„Jehoova käes on pääste”

RIIGISISESTE kriiside ja riikidevaheliste pingete ajal ootab rahvas oma valitsuselt kaitset ja turvalisust. Valitsused omalt poolt hoogustavad programme rahvamassidelt ühtse toetuse saamiseks. Mida enam selliste programmide abil patriotismitunnet edendatakse, seda innukamalt ja sagedamini peetakse patriootlikke tseremooniaid.

Riigi hädaolukorra ajal annab tuline patriotism sageli inimestele ühtsus- ja kindlustunde ning võib edendada nende seas koostöövaimu ja ühiskonna huvide eest seismist. Ent „patriotism on ettearvamatu nagu iga emotsioon”, öeldakse ajakirjas „The New York Times Magazine”, sest „kord valla pääsenud, võib see võtta ohtlikke vorme”. Selle väljendusviisid võivad kahjustada riigi mõnede elanike kodaniku- ja usuvabadust. Iseäranis satuvad tõelised kristlased surve alla teha oma tõekspidamiste suhtes kompromissi. Kuidas nad käituvad, kui neid ümbritsevas maailmas valitseb selline õhkkond? Millised Pühakirja põhimõtted aitavad neil mõistlikult toimida ja Jumala ees laitmatuks jääda?

„Sa ei tohi neid kummardada”

Vahetevahel saab riigilipu tervitamisest populaarne patriootlike tunnete väljendusviis. Kuid lippudel kujutatakse tihti taevakehi, näiteks tähti, ning ka maapealseid asju ja olendeid. Jumal tegi teatavaks oma suhtumise selliste objektide kummardamisse, kui ta andis oma rahvale käsu: „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Jehoova, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal [„Jumal, kes nõuab jagamatut andumust”, UM]” (2. Moosese 20:4, 5).

Kas riiki esindava lipu tervitamine ja selle ette põlvitamine rikub tõesti käsku osutada Jehoova Jumalale jagamatut andumust? Muistsetel iisraellastel olid „märgid” või „lipud”, mille ümber nad kõrbes olles kolme suguharu kaupa kogunesid (4. Moosese 2:1, 2). Kommenteerides nende lippude kohta käivaid heebreakeelseid sõnu, ütleb McClintocki ja Strongi „Cyclopedia”: „Kumbki neist ei anna edasi mõtet, millega sõna „lipp” meie meeles seondub.” Pealegi ei peetud Iisraeli lippe pühaks ega olnud nende kasutamisega seotud ka mingeid tseremooniaid. Need olid tegelikult lihtsalt märgid, mis näitasid inimestele, kuhu koguneda.

Keerubite kujutised kogudusetelgis ja Saalomoni templis olid eelkõige taevalike keerubite pildid (2. Moosese 25:18; 26:1, 31, 33; 1. Kuningate 6:23, 28, 29; Heebrealastele 9:23, 24). Et neid kunstilisi kujutisi ei tohtinud kummardada, ilmneb tõsiasjast, et tavaliselt ei näinud inimesed neid kunagi, ning ingleid ei tohi kummardada (Koloslastele 2:18; Ilmutuse 19:10; 22:8, 9).

Mõelgem ka vaskmao kujule, mille prohvet Mooses tegi iisraellaste kõrbesoleku ajal. See kuju oli sümbol, millel oli prohvetlik tähendus (4. Moosese 21:4–9; Johannese 3:14, 15). Seda ei jumaldatud ega kasutatud jumalakummardamiseks. Siiski hakkasid iisraellased sajandeid pärast Moosese päevi sobimatult seda kuju kummardama ja sellele isegi viirukit suitsutama. Seepärast purustas Juuda kuningas Hiskija vaskmao (2. Kuningate 18:1–4).

Kas rahvuslipud on lihtsalt märgid, mis täidavad mõnda kasulikku ülesannet? Mida nad sümboliseerivad? „Natsionalismi peamine ususümbol ja keskne kummardamisobjekt on lipp,” teatas kirjanik J. Paul Williams. „Eesti Entsüklopeedia” ütleb: „Riigi- ja rahvusl[ipp]u, riigi ja rahva sümbolit, peetakse pühaks.„ Lipp on riigi sümbol. Järelikult on selle ette kummardamine või selle tervitamine religioosne kombetalitus, millega avaldatakse austust riigile. Selline tegu omistab pääste riigile ega ole Jumalale vastuvõetav, pidades silmas Piibli seisukohta ebajumalakummardamise suhtes.

Pühakiri ütleb selgelt: „Jehoova käes on pääste” (Laul 3:9). Päästet ei tohi omistada inimeste institutsioonidele või nende sümbolitele. Apostel Paulus manitses kaaskristlasi: „Minu armsad, põgenege ebajumala teenistuse eest!” (1. Korintlastele 10:14). Varakristlased ei võtnud osa riigi kummardamise aktidest. Daniel P. Mannix märgib raamatus „Those About to Die”: „Kristlased keeldusid ... ohverdamast [Rooma] keisri kaitsevaimule – mis on tänapäeval ligikaudu võrdne lipu tervitamisest keeldumisega.” Nii on ka tõeliste kristlastega nüüdisajal. Et osutada Jehoovale jagamatut andumust, hoiduvad nad ükskõik millise rahva lippu tervitamast. Nii tehes nad panevad Jumala esikohale, jäädes samal ajal lugupidavaks valitsuste ja valitsejate vastu. Tõepoolest, nad peavad oma kohuseks olla allaheitlikud „valitsemas olevaile ülemustele” (Roomlastele 13:1–7). Ent milline on Pühakirja seisukoht patriootlike laulude, näiteks riigihümni laulmise suhtes?

