Noorusest peale olen kannatlikult oodanud Jehoovat

JUTUSTANUD RUDOLF GRAICHEN

Nagu pikne selgest taevast tabas tragöödia meie peret, kui olin vaid 12-aastane. Esiti vangistati mu isa. Siis viidi meid õega vägisi kodunt ära võõraste juurde elama. Hiljem arreteeris Gestapo minu ja mu ema. Mind heideti vangimajja, ema lõpetas koonduslaagris.

NENDE sündmustega alles algas piinarikas tagakiusamine, mis mulle kui Jehoova tunnistajale nooruses osaks sai. Mu laitmatust Jumala ees proovisid murda kurikuulus natslik Gestapo ja pärastpoole ka Ida-Saksa Stasi. Nüüd, kus olen juba 50 aastat teda pühendunult teeninud, võin öelda samamoodi kui laulik: ”Palju on mind rõhutud mu noor põlvest peale: ometi ei ole minust jagu saadud!” (Laul 129:2). Kui tänulik ma Jehoovale küll olen!

Olen sündinud 2. juunil 1925 Saksa väikelinnas Luckas, Leipzigi lähedal. Juba enne minu sündi leidsid mu vanemad Teresa ja Alfred, et piibliuurijate (nagu Jehoova tunnistajaid tollal nimetati) kirjanduses räägitu on tõde. Mäletan, et silmitsesin iga päev piibliainelisi pilte, mis meie kodu seintel rippusid. Üks neist kujutas hunti ja talle, kitsekest ja leopardi ning vasikat ja lõvi elamas koos rahus ning neid juhtivat väikest poisikest (Jesaja 11:6—9). Taolised pildid sööbisid mu mällu.

Vanemad kaasasid mind koguduse tegevusse nii palju, kui see võimalik oli. Näiteks 1933. aasta veebruaris, mõni päev pärast Hitleri võimuletõusu, näidati meie linnakeses ”Loomise fotodraamat”, mis koosnes slaididest, filmilõikudest ja helisalvestatud tekstist. Kui erevil ma küll olin, kui ma vaevalt seitsmese poisiklutina tegin pikapi taguosa peal kaasa fotodraama reklaamimiseks korraldatud ringsõitu mööda linna! Sel ja muudelgi puhkudel lasid vennad mul tunda, et hoolimata noorest east olen kasulik koguduseliige. Nõnda siis sain juba pisikesest peale Jehoovalt õpetust ja tema Sõna avaldas mulle mõju.

Õpin lootma Jehoovale

Kuna Jehoova tunnistajad hoidsid kindlalt oma kristlikku erapooletust, ei võtnud nad omaks natslikku tegevussuunda. Tagajärjeks oli see, et 1933. aastal andsid natsid välja seadused, mis keelasid meil kuulutamise, koosolekute pidamise ja isegi omaenda piiblikirjanduse lugemise. 1937. aasta septembris arreteeris Gestapo kõik meie koguduse vennad, kaasa arvatud minu isa. See kurvastas mind väga. Isa mõisteti viieks aastaks vangi.

Meie kodune olukord muutus väga raskeks, kuid õppisime kiiresti Jehoovale lootma. Ühel päeval, kui ma koolist koju jõudsin, luges ema parasjagu ”Vahitorni”. Ta tahtis mulle kähku midagi lõunalauale panna ja seepärast asetas ajakirja ühe kapikese peale. Kui me pärast lõunasööki nõusid koristasime, koputati valjult uksele. See oli politseinik, kes oli tulnud meie korterit läbi otsima, leidmaks piiblikirjandust. Kohkusin väga.

Oli ebaharilikult palav päev. Sestap oli politseiniku esimeseks liigutuseks see, et ta võttis kiivri peast ning asetas lauale. Siis alustas ta läbiotsimist. Kui ta parajasti laua alla vaatas, oleks kiiver peaaegu maha libisenud. Ema krabas selle kinni ja pani kapile otse ”Vahitorni” peale! Politseinik tuhnis korteri läbi, kuid kirjandust ei leidnud. Muidugi ei tulnud tal pähegi oma kiivri alla kiigata. Lahkudes pomises ta emale midagi vabanduseks ning kahmas oma selja tagant kiivri. Millist kergendust ma küll tundsin!

