Pauluse kaastöölised — kes nad olid?
PIIBLIS Apostlite tegude raamatus ja Pauluse kirjades mainitakse umbes sadat esimese sajandi kristliku koguduse liiget, kes puutusid kokku ”paganate apostliga” (Roomlastele 11:13). Neist mõnede kohta on meil rohkesti teavet. Tõenäoliselt oled tuttav Apollose, Barnabase ja Siilase tegevusega. Teisalt aga on sul ilmselt raskem midagi öelda Arhippose, Klaudia, Daamarise, Linose, Persise, Puudese ja Soopatrose kohta.
Ise aegadel ning olukordades toetasid paljud isikud Pauluse teenistust aktiivselt. Näiteks teenisid Aristarhos, Luukas ja Timoteos apostli kõrval palju aastaid. Mõned olid tema juures, kui ta oli vangis, teised olid talle teekaaslaseks või võõrustajaks, kui ta oli reisil. Kahjuks ei jäänud Pauluse kaaslastest Aleksandros, Deemas, Hermogenes ja Fügelos kristlikus usus püsima.
Mitmetest teistest Pauluse sõpradest, kui mainida vaid Asünkritost, Hermast, Juuliat ja Filologost, teame pisut rohkem kui ainult nende nimesid. Neereuse õest, Ruufuse emast ja Kloe pererahvast ei tea me aga niigi palju. (Roomlastele 16:13—15; 1. Korintlastele 1:11.) Siiski, kui uurida seda vähestki olemasolevat teavet, mis meil on nende ligikaudu saja isiku kohta, heidab see valgust apostel Pauluse tööviisile. See õpetab ka seda, missuguseid õnnistusi toob suur hulk kaaskristlasi ning see, kui teeme nendega tihedat koostööd.
Reisikaaslased ja võõrustajad
Apostel Paulusel tuli seoses oma teenistusega palju reisida. Üks kirjanik rehkendas kokku, et ainuüksi Apostlite tegude raamatus ülestähendatud vahemaade kogupikkus, mida ta läbis maal ja merel, ulatub ligi 16000 kilomeetrini. Tol ajal polnud reisimine mitte üksnes väsitav, vaid ka ohtlik. Paulus oli korduvalt eluohtlikes olukordades, muu hulgas elas ta üle laevahuku, oli ohus jõgedel ning teeröövlite käes, ohus kõrbes ja merel (2. Korintlastele 11:25, 26, EP 97). Niisiis oli kohane, et Paulus reisis ühest kohast teise vaid harva üksinda.
Pauluse kaaslased pakkusid talle seltsi ja julgustust ning praktilist abi teenistuses. Mõnikord jättis Paulus nad endast maha, et nad hoolitseksid uute usklike vaimsete vajaduste eest (Apostlite teod 17:14; Tiitusele 1:5). Ilmselt oli kaaslasi vaja eelkõige turvalisuse ja toetuse pärast, et tulla toime teekonnal ettetulevate raskustega. Näiteks Soopatros, Sekundus, Gaajus ja Trofimos, keda me teame kui Pauluse reisikaaslasi, võisid Pauluse teenistuse kordaminekus olulist rolli täita (Apostlite teod 20:4).
Samuti oli teretulnud võõrustajate abi. Kui Paulus jõudis mõnda linna, kus tal oli plaanis läbi viia kuulutushoogtöö või lihtsalt ööbida, tuli kõigepealt leida peatuspaik. Igaüks, kes on reisinud sama palju kui Paulus, on paratamatult pidanud magama otse loendamatus hulgas voodites. Paulus oleks võinud alati ka võõrastemajas peatuda, kuid ajaloolased kirjeldavad neid kui ”ohtlikke ja ebameeldivaid paiku”, nii et kus võimalik, seal peatus ta ilmselt kaaskristlaste juures.
Me teame nimepidi mõningaid Pauluse võõrustajaid: Akvila ja Priskilla, Gaajus, Jaason, Lüüdia, Mnaason, Fileemon ja Filippus (Apostlite teod 16:14, 15; 17:7; 18:2, 3; 21:8, 16; Roomlastele 16:23; Fileemonile 1, 22). Filipis, Tessaloonikas ja Korintoses sai Paulus sellistest majutuskohtadest korraldada oma misjonitööd. Korintoses pakkus ka Titius Justus apostlile oma maja, kust ta jätkas kuulutustööd (Apostlite teod 18:7, UT).
