Piiblitõlge, mis muutis maailma

Kui Jumala prohvet Mooses hakkas rohkem kui 3500 aastat tagasi Piiblit kirjutama, võis seda lugeda kõigest üks väike rahvas (5. Moosese 7:7). See oli nii sellepärast, et Pühakiri oli olemas vaid selle rahva esialgses heebrea keeles. Kuid aja jooksul pidi olukord muutuma.

PIIBLI sõnumi levik ja selle positiivne mõju sajandite jooksul on sõltunud palju selle esimesest tõlkest — Septuagintast. Miks see tehti? Ja kas tõesti võib öelda, et see oli Piibel, mis muutis maailma?

Kas inspireeritud tõlge?

Pärast Babüloonia vangipõlve 7. ja 6. sajandil e.m.a. jäid paljud juudid elama väljapoole muistset Iisraeli ja Juudat. Pagenduses sündinud juutidele jäi heebrea keel teiseks keeleks. Kui saabus 3. sajand e.m.a., oli üks juudi kogukond Egiptuses Aleksandrias, mis oli Kreeka impeeriumi tähtsamaid kultuurikeskusi. Need juudid mõistsid, kui tähtis oleks tõlkida Pühakiri kreeka keelde, mis oli tollal nende emakeel.

Kuni selle ajani oli Piibli inspireeritud sõnum kirjas heebrea keeles ja väikesed osad ka sellega lähisuguluses olevas aramea keeles. Kas see, kui Jumala Sõna väljendatakse mõnes muus keeles, kahandab jumaliku inspiratsiooni vägevat mõju või viib koguni väärtõlgendusteni? Kas võivad juudid, kelle hoolde oli usaldatud inspireeritud Sõna, riskida sellega, et see sõnum tõlkides rikutakse? (Laul 147:19, 20; Roomlastele 3:1, 2.)

Need tundlikud küsimused tekitasid kõhklust. Kuid mure selle pärast, et juudid ei saa enam Jumala Sõnast aru, kaalus lõpuks üles kõik muud tegurid. Tehti otsus tõlkida kreeka keelde Toora — Piibli esimesed viis Moosese kirjutatud raamatut. Tõlketöö tegelik kulg on mähkunud legendide loori. Nagu väidab Aristease kiri, soovis Egiptuse valitseja Ptolemaios II (285—246 e.m.a.) oma kuningliku raamatukogu jaoks kreeka keelde tõlgitud Pentateuhi (ehk Toorat). Ta määras ametisse 72 juudi õpetlast, kes tulid Iisraelist Egiptusesse ja valmistasid selle tõlke 72 päevaga. Seejärel loeti see tõlge ette juudi kogukonnale, kes kuulutas selle kauniks ja täpseks. Selle loo hilisemates lisandites väidetakse, et iga tõlkija töötas eraldi ruumis, kuid sellest hoolimata langesid nende tõlked üksteisega täht-tähelt kokku. Pärimuse tõttu, mis räägib 72 tõlkijast, sai see kreekakeelne piiblitõlge tuntuks nimega Septuaginta, mis tähendab ladina keeles ’seitsekümmend’.

Enamik tänapäeva õpetlasi on ühel meelel selles, et Aristease kiri on apokrüüfiline kirjutis. Samuti usuvad nad, et tõlkeinitsiatiiv ei tulnud mitte Ptolemaios II-lt, vaid Aleksandria juudi kogukonna juhtidelt. Ent nii Aleksandria juudist filosoofi Philoni ja juudi ajaloolase Josephuse kirjutistest kui ka Talmudist ilmneb 1. sajandi juutide üldine uskumus, et Septuaginta on samavõrd inspireeritud kui algne Pühakiri. Kahtlemata tulenesid seesugused pärimused püüdlusest teha Septuaginta vastuvõetavaks kogu maailma juutidele.

Kuigi kõigepealt tõlgiti ära vaid viis Moosese raamatut, hakati nime all Septuaginta mõtlema kõiki kreeka keelde tõlgitud Heebrea Kirju. Ülejäänud raamatute tõlkimiseks kulusid järgmised umbkaudu sada aastat. Kogu Septuaginta valmis osade kaupa, see polnud sugugi koordineeritud ettevõtmine. Tõlkijad erinesid üksteisest nii oma võimete kui ka heebrea keele tundmise poolest. Enamik raamatuid on tõlgitud sõnasõnaliselt, mõnikord on sellega koguni äärmusse mindud, teised tõlked on aga üsna vabad. Vähestest on olemas nii lühem kui ka pikem variant. Kõiki Heebrea Kirjade raamatuid sai kreeka keeles lugeda 2. sajandi lõpuks e.m.a. Hoolimata ebaühtlasest tasemest ulatus Heebrea Kirjade tõlkimise mõju palju kaugemale, kui need tõlkijad oleksid osanud oodata.