Taolised vahejuhtumid valmistasid mind ette karmimateks katsumusteks. Koolis näiteks sunniti mind astuma noorte hitlerlaste organisatsiooni, kus anti lastele sõjalist õpetust ja juurutati neisse natslikku ideoloogiat. Mõningad õpetajad püstitasid endale eesmärgi, et nende õpilaste kuuluvus sinna oleks sajaprotsendiline. Minu õpetaja, härra Schneider, tundis end vististi küll tõelise äpardina, sest tema oli kooli peale ainus õpetaja, kelle klass ühe õpilase tõttu ei kuulunud sinna sajaprotsendiliselt. See õpilane olin mina.

Ühel päeval teatas härra Schneider klassile: ”Poisid, homme toimub klassi väljasõit!” Kõik rõõmustasid. Ta lisas: ”Igaüks peaks kandma hitlerlasevormi, nii et kui me tänaval marsime, näevad kõik, et te olete toredad Hitleri-poisid.” Järgmisel hommikul olid kõik peale minu vormiriietes. Õpetaja kutsus mu klassi ette ja lausus: ”Võrdle nüüd ennast ja teisi.” Ta jätkas: ”Ma tean, et su vanemad on vaesed ja neil pole võimalik sulle vormiriideid osta. Aga las ma näitan sulle midagi.” Ta viis mu oma laua juurde, avas sahtli ja ütles: ”Ma tahan sulle anda selle uhiuue vormi. Eks ole ilus?”

Pigem oleksin surnud, kui pannud selga natsi vormiriided. Kui õpetaja nägi, et ma ei kavatse neid kanda, sai ta vihaseks ning kogu klass hakkas mind valjuhäälselt maha tegema. Kui me siis väljasõidule läksime, üritas õpetaja mind peita, pannes mu kõndima teiste poiste keskele, kes kandsid vormirõivaid. Kuid ikkagi nägid mind paljud linnaelanikud, sest ma torkasin oma klassikaaslaste hulgast silma. Kõik teadsid, et mina ja mu vanemad oleme Jehoova tunnistajad. Olen Jehoovale tänulik, et ta andis mulle nooruses vaimset jõudu, mida vajasin.

Tagakiusamine ägeneb

Ühel päeval 1938. aasta hakul tuldi meile õega kooli järele ning viidi politseiautoga umbes 80 kilomeetri kaugusel asuvasse Stadtroda linna kasvatus-paranduslikku kooli. Miks? Kohus oli otsustanud eemaldada meid oma vanemate mõjusfäärist ning kasvatada meid natslikeks noorteks. Peagi pani parandusmaja juhtkond tähele, et ehkki me õega hoiame vankumatult oma kristlikku erapooletust, oleme lugupidavad ja sõnakuulelikud lapsed. Direktriss oli sellest isegi niivõrd hämmastunud, et soovis mu emaga kohtuda. Niisiis, erandkorras lubati emal meid külastada. Nii õde, ema kui mina olime ääretult rõõmsad ja tänulikud Jehoovale, et ta võimaldas meil kogu päeva üksteist vastastikku julgustada. Seda me tõesti vajasime.

Viibisime parandusmajas ligikaudu neli kuud. Siis saadeti meid Pahna külasse ühe perekonna juurde elama. Too pere oli saanud korralduse hoida meid sugulastest lahus. Emal ei lubatud isegi külla tulla. Siiski õnnestus tal paaril korral meiega kokku saada. Noil harvadel puhkudel püüdis ema kogu väest sisendada meisse otsusekindlust jääda Jehoovale ustavaks, mistahes katsumusi ja olukordi ta meile osaks saada ka ei lubaks (1. Korintlastele 10:13).

