluveri! See on küll kingitus, kuid meie peame näitama sügavat tänulikkust selle vastu.

Tõelised kristlased on päästetud selles mõttes, et nad on Jumala ees heakskiidetud seisundis. Nende kui rühmituse pääste on kindel. Üksikisikutena peavad nad vastama Jumala nõuetele. Kuid on võimalik, et me ei vasta, sest Jeesus ütles: „Kui keegi ei jää minusse, siis ta heidetakse välja nagu viinapuu oks ning kuivab ära” (Johannese 15:6).

„Jumala sõna on elav”

Eelmise artikli algul mainitud jutuajamine toimus peaaegu 60 aastat tagasi. Johnny usub siiani, et pääste tuleb ainult Jeesuse Kristuse kaudu, kuid ta mõistab, et me peame selle poole püüdlema. Ta on ikka veendunud, et Piibel osutab ainsale tõelisele inimkonna lootuse allikale ning et me peame uurima seda suurepärast raamatut, laskma end sellel muuta, et see ajendaks meid tegudega väljendama armastust, usku, lahkust, kuulekust ja vastupidavust. Ta on kasvatanud oma lapsi uskuma samu asju ning on nüüd rõõmus, nähes neid omakorda oma lapsi samas vaimus kasvatamas. Ta soovib, et igaühel oleks samasugune usk, ja ta teeb omalt poolt kõik mis võimalik, et aidata sellel jõuda ka teiste inimeste südamesse ja mõistusse.

Apostel Paulust inspireeriti kirjutama, et „Jumala sõna on elav ja vägev” (Heebrealastele 4:12). See võib muuta elu. See võib ajendada sind siiralt väljendama tegudega oma armastust, usku ja kuulekust. Kuid sa pead tegema midagi rohkemat, kui vaid mõistusega „vastu võtma” seda, mida Piibel ütleb. Uuri seda ja lase sellel oma südant mõjutada. Lase end Piibli tarkusel juhtida. Umbes 5000000 teenistusvalmis Jehoova tunnistajat rohkem kui 230 maal pakuvad tasuta koduseid piibliuurimisi. Et näha, mida sa sellise uurimise kaudu võid õppida, kirjuta selle ajakirja väljaandjatele. Usk ja vaimne tugevus, mille saavutad, toob sulle kindlasti palju rõõmu!

[Allmärkus]

[Kast lk 7]

Milleks ’võidelda usu pärast’?

Piibli Juuda raamat on kirjutatud „Jeesuses Kristuses hoitud kutsutuile”. Kas seal öeldakse, et kuna nad on Jeesuse juba „vastu võtnud”, on nende pääste kindel? Ei, Juuda ütles sellistele kristlastele, et nad ’võitleksid usu pärast’ (UT). Ta andis neile selle tegemiseks kolm põhjust. Esiteks, Jumal ’päästis rahva Egiptusest’, kuid paljud neist langesid hiljem ära. Teiseks, isegi inglid mässasid tema vastu ja neist said deemonid. Kolmandaks, Jumal hävitas Soodoma ja Gomorra, sest neis linnades harrastati jämedat seksuaalset ebamoraalsust. Juuda tõi need Piibli aruanded „hoiatavaks näiteks”. Jah, isegi usklikud, kes on „Jeesuses Kristuses hoitud”, peavad olema hoolsad, et nad tõelisest usust ära ei langeks (Juuda 1—7).

[Kast lk 8]

Kumb on õige?

Piibel ütleb: „Inimene mõistetakse õigeks usu läbi lahus käsu tegudest.” Aga samuti ütleb see: „Inimene mõistetakse õigeks tegudest ja mitte ükspäinis usust.” Kumb ütlus on õige? Kas meid mõistetakse õigeks usust või tegudest? (Roomlastele 3:28; Jakoobuse 2:24.)

Piibliga kooskõlaline vastus on, et mõlemad ütlused on õiged.

Sajandeid nõudis Moosese kaudu antud Jumala seadus juudi kummardajatelt erilisi ohvreid ja ande, teatud pühade pidamist, toitumise ja muuga seotud nõuete täitmist. Sellised „käsu teod” ehk lihtsalt „teod” ei olnud enam vajalikud pärast Jeesuse täiuslikku ohvrit (Roomlastele 10:4).

Kuid tõsiasi, et need Moosese seaduses nõutud teod asendati Jeesuse täiusliku ohvriga, ei tähenda, et me võiksime Piibli juhendeid eirata. Piibel ütleb: „Kui palju enam Kristuse veri .. puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat” (Heebrealastele 9:14).

Kuidas saame meie ’teenida elavat Jumalat’? Piibel ütleb meile muu hulgas ka seda, et peaksime võitlema liha tegudega, seisma vastu maailma ebamoraalsusele ja hoiduma selle püüniste eest. Piibel ütleb: „Võitle head usuvõitlust,” pangem maha „meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist, vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele”. Ja Piibel ergutab meid, et me „ei väsiks ega läheks araks oma hinges” (1. Timoteosele 6:12; Heebrealastele 12:1—3; Galaatlastele 5:19—21).

Me ei saa neid asju tehes päästet välja teenida, sest ükski inimene ei ole kunagi võimeline tegema nii palju, et väärida selliseid erakordseid õnnistusi. Seega, nagu Piibel seda näitab, ei ole me väärt saama sellist suurepärast kingitust, kui me ei ilmuta oma armastust ja kuulekust neid asju tehes, mida Jumal ja Kristus meilt ootavad. See ei ole kaugeltki piisav, kui me vaid väidame, et järgime Jeesust, kuid ei kinnita seda oma tegudega, sest Piibel teatab selgelt: „Usk, kui tal ei ole tegusid, on iseenesest surnud” (Jakoobuse 2:17).

[Pilt lk 7]

Uuri Piiblit ja lase end sellel mõjutada