Jaafet Seemi telkides?

Arutelus Septuaginta üle tsiteerib Talmud teksti 1. Moosese 9:27: ”Elagu .. Jaafet .. Seemi telkides” (Megillah 9b, Babüloonia Talmud). Talmud viitab siin kujundlikult sellele, et Septuaginta kreeka keele ilu kaudu elas Jaafet (kelle pojast Jaavanist põlvnesid kreeklased) Seemi (Iisraeli rahva esiisa) telkides. Kuid võib ka öelda, et Seem elas Septuaginta kaudu Jaafeti telkides. Kuidas nii?

Pärast Aleksander Suure vallutusretki tehti e.m.a. 4. sajandi lõpupoole suuri pingutusi, et viia kreeka keel ja kultuur kõigisse vallutatud maadesse. Seda poliitikat nimetati helleniseerimiseks. Juudid tundsid ennast pideva kultuurilise surve all. Kreeka kultuuri võidukäik seadis ohtu juutide religiooni. Mis oleks võinud seda pealetungi tõkestada?

Ühe võimaliku motiivi kohta, mis võis ajendada juute valmistama Septuaginta tõlget, ütleb juudist piiblitõlkija Max Margolis: ”Kui üldse saame selle ettevõtmise algatamist juudi kogukonna teeneks lugeda, tuleb mängu võtta veel üks motiiv, nimelt soov avada juudi seadus mittejuutidele ja veenda maailma selles, et juutide kultuur ei jää sugugi alla Hellase [Kreeka] tarkusele.” Seega võis kreekakeelsele maailmale Heebrea Kirjade kättesaadavaks tegemine olla mõeldud nii enesekaitse kui ka vasturünnakuna.

Aleksandri helleniseerimispoliitika tõttu oli kreeka keelest saanud rahvusvaheline keel maailmas. Isegi pärast seda, kui roomlased tema valdused endale haarasid, jäi kreeka ühiskeel (koinee) rahvastevaheliseks kaubandus- ja ärikeeleks. Oli see siis teadlike pingutuste või asjade loomuliku arengu tulemus, igatahes leidis Heebrea Kirjade tõlge Septuaginta kiiresti tee paljude nende mittejuutide koju ja südamesse, kes juutide Jumalat ja Seadust varem ei tundnud. Tulemused olid hämmastavad.

Proselüüdid ja jumalakartjad

Kui jõudis kätte 1. sajand m.a.j., võis Philon kirjutada, et ”Moosese seadusandluse ilu ja väärikust austavad peale juutide ka kõik teised rahvad”. Juutide kohta, kes 1. sajandil elasid väljaspool Palestiinat, ütles juudi ajaloolane Joseph Klausner: ”On raske uskuda, et kõik need miljonid juudid olid kogunenud üksnes Palestiinast emigreerumise teel. Ei saa salata, et selle suure arvulise kasvu põhjustas ka hulgaline mees- ja naissoost proselüütide vastuvõtmine.”

Kuid neist muljetavaldavatest tähelepanekutest ei ilmne veel kogu tõde. Juudi ajaloo professor Shaye J. D. Cohen lausub: ”Viimastel sajanditel e.m.a. ja esimesel kahel sajandil m.a.j. võtsid judaismi vastu paljud mittejuudid, nii mehed kui ka naised. Ent veelgi arvukamalt oli neid mittejuute, kes võtsid omaks mõningad judaismi tahud, kuid sellesse usku päris ei pöördunud.” Klausner ja Cohen mõlemad nimetavad neid mittepöördunuid jumalakartjateks, see on väljend, mida esineb sageli tollases kreeka kirjanduses.

Mille poolest erinevad proselüüt ja jumalakartja? Proselüüdid olid täielikult usku vahetanud ja neid peeti igas mõttes juutideks, kuna nad võtsid omaks Iisraeli Jumala (hülgasid kõik muud jumalad), lasid end ümber lõigata ja ühinesid Iisraeli rahvaga. Seevastu jumalakartjate kohta ütleb Cohen: ”Kuigi need mittejuudid järgisid paljusid juudi tavasid ja austasid ühel või teisel viisil juutide Jumalat, ei pidanud nad ennast ise juutideks ega pidanud neid juutideks ka teised.” Klausner ütleb nende kohta, et nad ”olid kusagil kahe vahel”, sest nad olid judaismi omaks võtnud ja ”täitsid osaliselt selle tavasid, kuid .. ei saanud täielikult juutideks”.