Katsumused ei jäänud tulemata. 1942. aasta 15. detsembril, kui mul oli aastaid vaid 17, võttis Gestapo mind kinni ja viis Gera linna kinnipidamiskohta. Nädalapäevad hiljem arreteeriti ka mu ema ning toodi minuga samasse vanglasse. Et olin veel alaealine, ei saadud minu üle kohut pidada. Istusime siis emaga kinnipidamiskohas tervelt kuus kuud, kuna kohus ootas mu 18. sünnipäeva. Punkt sel päeval, mil sain 18, viidi meid emaga kohtu ette.

Enne kui ma arugi sain, oli kõik möödas. Ei ma siis teadnud, et rohkem ma oma ema ei näe. Viimane mälestus temast on jäänud mulle kohtusaalist, kus ta istus tumedal puidust pingil minu kõrval. Meid mõlemaid mõisteti süüdi. Mulle määrati neli, emale poolteist aastat vanglakaristust.

Tol ajal oli vanglates ja laagrites tuhandeid Jehoova tunnistajaid. Kuid Stollbergi vanglas, kuhu mind saadeti, olin ma ainuke. Üle aasta olin üksikvangistuses; siiski, Jehoova oli minuga. Jäin vaimselt tugevaks eelkõige tänu sellele, et olin juba noorelt tema vastu armastust arendanud.

9. mail 1945, kui seljataga oli kaks ja pool vangla-aastat, saime hea sõnumi: sõda on läbi! Samal päeval lasti mind vabadusse. Jõudsin koju pärast 110 kilomeetri pikkust jalgsimatka, olles kurnatusest ja nälgimisest sõna tõsises mõttes haige. Tervise taastumine kestis kuid.

Niipea kui kohale jõudsin, andsid mulle obaduse mitu masendavat uudist. Kõigepealt emast. Kui ta oli poolteist aastat vanglas olnud, käskisid natsid tal kirjutada alla dokumendile, mis kinnitab, et ta on lahti öelnud usust Jehoovasse. Ta keeldus, mispeale Gestapo toimetas ta Ravensbrückki naiste koonduslaagrisse. Veidi enne sõja lõppu suri ta seal tüüfusesse. Ema oli väga vapper kristlane — visa võitleja, kes kunagi ei andnud alla. Pidagu Jehoova teda meeles.

Sain uudiseid ka oma vanema venna Werneri kohta, kes polnud Jehoovale pühendunud. Ta oli Saksa sõjaväkke astunud ning Venemaal langenud. Kuidas läks isal? Ta naasis küll koju, aga — kurb küll — oli üks neid väheseid Jehoova tunnistajaid, kes kirjutasid alla kurikuulsale usust lahtiütlemise dokumendile. Kui teda nägin, oli ta sünge moega ja emotsionaalselt rusutud (2. Peetruse 2:20).

Lühike periood täis innukat vaimset tegevust

1946. aasta 10. märtsil käisin Leipzigis oma esimesel sõjajärgsel kokkutulekul. Kuidas ma küll rõõmustasin, kui teatati, et samal päeval toimub ka ristimine! Ehkki olin juba aastate eest oma elu Jehoovale pühendanud, avanes alles nüüd mulle võimalus saada ristitud. Seda päeva ei unusta ma iial.

1947. aasta 1. märtsil, kui olin kuu aega pioneeritööd teinud, kutsuti mind Magdeburgi Beetelisse. Ühingu hooned olid pommitamise ajal kõvasti kannatada saanud. Oli suur eesõigus aidata seal remonti teha! Pärast seda suve määrati mind Wittenberge linna eripioneeriks. Tükati kuulutasin Jumala Kuningriigi head sõnumit rohkem kui 200 tundi kuus. Milline rõõm oli taas prii olla — ei sõda, ei tagakiusamist, ei vanglamüüre!

Paraku polnud vabadust kuigi kauaks. Pärast sõda Saksamaa jagunes ning minu kodukoht sattus kommunistide võimuhaardesse. 1950. aasta septembris hakkas Ida-Saksa salapolitsei, tuntud kui Stasi, vendi süstemaatiliselt arreteerima. Mulle esitatud süüdistused olid naeruväärsed. Mind tembeldati Ameerika spiooniks ning saadeti riigi kõige hullemasse Stasi vanglasse, mis asus Brandenburgis.

