Lüüdia — jumalakartlik naine, kes osutas külalislahkust

TÕELISE Jumala sulased on muistsest ajast peale silma paistnud oma külalislahkuse poolest (1. Moosese 18:1—8; 19:1—3). Veel tänapäevalgi on külalislahkus, mida on defineeritud kui „armastust, kiindumust ja lahkust võõraste vastu” ja mis tuleb siirast südamest, tõelise kristluse tunnuseks. Tegelikult on see Jumala nõue kõigile, kes soovivad teda talle meelepäraselt kummardada (Heebrealastele 13:2; 1. Peetruse 4:9).

Lüüdia andis suurepärase eeskuju külalislahkuse osutamises. Ta lausa ’käis peale’ Filipi linna külastavatele kristlikele misjonäridele, et need tema kodus peatuksid (Apostlite teod 16:15). Ehkki Lüüdiat mainitakse Pühakirjas vaid paari sõnaga, võib see vähenegi, mis tema kohta on öeldud, meid julgustada. Mil viisil? Kes oli Lüüdia? Mida me tema kohta teame?

„Purpurimüüja”

Lüüdia elas ühes Makedoonia tähtsaimas linnas Filipis. Ent pärit oli ta Tüatiirast, ühest Väike-Aasia lääneosas Lüüdia piirkonnas asuvast linnast. Seepärast on arvatud, et „Lüüdia” on nimi, millega teda Filipis kutsuma hakati. Teisisõnu oli ta „lüüdialane”, nii nagu seda naist, kellele Jeesus Kristus kuulutas, võis nimetada „Samaaria naiseks” (Johannese 4:9). Lüüdia müüs „purpurit” ja selle värvainega värvitud esemeid (Apostlite teod 16:12, 14). Arheoloogide väljakaevatud raidkirjad tõendavad, et purpurivalmistajad tegutsesid nii Tüatiiras kui Filipis. Võib-olla oli Lüüdia vahetanud elukohta oma töö pärast, kas siis selleks, et jätkata oma äritegevust või siis esindada mõnd Tüatiira värvivalmistajate ettevõtet.

Purpurset värvainet võis saada mitut moodi. Kõige kallim oli see, mida saadi mõningatest merelimuste liikidest. Esimese sajandi rooma luuletaja Martialise sõnul võis Tüürose (teine keskus, kus seda ainet valmistati) parima purpuriga värvitud kangast mantel maksta kuni 10000 sestertsi ehk 2500 teenarit, mis võrdus ühe töölise 2500 päeva palgaga. Seega on selge, et selliseid luksuslikke rõivaesemeid võisid endale lubada ainult vähesed. Nii võis Lüüdia olla üsna jõukal järjel. Kuid ükskõik kuidas see ka polnud, oli Lüüdial võimalik apostel Paulusele ja tema kaaslastele Luukale, Siilasele, Timoteosele ning võib-olla veel teistelegi külalislahkust osutada.

Pauluse kuulutustegevus Filipis

Umbes aastal 50 m.a.j. astus Paulus esimest korda Euroopa pinnale ning alustas oma kuulutustööd Filipis.a Uude linna jõudes oli Paulusel tavaks külastada sealset sünagoogi, et kuulutada kõigepealt sinna kogunenud juutidele ja proselüütidele. (Võrdle Apostlite teod 13:4, 5, 13, 14; 14:1.) Kuid mõne allika teatel keelas Rooma seadus juutidel tegelda oma religiooniga Filipi linna „pühades piirides”. Seetõttu leidsid misjonärid hingamispäeval pärast seda, kui nad olid „mõned päevad” Filipis peatunud, linnast väljas jõe ääres ühe koha, kus ’nad oletasid käidavat palvetamas’ (Apostlite teod 16:12, 13, UT). Tõenäoliselt oli see Gangitese jõgi. Misjonärid leidsid sealt eest ainult naisi, kellest üks oli Lüüdia.

„Jumalakartlik naine”

Lüüdia oli „jumalakartlik naine”, kuid arvatavasti oli ta juudi proselüüt, kes otsis religioosset tõde. Kuigi Lüüdial oli tulus töökoht, ei olnud materiaalsed huvid tema elus esikohal. Ta pühendas oma aega hoopis vaimsetele asjadele. „Tema südame avas Issand, et ta pani tähele seda, mida Paulus rääkis”, ja Lüüdia võttis tõe vastu. Õigupoolest said ’tema ja ta pere ristitud’ (Apostlite teod 16:14, 15).

