Nad täitsid Jehoova tahet
Eelija tõstab ausse tõelise Jumala
IISRAELIS polnud teist sellist, kelle peale nõnda agaralt jahti oleks peetud. Kuninga kätte langenuna oleks ta niisama hästi kui kadunud olnud. Kes oli see tagaaetud mees? Jehoova prohvet Eelija.
Kuningas Ahabi ja ta paganast naise Iisebeli eestvedamisel vohas Iisraelimaal Baali kummardamine. See oli põhjuseks, miks Jehoova tõi maale põua, mis laastas nüüd juba neljandat aastat. Iisebel, kes oli selle peale suisa raevus, kavatses lasta hukata Jehoova prohvetid, ent Ahab ihus hammast just Eelija peale. Eks olnud ju Eelija see, kes Ahabile rohkem kui kolme aasta eest öelnud oli: ”Neil aastail ei ole kastet ega vihma muidu kui minu suusõna peale!” (1. Kuningate 17:1). Ja sellele järgnenud põud ei tahtnud mitte lõppeda.
Sellises ohtlikus olukorras käskis Jehoova Eelijat: ”Mine näita ennast Ahabile, siis ma annan maale vihma!” Tõsi küll, eluga suuresti riskides, Eelija allus Jehoova korraldusele (1. Kuningate 18:1, 2).
Kaks vastasleeri silmitsi
”Kas oled sina see, kes saadab Iisraeli õnnetusse?” küsis Ahab, kui Eelijat nägi. ”Mina ei saada Iisraeli õnnetusse,” kostus Eelija südikas vastus, ”küll aga sina ja su isa sugu, sest te jätate maha Jehoova käsud ja sina käid baalide järel!” Seejärel andis Eelija korralduse, et kogu Iisrael koguneks Karmeli mäele, sealhulgas ”nelisada viiskümmend Baali prohvetit ja nelisada Ashera prohvetit”. Siis pöördus Eelija rahva poole: ”Kui kaua te lonkate kahe karguga?a Kui Jehoova on Jumal, siis käige tema järel; aga kui Baal on see, siis käige tema järel!” (1. Kuningate 18:17—21).
Rahvas vaikis. Nad ehk mõistsid oma süüd — polnud nad ju osutanud jagamatut andumust Jehoovale (2. Moosese 20:4, 5). Või oli nende südametunnistus sedavõrd paadunud, et nad üldse ei pidanudki patuks oma lojaalsust Jehoova ja Baali vahel jagada. Igal juhul lasi Eelija rahval tuua kaks noort pulli: ühe Baali prohvetite tarvis, teise talle. Mõlemad pullid tuli ohverdamiseks valmistada, kuid ei tohtinud läita tuld. ”Hüüdke teie oma jumala nime,” ütles Eelija, ”ja mina hüüan Jehoova nime. See jumal, kes siis vastab tulega, on Jumal!” (1. Kuningate 18:23, 24).
Jehoova tõstetakse ausse
Baali prohvetid hakkasid ’karglema ümber altari, mis nad olid teinud’. Kogu hommiku kisendasid nad: ”Baal, vasta meile!” Baal aga ei vastanud (1. Kuningate 18:26). Seepeale hakkas Eelija nöökama: ”Hüüdke valjema häälega, sest ta on ju jumal!” (1. Kuningate 18:27). Baali prohvetid hakkasid end koguni täksima mõõkade ja piikidega — sellist meetodit kasutasid paganad tihti selleks, et oma jumalates kaastunnet äratada (1. Kuningate 18:28).b
Pärastlõuna juba käes, kuid Baali kummardajad muudkui ’räägivad prohvetite kombel’ (SP) — siin kontekstis kannab see väljend edasi mõtet veidrast ja pööratsevast käitumisest, mille juures puudub enesevalitsemine. Lõpuks, kui päev hakkas juba õhtusse vajuma, ütles Eelija kogu rahvale: ”Astuge minu juurde!” Kõik vaatasid pinevusega, kuidas Eelija ehitas üles Jehoova altari, kaevas selle ümber kraavi, raius noore pulli tükkideks ning asetas selle altarile ühes põletuspuudega. Seejärel märjati pull, altar ja puud ning kraav täideti veega (kahtlemata mereveega Vahemerest). Siis palus Eelija Jehoovat: ”Saagu täna teatavaks, et sina oled Jumal Iisraelis ja mina olen sinu sulane ja et mina olen kõike seda teinud sinu sõna peale! Vasta mulle, Jehoova! Vasta mulle, et see rahvas saaks teada, et sina Jehoova oled Jumal ja et sina pöörad tagasi nende südamed!” (1. Kuningate 18:29—37).
Äkitselt langes taevast tuli ”ja sõi ära põletusohvri, puud, kivid ja põrmu ning lakkus ära vee, mis oli kraavis”. Inimesed, kes seda pealt nägid, heitsid sedamaid maha ja ütlesid: ”Jehoova on Jumal! Jehoova on Jumal!” Eelija käsusõna peale võeti Baali prohvetid kinni ja viidi Kiisoni jõenõva äärde, kus nad hukati (1. Kuningate 18:38—40).
Õppetund meile
Eelija ilmutas üleinimlikku julgust. Kuid piiblikirjutaja Jakoobus kinnitab meile, et ”Eelija oli samasugune nõder inimene nagu meiegi” (Jakoobuse 5:17). Temalgi olid omad hirmud ja mured. Näiteks kui Iisebel vandus hiljem Baali prohvetite hukkamise eest kätte maksta, Eelija põgenes ning hüüdis palves Jehoova poole: ”Küllalt! Nüüd, Jehoova, võta mu hing” (1. Kuningate 19:4).
Jehoova ei võtnud Eelijalt hinge seest. Ta andis talle hoopis halastavalt abi (1. Kuningate 19:5—8). Tänapäevagi Jumala sulased võivad olla kindlad, et kui nemad võimaliku vastuseisu või muu tõttu ängistavaid murepäevi näevad, on Jehoova tegutsemas samal moel. Tõepoolest, ta võib anda neile ”üliväga suure väe”, nii et isegi kui neid ”rõhutakse kõikepidi”, ei ’suruta neid maha’. Niisiis, nagu Eelija, saavad nemadki abi vastu pidada (2. Korintlastele 4:7, 8).
[Allmärkused]
a Mõnede õpetlaste arvates võib Eelija viidata siin Baali kummardajate rituaalsele tantsule. Samamoodi on kasutatud sõna ’lonkama’ tekstis 1. Kuningate 18:26 (Suur Piibel), kirjeldamaks Baali prohvetite tantsu.
b Mõnede hinnangul oli taoline enesevigastamine seotud inimohvrite toomise kombega. Need mõlemad teguviisid annavad tunnistust nende usust sellesse, et nii enda kehaline piinamine kui vere valamine toob jumala soosingu.