Saan abi oma usuvendadelt

Päevaajal ei lasknud Stasi mul magada. Öö otsa vältas aga ülekuulamine. Kui säherdune piinamine oli mõned päevad kestnud, läks olukord veelgi hullemaks. Üks hommik ei viidud mind mitte tagasi mu kongi, vaid ühte kurikuulsatest ”allveelaevakongidest” (U-Boot Zellen), mida nimetati nõnda sellepärast, et need asusid sügaval keldris. Avati vana roostes rauduks ja mul kästi sisse minna. Pidin astuma üle kõrge läve. Jalga maha pannes tundsin, et kogu põrand on vett täis. Uks langes kinni õudse kriiksatusega. Sees polnud ei valgustust ega akent. Oli pime kui kott.

Kuna põrandal oli mõneteistkümne sentimeetri jagu vett, ei saanud ma ei istuda, pikali visata ega magada. Oli tunne, nagu möödunuks terve igavik, enne kui mind uuesti ülekuulamisele viidi — pimestava valguse kätte. Ei oskagi öelda, kumb on hullem: kas seista kogu päeva vees peaaegu pilkases pimeduses või piinelda öö läbi otse näkku suunatud eredas prožektorivalguses.

Korduvalt ähvardati mind maha lasta. Kui mind oldi paar ööd usutletud, tuli ühel hommikul mu juurde kõrge aukraadiga Vene sõjaväelane. Sain talle öelda, et Saksa Stasi kohtleb mind isegi tooremalt, kui natside Gestapo seda tegi. Ütlesin talle, et nõnda nagu Jehoova tunnistajad olid erapooletud natsliku valitsuse all, nõnda on nad seda ka kommunistliku valitsuse all ega sekku poliitikasse mitte üheski maakera paigas. Seevastu on paljud Stasi liikmed pärit noorte hitlerlaste ridadest, kus nad paistab et õppisidki süütuid inimesi jõhkralt taga kiusama. Seda kõike talle rääkides värisesin üle kere külmast, näljast ja kurnatusest.

Üllatav küll, kuid Vene sõjaväelane ei saanudki vihaseks. Vastupidi, ta pani mulle teki ümber ja üldse kohtles mind lahkelt. Varsti pärast tema külaskäiku paigutati mind taas mugavamasse kongi. Mõni päev hiljem anti mind Saksa kohtule üle. Sel ajal, kui mu kohtuprotsess veel pooleli oli, nautisin võimalust jagada kongi viie Jehoova tunnistajaga. Pärast nii rohket julma kohtlemist oli usuvendade selts ääretult kosutav! (Laul 133:1.)

Kohus süüdistas mind salaluures ning mõistis neljaks aastaks vangi. Seda peeti kergeks karistuseks. Mõned vennad olid saanud üle kümne aasta. Mind saadeti range režiimiga kinnipidamiskohta. Hiirgi poleks vist saanud sinna sisse või sealt välja hiilida — nii kõva oli järelevalve. Ometigi õnnestus mõningatel vapratel vendadel Jehoova abiga üks Piibel sisse smugeldada. See jaotati raamatute kaupa osadeks, mis käisid vanglas vendade seas käest kätte.

Mil viisil me seda tegime? See oli väga raske. Kohtusime üksteisega ainult iga kahe nädala tagant, kui meid duši alla viidi. Kord sosistas üks vend mulle duši all kõrva, et tema kuivatusräti sisse on peidetud mõned Piibli lehed. Pidin pärast pesemist oma rätiku asemel haarama tema jao.

Üks valvuritest aga nägi, kuidas too vend mulle midagi sosistas, ning peksis teda oma nuiaga kaunis rängalt. Pidin käbekähku rätiku haarama ja teiste vangide sekka kaduma. Õnneks keegi ei avastanud mul neid Piibli lehti. Vastasel korral oleks meie vaimne toitlusprogramm ohtu sattunud. Sarnaseid juhtumeid oli hulgaliselt. Piiblit lugesime alati salaja, teades, et see on väga riskantne tegu. Apostel Peetruse sõnad ”olge kained, valvake” olid tõesti ülimalt ajakohased (1. Peetruse 5:8).

