Kuidas Jeesus meid päästab?
„Jeesus päästab!” „Jeesus on meie Päästja!” Sellised sõnumeid võib leida hoonete seintelt ja teistest avalikest kohtadest paljudes maailma maades. Miljonid inimesed usuvad siiralt, et Jeesus on nende Päästja. Kui küsiksid nende käest: „Kuidas Jeesus meid päästab?”, vastaksid nad tõenäoliselt, et „Jeesus suri meie eest” või „Jeesus suri meie pattude eest”. Tõesti, Jeesuse surm võimaldab meile pääste. Ent kuidas on see võimalik, et ühe mehe surm maksab suure rahvahulga patud? Kui keegi sinult küsiks: „Kuidas saab Jeesuse surm meid päästa?”, mida sa vastaksid?
PIIBLI vastus sellele küsimusele on väga lihtne, kuid tähendusrikas. Et selle tähtsust mõista, tuleb meil kõigepealt aru saada, et Jeesuse elu ja surm olid lahenduseks ühele väga keerulisele probleemile. Ainult siis me võime täielikult mõista, kui ääretult suure väärtusega on Jeesuse surm.
Kui Jumal lasi Jeesusel oma elu anda, tegeles ta parasjagu olukorraga, mis oli kerkinud üles siis, kui Aadam patustas. See patt tõi kaasa tohutu tragöödia. Esimene mees ja tema naine Eeva olid täiuslikud. Nende koduks oli ilus Eedeni aed. Jumal andis neile tähendusrikka töö – hoolitseda oma aiataolise kodu eest. Kõik teised elusolendid maa peal pidid elama nende armastava hoole all. Ja kui inimesi oleks palju saanud ning nad oleksid täitnud maa miljonite teiste inimestega, oleksid nad laiendanud paradiisi üle kogu maa (1. Moosese 1:28). Kui meeldiv ja põnev ülesanne neile anti! Lisaks sellele nautisid nad omavahelisi armastavaid suhteid (1. Moosese 2:18). Neil polnud millestki puudus. Neid ootas ees õnnelik igavene elu.
On raske kujutleda, kuidas Aadam ja Eeva võisid patustada. Kuid esimene inimpaar hakkas mässama selle isiku vastu, kes oli nad loonud – Jehoova Jumala vastu. Vaimolend Kurat-Saatan pettis mao abil Eevat, nii et see ei kuulanud Jumala sõna, ja Aadam järgis Eeva teguviisi (1. Moosese 3:1–6).
Selles polnud mingit küsimust, mida Looja teeb Aadama ja Eevaga. Ta oli juba varem teatanud, mis on sõnakuulmatuse tagajärg, kui ta ütles: „Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” (1. Moosese 2:16, 17). Nüüd vajas vastust üks hoopis suurema tähtsusega küsimus.
Inimkonna ees on keeruline probleem
Sünnipärane patusus tekitas inimkonnale ühe väga keerulise probleemi. Aadam alustas elu täiusliku inimesena. Seetõttu oleksid tema lapsed võinud tunda rõõmu täiuslikust igavesest elust. Kuid Aadam patustas enne, kui ta isaks sai. Kogu inimkond oli ikka veel tema niudeis, kui talle kuulutati kohtuotsus: „Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1. Moosese 3:19). Niisiis kui Aadam patustas ja ta elu hakkas kustuma, nagu Jumal oligi öelnud, mõisteti kogu inimkond surma koos temaga.
Apostel Paulus kirjutas hiljem: „Otsekui ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:12). Lapsi, kes oleksid pidanud sündima täiuslikena ja lõputu elu väljavaatega, ootasid sünnipärase patu tõttu ees hoopis haigused, vananemine ja surm.
„See pole aus!” võib keegi öelda. „Meie ei otsustanud Jumala käsule vastu hakata, seda tegi Aadam. Miks peaksime meie kaotama väljavaate elada igavesti ja õnnelikult?” Teame ju, et kui kohus paneks poja vangi sellepärast, et tema isa on varastanud auto, võiks poeg õigusega kurta: „See pole õiglane! Mina ei teinud midagi valesti!” (5. Moosese 24:16.)
Tõugates esimese mehe ja naise patustama, võis Saatan mõelda, et ta seab Jumala lahendamatusse olukorda. Kuradi rünnak toimus inimsoo väga varajases ajaloos – enne kui maailma polnud sündinud ühtki last. Hetkel, mil Aadam patustas, kerkis üles oluline küsimus: mida Jehoova teeb lastega, kes sünnivad Aadamale ja Eevale?