Suur hulk sõpru
Nagu võib arvata, meenutati Pauluse tuttavaid ise viisidel, kuna ta kohtus nendega eri olukordades. Näiteks olid Maarja, Persis, Foibe, Trüfaina ja Trüfoosa naisusklikud, keda ta kiitis nähtud töö ja vaeva eest (Roomlastele 16:1, 2, 6, 12). Paulus ristis Krispose, Gaajuse ja Stefanase pere. Dionüüsios ja Daamaris kuulsid Ateenas tema kaudu tõde ning võtsid selle vastu. (Apostlite teod 17:34; 1. Korintlastele 1:14, 16.) Andronikost ja Juuniust, mehi, ”kes on kuulsad apostlite hulgas” ning kes said usklikeks enne Paulust, kutsuti tema ”kaasvangideks”. Võib-olla olid nad olnud mõnel korral temaga koos vangis. Nendest kahest ning ka Heroodionist, Jaasonist, Luukiusest ja Sosipatrosest rääkis Paulus ka kui oma ”sugulastest”. (Roomlastele 16:7, 11, 21.) Kuigi siin kasutatud kreeka sõna võib tähendada ”kaasmaalasi”, on selle peamine tähendus ”sama põlvkonna veresugulased”.
Paljud Pauluse sõbrad reisisid hea sõnumi pärast. Lisaks Pauluse hästi tuntud kaaslastele võib mainida ka Ahhaikost, Fortunaatust ja Stefanast, kes reisisid Korintosest Efesosse, et pidada temaga nõu oma koguduse vaimse olukorra üle. Artemas ja Tühhikos olid valmis reisima, et kohtuda Tiitusega, kes teenis Kreeta saarel, ning Zeenas võttis ette teekonna koos Apollosega. (1. Korintlastele 16:17; Tiitusele 3:12, 13.)
Mõnede kohta mainis Paulus põgusaid ja huviäratavaid detaile. Teame näiteks, et Epainetos oli esimene Aasias pöördunu, Erastos oli Korintose ”linna laekur”, Luukas oli arst, Lüüdia oli purpurimüüja ning Tertius tähendas üles Pauluse kirja roomlastele (Roomlastele 16:5, 22, 23; Apostlite teod 16:14; Koloslastele 4:14). Need napid detailid äratavad huvi igaühes, kes soovib nendest isikutest rohkem teada.
Teised Pauluse kaaslased said isiklikke sõnumeid, mis on nüüd kirjas Piiblis. Näiteks oma kirjas koloslastele innustab Paulus Arhippost: ”Pea silmas oma ametit, mille sa oled saanud Issandalt, et sa seda täidaksid!” (Koloslastele 4:17). Euodial ja Süntühhel oli ilmselt omavahel lahkarvamusi. Seepärast Paulus õhutas neid nimetu kaastöölise kaudu Filipis ”olema ühemõttelised Issandas” (Filiplastele 4:2, 3). Kindlasti on see hea nõuanne meile kõigile.
Lojaalne toetus vangistuses
Paulus oli korduvalt vangis (2. Korintlastele 11:23). Neil puhkudel püüdsid kohalikud kristlased, kui neid oli, teha kindlasti kõik, et tema olukorda talutavamaks muuta. Pauluse esimese vangistuse ajal Roomas lubati tal kaheks aastaks jääda oma üürielamusse, kus sõbrad said teda külastada (Apostlite teod 28:30). Sel ajavahemikul kirjutas ta kirjad Efesose, Filipi ja Kolossa kogudusele ning Fileemonile. Need kirjad annavad palju teavet selle kohta, kes olid Pauluse juures tema vangistuse ajal.
Näiteks saame teada, et Paulusega kohtus Roomas Fileemoni ärakaranud ori Oneesimos ning ka Tühhikos, kes pidi saatma Oneesimose tagasi oma isanda juurde (Koloslastele 4:7—9). Seal oli ka Epafroditos, kes tuli kaugelt Filipist, kaasas kingitus oma koguduselt, ning kes jäi siis haigeks (Filiplastele 2:25; 4:18). Paulusega tegid Roomas tihedat koostööd veel Aristarhos, Markus ja Jeesus, keda hüüti Justuseks, kelledest Paulus kirjutas: ”Need on ümberlõigatuist olnud ainsad kaastöölised Jumala riigi alal, ja nad on olnud mulle troostiks” (Koloslastele 4:10, 11). Ühes kõigi nende ustavatega olid ka Timoteos ja Luukas, kes on meile paremini tuttavad, ning Deemas, kes hiljem hakkas armastama maailma ning jättis Pauluse (Koloslastele 1:1; 4:14; 2. Timoteosele 4:10; Fileemonile 24).