Millegipärast olid ülemad otsustanud viia mõningaid meist pidevalt ühest vanglast teise. Nelja aasta jooksul viibisin umbes kümnes vanglas. Kuid igal pool õnnestus mul vendadega kokku saada. Hakkasin neid kõiki väga armastama ning olin südamepõhjani kurb, kui mind järgmisse kohta toimetati.

Viimaks saadeti mind Leipzigi, kus mu karistusaeg sai täis. Selle asemel et head aega öelda, lausus vangivalvur: ”Varsti siis näeme!” See tige hing ihkas mind taas trellide taga näha. Mõtlen sageli Laulule 124:2, 3, kus öeldakse: ”Kui Jehoova ei oleks olnud meiega, kui inimesed tulid meile kallale, siis nad oleksid meid elusalt neelanud, kui nende viha süttis meie vastu.”

Jehoova päästab oma lojaalsed sulased

Olin jälle vaba mees. Mu kaksikõde Ruth ja üks vaimne õde, Herta Schlensog, ootasid mind väraval. Vangla-aastatel olin Herta käest iga kuu pisikese toidupaki saanud. Ma päris siiralt usun, et ilma selleta oleksin oma elupäevad vanglas lõpetanudki. Pidagu Jehoova teda meeles.

Sestsaadik, kui sain vabaks, on mul tänu Jehoova õnnistusele olnud palju teenistuseesõigusi. Teenisin jälle eripioneerina Saksamaal Gronau linnas ja siis veel ringkonnaülevaatajana Saksa Alpides. Hiljem kutsuti mind Vahitorni Gileadi piiblikooli 31. kursusele saama väljaõpet misjonitööks. Meie lennu lõpetamine peeti 1958. aastal Yankee’ staadionil Jehoova tunnistajate rahvusvahelise kokkutuleku raames. Mul oli eesõigus jutustada hiigelhulgale vendadele ja õdedele mõningaid oma läbielamusi.

Pärast lõpetamist sõitsin Tšiili misjonitööle. Seal teenisin jälle ringkonnaülevaatajana Tšiili kõige lõunapoolsemas osas — sõna tõsises mõttes ilmamaa otsas. 1962. aastal abiellusin Texasest San Antoniost (USA) pärit armsa misjonäri Patsy Beutnageliga. Veetsin koos temaga Jehoovat teenides hulk kauneid aastaid.

Rohkem kui 70 eluaasta vältel on saanud mulle osaks palju õnnehetki, aga ka palju õnnetusi. Laulik ütles: ”Õiget tabab palju õnnetusi, aga Jehoova tõmbab tema neist kõigist välja!” (Laul 34:20). 1963. aastal, kui me Patsyga veel Tšiilis olime, kaotasime traagilise juhtumi läbi oma pisitütre. Mõni aeg hiljem jäi Patsy raskelt haigeks ning me kolisime Texasesse. Kõigest 43-aastasena suri traagiliselt ka tema. Palvetan sageli Jehoova poole, et ta mu armsat kaasat meeles peaks.

Nüüd olen vana ja põdur, aga siiski rõõmus, et mul on eesõigus teenida üldpioneeri ja kogudusevanemana Brady linnas, Texases. On tõsi, et elu pole alati kerge olnud, ja kes teab, millised katsumused mind veel ees võivad oodata. Aga nii nagu ütles laulik, ütlen minagi: ”Jumal, sa oled mind õpetanud mu noorest east, ja siitsaadik ma kuulutan sinu imesid!” (Laul 71:17).

[Pildid lk 23]

1) Praegu teenin kogudusevanema ja pioneerina. 2) Koos tulevase abikaasa Patsyga. 3) Härra Schneideri klassitoas. 4) Minu ema Teresa, kes hukkus Ravensbrückis