Jehoova Jumal tegi seda, mis oli õiglane ja aus. „Kaugel on Jumalast õelus ja Kõigevägevamast ülekohtutegu!” kuulutas õiglane mees Eliihu (Iiob 34:10). Ja prohvet Mooses kirjutas Jehoova kohta: „Tema on kalju, tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged! Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane!” (5. Moosese 32:4). Lahendus, mille tõeline Jumal pakkus Aadama patu tõttu üleskerkinud probleemile, ei võta meilt ära võimalust elada igavesti paradiislikul maal.
Jumal pakub täiusliku lahenduse
Mõtle, millisele lahendusele viitas Jumal oma kohtuotsuses Kurat-Saatanale. Jehoova ütles Saatanale: „Ma tõstan vihavaenu sinu ja naise [Jumala taevane organisatsioon] vahele, sinu seemne [Saatana kontrolli all olev maailm] ja tema seemne [Jeesus Kristus] vahele, kes purustab su [Saatan] pea, aga kelle kanda sa salvad [Jeesuse surm]!” (1. Moosese 3:15). Selles Piibli esimeses prohvetikuulutuses viitas Jehoova oma eesmärgile lasta enda taevasel vaimsel Pojal tulla täiusliku inimese Jeesusena maa peale, kus ta siis sureks – kus tema kanda salvataks –, ilma et ta oleks pattu teinud.
Miks oli Jumalale vaja täiusliku inimese surma? Mõtle, millega pidi Jehoova Jumal Aadamat karistama, kui see patustab? Kas polnud see mitte surm? (1. Moosese 2:16, 17.) „Patu palk on surm,” kirjutas apostel Paulus (Roomlastele 6:23). Aadam maksis oma patu kinni omaenda surmaga. Talle anti elu, ta otsustas patustada ja ta suri, mis oli karistus tema patu eest (1. Moosese 3:19). Mis sai aga hukkamõistust, mis tabas selle patu pärast kogu inimkonda? Inimlaste pattude lunastamiseks läks vaja kellegi surma. Kelle surm oleks aga õiglaselt katnud kogu inimkonna üleastumised?
Muistsele Iisraeli rahvale antud Jumala Seadus nõudis „hing hinge [ehk elu elu] vastu” (2. Moosese 21:23). Selle õigusliku põhimõtte kohaselt pidi surm, mis kataks inimkonna üleastumised, olema samaväärne sellega, mille Aadam oli kaotanud. Üksnes teise täiusliku inimese surm võiks maksta patu palga. Jeesus oli just selline inimene. Ta oli vastavaks lunastushinnaks, mis päästab kogu lunastatava, Aadamast põlvneva inimkonna (1. Timoteosele 2:6; Roomlastele 5:16, 17).
Jeesuse surmal oli suur väärtus
Aadama surmal polnud mingit väärtust, ta vääris oma patustamise pärast surma. Jeesuse surmal oli aga suur väärtus, sest ta suri ilma et oleks pattu teinud. Jehoova Jumal võis võtta Jeesuse täiusliku elu väärtuse vastu lunana patuse Aadama sõnakuulelike järglaste eest. Jeesuse ohvri väärtus ei ole vaid selleks, et tasuda meie minevikus tehtud patud. Kui see nii oleks, poleks meil mingit tulevikku. Patus sündinuina me teeme paratamatult uuesti vigu (Laul 51:7). Meil on põhjust olla ülimalt tänulikud selle eest, et Jeesuse surm võimaldab meil saavutada täiuslikkuse, mida Jehoova algselt Aadama ja Eeva järglaste jaoks oligi mõelnud.
Aadamat võib võrrelda isaga, kes suri ja jättis meile suure võla (patu), mida meil pole kuidagi võimalik tasuda. Jeesus on aga nagu hea isa, kes suri ja jättis suure päranduse, mis vabastab meid Aadamalt päritud tohutust patukoormast ning võimaldab meil ka igavesti elada. Jeesuse surm ei kustuta lihtsalt minevikus tehtud patte, vaid see on imeline korraldus meie tuleviku jaoks.
Jeesus päästab meid, sest ta suri meie eest. Tema surm on väga väärtuslik korraldus. Kui me suhtume sellesse kui Jumala lahendusse Aadama patustamise tõttu tekkinud keerukale probleemile, kasvab meie usk Jehoova ja tema toimimisviiside vastu. Tõesti, Jeesuse surm on abinõu, et päästa patust, haigustest, vananemisest ja surmast igaüks, kes Jeesusesse usku ilmutab (Johannese 3:16). Kas sa oled Jumalale tänulik, et ta on teinud sellise armastava korralduse meie päästmiseks?
[Pilt lk 5]
Aadam tõi inimkonnale patu ja surma
[Pilt lk 6]
Jehoova pakkus täiusliku lahenduse