Tõenäoliselt polnud neist mitte ükski Roomast pärit, kuid nad olid seal, et olla Pauluse kõrval. Võib-olla olid mõned tulnud just selleks, et teda vangistuse ajal toetada. Ilmselt aitasid mõned tal asju ajada, teised läkitati ülesandega kaugemale ning mõnele dikteeris Paulus kirju. Millist kõnekat tunnistust andis see kiindumusest ja lojaalsusest, mis neil oli Pauluse vastu ning Jumala töö vastu.
Mõnede Pauluse kirjade lõputervitustest võime märgata, et teda ümbritses ilmselt suur hulk kristlikke vendi ja õdesid, kellest teame vaid väheseid nimepidi. Mitmel korral ta kirjutas: ”Kõik pühad saadavad teile tervituse!” ja ”Sind tervitavad kõik, kes on minuga” (2. Korintlastele 13:12; Tiitusele 3:15; Filiplastele 4:22).
Pauluse teise raske vangistuse ajal Roomas, kui talle kangastus juba märtrisurm, mõtles ta väga palju oma kaastöölistele. Ta juhtis ja koordineeris veel nii mõnegi tegevust. Tiitus ja Tühhikos läkitati ülesandega teele, Kreskes läks Galaatiasse, Erastos jäi Korintosesse, Trofimos jäi haigelt Mileetosesse, kuid Markus ja Timoteos pidid tulema Pauluse juurde. Luukas oli siiski Pauluse juures ning sel ajal, kui apostel kirjutas oma teise kirja Timoteosele, oli seal mitmeid teisigi usklikke nagu Eubulos, Puudes, Linos ja Klaudia, kes saatsid kirjas oma tervitused. Nad tegid kahtlemata kõik, et Paulust aidata. Paulus ise tervitas samas Priskat ja Akvilat ning Onesiforose peret. Kahjuks jättis sellel hädaajal Deemas ta maha ning Aleksandros tegi talle palju paha. (2. Timoteosele 4:9—21.)
”Me oleme Jumala kaastöölised”
Paulus oli kuulutustööd tehes harva üksi. Kommentaator E. Earle Ellis ütles: ”Me näeme enda ees misjonäri, kellel oli palju kaaslasi. Tõesti, Paulust võib harva kohata ilma saatjaskonnata.” Jumala püha vaimu juhtimisel suutis Paulus kaasata paljusid ning organiseerida tulemusrikkaid misjonireise. Tema juures olid tema lähedased kaaslased, ajutised abilised, mõned jõulised isiksused ning palju alandlikke teenijaid. Need polnud siiski ainult kaastöölised. Hoolimata sellest, kui palju nad Paulusega koostööd tegid või suhtlesid, oli nendevaheline kristlik armastus ja isiklik sõprus ilmne.
Apostel Paulust peeti ”üliosavaks sõpruseloojaks”. Ta tegi palju, et rahvastele head sõnumit viia, kuid ta ei üritanud teha seda üksi. Ta tegi teistega koostööd ning kasutas täiel määral organiseeritud kristlikku kogudust. Kunagi ei võtnud Paulus saavutatu eest au endale, vaid tunnistas alandlikult, et on ori ning et kogu au kuulub Jumalale, kellest üksi sõltub kasv (1. Korintlastele 3:5—7; 9:16; Filiplastele 1:1).
Pauluse aeg erines meie omast, kuid ka praegu ei tohiks kristlikus koguduses keegi arvata, et ta suudab tegutseda või peaks tegutsema sõltumatult. Selle asemel peaksime alati töötama koos Jumala organisatsiooni, meie kohaliku koguduse ning kaasusklikega. Me vajame nende abi, toetust ja lohutust nii headel kui halbadel aegadel. Meil on hinnaline eesõigus kuuluda ülemaailmsesse vennaskonda (1. Peetruse 5:9). Kui töötame ustavalt ja armastavalt külg külje kõrval ning teeme Pauluse sarnaselt kõigiga koostööd, siis võime samuti öelda, et ”me oleme Jumala kaastöölised” (1. Korintlastele 3:9).
[Pildid lk 31]
APOLLOS
ARISTARHOS
BARNABAS
LÜÜDIA
ONESIFOROS
TERTIUS
TÜHHIKOS