Võib-olla hakkasid mõned Jumala vastu huvi tundma siis, kui nad olid vestelnud misjonitöös osalevate juutidega või märganud, et nad erinevad teistest moraali, kommete ja käitumise poolest. Septuaginta aga oli peamine abinõu, mis võimaldas neil jumalakartjatel Jehoova Jumalat tundma õppida. Mitte kuidagi pole küll võimalik täpselt teada saada, kui palju oli 1. sajandil jumalakartjaid, kuid kahtlemata levisid Septuaginta vahendusel teadmised Jumalast üle kogu Rooma impeeriumi. Septuaginta kaudu rajati ka tähtis alus.

Septuaginta aitas teed valmistada

Septuagintal oli tähelepanuväärne roll kristliku sõnumi levitamisel. Paljud kreeka keelt rääkivad juudid olid kohal siis, kui 33. aasta nelipüha ajal kristlik kogudus rajati. Ka proselüüdid olid nende hulgas, kes said Kristuse jüngriteks noil algusaegadel (Apostlite teod 2:5—11; 6:1—6; 8:26—38). Kuna Jeesuse apostlite ja teiste esimeste jüngrite inspireeritud kirjutised olid mõeldud võimalikult laialdasele lugejaskonnale, olid need kirjutatud kreeka keeles.a Sellepärast on paljud Heebrea Kirjade tsitaadid, mis esinevad Kristlikes Kreeka Kirjades, võetud Septuagintast.

Teisedki peale lihaste juutide ja proselüütide olid valmis Kuningriigi sõnumit vastu võtma. Mittejuut Korneelius ”oli vaga ja jumalakartlik kogu oma perega ja jagas rahvale palju ande ning palus alati Jumalat”. Aastal 36 said Korneelius ja tema pere koos teiste tema majja kogunenutega esimesteks mittejuutideks, kes ristiti Kristuse järelkäijatena (Apostlite teod 10:1, 2, 24, 44—48; võrdle Luuka 7:2—10). Kui apostel Paulus reisis läbi kogu Väike-Aasia ja Kreeka, kuulutas ta paljudele mittejuutidele, kes juba kartsid Jumalat, ja ka ”jumalakartlikele kreeklastele” (Apostlite teod 13:16, 26; 17:4). Miks olid Korneelius ja need teised mittejuudid valmis head sõnumit vastu võtma? Septuaginta oli aidanud selleks teed valmistada. Üks õpetlane oletab, et Septuaginta ”on niivõrd olulise tähtsusega raamat, et ilma temata poleks võimalik kujutleda ei ristiusku ega Lääne kultuuri”.

Septuaginta kaotab oma ”inspireerituse”

Kuna Septuagintat kasutati palju, põhjustas see lõpuks tugeva vastureaktsiooni. Aruteludes kristlastega väitsid näiteks juudid, et Septuaginta on vale tõlge. Teiseks sajandiks m.a.j. oli juudi kogukond täielikult selja pööranud tõlkele, mida juudid ise olid kunagi ülistanud kui inspireeritut. Rabid hülgasid legendi 72 tõlkijast ja väitsid: ”Kord juhtus, et viis vanemat kirjutasid kuningas Ptolemaiose jaoks kreeka keeles Toora, ja see oli Iisraelile sama kurjakuulutav päev kui see, mil valmistati kuldvasikas, sest Toorat ei saa täpselt tõlkida.” Tagamaks rangemat kooskõla rabide vaadetega, andsid nad õiguse teha uus kreekakeelne tõlge. Selle valmistas 2. sajandil m.a.j. Aquila-nimeline juudi proselüüt, kes oli rabi Akiba õpilane.

Juudid lakkasid Septuagintat kasutamast, kuid sellest sai kujuneva katoliku kiriku normatiivne ”Vana Testament”, kuni selle tõrjus kõrvale Hieronymuse ladinakeelne Vulgata. Kuigi tõlge ei saa mitte kunagi originaali asemele asuda, täitis Septuaginta tähtsat rolli teadmiste levitamisel Jehoova Jumalast ja tema Kuningriigist, mida valitseb Jeesus Kristus. Tõesti, Septuaginta on piiblitõlge, mis muutis maailma.

[Allmärkus]

[Pilt lk 31]

Septuagintat mõistsid paljud, kellele Paulus kuulutas

[Pildi allikaviide lk 29]

Israel Antiquities Authority loal