Piibel ei anna meile täpselt teada, kes olid Lüüdia pere teised liikmed. Võib arvata, et Lüüdia oli vallaline või lesk, kuna siin ei mainita midagi tema abikaasast. Võib-olla koosnes „ta pere” tema sugulastest, kuid selle all võidi mõelda ka orje ja sulaseid. Igal juhul rääkis Lüüdia õpitust innukalt nendele, kes temaga koos elasid. Ja millist rõõmu ta võis küll tunda, kui need said usklikeks ning võtsid vastu õige usu!

„Ta käis meile peale”

Enne kohtumist Lüüdiaga pidid misjonärid ilmselt rahulduma eluasemetega, mida nad ise omal kulul suutsid üürida. Lüüdia aga tundis suurt rõõmu selle üle, kui ta sai neile pakkuda teistsugust majutuspaika. Kuid see asjaolu, et ta pidi neile peale käima, viitab sellele, et Paulus koos kaaslastega ei tahtnud seda pakkumist vastu võtta. Mispärast? Pauluse soov oli ’armuõpetust kuulutades tasuta levitada evangeeliumi, ilma et ta tarvitaks oma õigust ega saaks kellelegi koormaks (1. Korintlastele 9:18; 2. Korintlastele 12:14). Kuid Luukas jätkab: „Aga kui tema ja ta pere olid ristitud, palus ta meid ning ütles: ’Kui te arvate, et ma olen saanud usklikuks Issandasse, siis tulge mu kotta ja jääge sinna!’ Ja ta käis meile peale” (Apostlite teod 16:15). Lüüdia oli eelkõige huvitatud sellest, kuidas Jehoovale ustav olla, ja külalislahkuse ülesnäitamine oli ilmne tõend tema usu kohta. (Võrdle 1. Peetruse 4:9.) Milline suurepärane eeskuju! Kas ka meie kasutame oma vara hea sõnumi huvides?

Filipi vennad

Pärast seda kui Paulus ja Siilas vabastati vanglast, kuhu nad olid sattunud seoses deemonite võimuses oleva orjatüdruku juhtumiga, pöördusid nad tagasi Lüüdia koju, kust nad leidsid eest mõned vennad (Apostlite teod 16:40). Võib-olla kasutasid vastrajatud Filipi koguduse usklikud Lüüdia kodu korrapäraste kogunemiste paigana. On loogiline arvata, et tema kodu jäi ka edaspidi linna teokraatliku tegevuse keskuseks.

Südamlik külalislahkus, mida Lüüdia algul üles näitas, oli iseloomulik tervele kogudusele. Hoolimata sellest et filiplased olid vaesed, saatsid nad Paulusele mitmel korral vajaminevaid asju ja apostel oli selle eest väga tänulik (2. Korintlastele 8:1, 2; 11:9; Filiplastele 4:10, 15, 16).

Paulus ei maini Lüüdiat oma kirjas, mille ta saatis filiplastele umbes aastal 60—61 m.a.j. Pühakiri ei anna ka teada, mis temast sai pärast Apostlite tegude 16. peatükis kirjeldatud sündmusi. Kuid siiski ajendab lühike märkus tolle energiat täis naise kohta meid ’püüdma olla külalislahked’ (Roomlastele 12:13). Kui tänulikud me oleme, et meie keskel on selliseid Lüüdia-sarnaseid kristlasi! Nende vaim aitab palju kaasa selleks, et kogudused oleksid südamlikud ja sõbralikud ning tooksid sellega au Jehoova Jumalale.

[Allmärkus]

[Kast lk 28]

Juutide elu Filipis

Juutide ja juudi proselüütide elu Filipis polnud ilmselt kerge. Arvata võib, et sealsed inimesed olid juutide vastu vaenulikult meelestatud, kuna veidi enne Pauluse külaskäiku oli keiser Claudius juudid Roomast välja saatnud. (Võrdle Apostlite teod 18:2.)

On tähelepanuväärne, et Paulus ja Siilas veeti ametivõimude ette pärast seda, kui nad olid tervendanud ühe orjatüdruku, kellel oli ennustamise vaim. Nähes, et nad on kaotanud hea tuluallika, kasutasid tüdruku peremehed ära kaaslinlaste eelarvamuslikke hoiakuid, kinnitades: „Need inimesed teevad meie linna rahutuks ja nad on juudid! Nad kuulutavad kombeid, mida meil kui roomlasil ei sünni vastu võtta ega täita!” Selle tagajärjel peksti Paulust ja Siilast vitstega ning visati vanglasse (Apostlite teod 16:16—24, meie kursiiv). Taolises õhkkonnas nõudis palju julgust, et juutide Jumalat Jehoovat avalikult kummardada. Kuid nagu näha, ei kartnud Lüüdia teistest erineda.

[Pildid lk 27]

Filipi varemed