Mis on riigihümnid?

„Riigihümnid on patriootliku tunde ilmingud ja väljendavad sageli soovi, et Jumal juhiks ja kaitseks rahvast või selle valitsejaid,” ütleb „The Encyclopedia Americana”. Riigihümn on tegelikult ülistuslaul või palve rahva heaks. Tavaliselt palutakse selles, et riik kogeks materiaalset heaolu ja püsiks kaua.a Kas tõelised kristlased peaksid osa võtma sellistest palvemeelsetest tundeavaldustest?

Prohvet Jeremija elas rahva seas, kes väitis, et teenib Jumalat. Kuid ometi andis Jehoova talle käsu: „Ära palu selle rahva eest ja ära tee nende pärast kisa ega palvet, ja ära käi mulle peale, sest ma ei kuule sind!” (Jeremija 7:16; 11:14; 14:11). Miks anti Jeremijale selline käsk? Sest selles ühiskonnas oli levinud varastamine, tapmine, abielurikkumine, valevandumine ja ebajumalakummardamine (Jeremija 7:9).

Jeesus Kristus andis eeskuju, kui ta ütles: „Mina palun nende eest; maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud” (Johannese 17:9). Pühakiri ütleb, et „kõik maailm on tigeda võimuses” ja „kaob” (1. Johannese 2:17; 5:19). Kuidas siis võivad tõelised kristlased teadlikult paluda selle maailma heaolu ja pika ea eest?

Muidugi ei esine kõikides riigihümnides palveid Jumalale. „Riigihümnide tundeavaldused varieeruvad palvetest monarhidele kuni vihjeteni rahvusliku tähtsusega lahingutele või ülestõusudele ... ning patriotismitunnete väljendusteni,” sõnab „The Encyclopædia Britannica”. Kas võivad need, kes otsivad Jumala heakskiitu, tegelikult juubeldada ühegi rahva sõdade ja revolutsioonide üle? Jesaja ennustas tõeliste jumalakummardajate kohta: „Nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks” (Jesaja 2:4). „Kuigi me käime lihas,” kirjutas apostel Paulus, „ei sõdi me mitte liha viisi järgi. Sest meie võitluse relvad ei ole lihalikud” (2. Korintlastele 10:3, 4).

Riigihümnid väljendavad sageli rahvusliku uhkuse või üleoleku tundeid. Selline vaade ei põhine Pühakirjal. Apostel Paulus ütles oma kõnes Areopaagil: „[Jehoova Jumal] on ühest ainsast teinud kogu inimkonna kõige maa peale elama” (Apostlite teod 17:26). „Jumal ei tee vahet isikute vahel,” teatas apostel Peetrus, „vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi” (Apostlite teod 10:34, 35).

Paljud teevad Piiblist arusaamise põhjal isikliku otsuse keelduda lippu tervitamast ja patriootlikke laule laulmast. Aga kuidas nad käituvad olukordades, kui seisavad nende küsimustega silmitsi?

Lugupidavalt keeldumine

Et oma impeeriumi ühtsust kindlustada, püstitas muistse Babüloni kuningas Nebukadnetsar Duura tasandikule hiigelsuure kullast kuju. Peagi pärast seda korraldas ta pühitsustseremoonia, kuhu kutsus asehaldurid, ülemad, maavalitsejad, nõunikud ja teised kõrged ametnikud. Muusikat kuuldes tuli kõigil kokkutulnutel maha heita ja kuju kummardada. Nende hulgas, kes pidid kohal viibima, oli kolm noort heebrealast – Sadrak, Meesak ja Abednego. Kuidas nad näitasid, et ei võta osa sellest religioossest tseremooniast? Kui algas muusika ja kõik kokkutulnud langesid kuju ette silmili, jäid need kolm heebrealast seisma (Taaniel 3:1–12).

Tänapäeval tervitatakse lippu tavaliselt kas kätt välja sirutades või seda kas lauba või südame kohal hoides. Mõnikord võetakse mingi eriline kehaasend. Mõnel maal oodatakse koolilastelt, et nad põlvitaksid ja lippu suudleksid. Seistes vaikselt, sel ajal kui teised lippu tervitavad, näitavad tõelised kristlased selgelt, et nad on lugupidavad kõrvalseisjad.

Aga mis saab siis, kui liputseremoonia on korraldatud sel moel, et juba lihtsalt seismine annab tunnistust osalemisest? Oletame näiteks, et üks õpilane valitakse tervet kooli esindama ja ta annab väljas lipuvarda juures lipule au, samal ajal kui teistelt õpilastelt oodatakse klassiruumis valvel seismist. Sellisel juhul tähendab seismine iseenesest nõusolekut, et väljas seisev õpilane tegutseb kui nende esindaja liputervitamise aktis. Juba ainuüksi seismine näitaks tseremooniast osavõtmist. Kui olukord on niisugune, jäävad need, kes soovivad olla ainult lugupidavad kõrvaltvaatajad, vaikselt istuma. Mida teha siis, kui klass juba enne sellise tseremoonia algust seisab? Niisugusel juhul ei näita meie seismajäämine tseremooniast osavõttu.

Oletame, et kellelgi palutakse kas paraadil, klassis või mujal lippu lihtsalt hoida, mitte tervitada, nii et teised saaksid sellele au anda. See tähendaks tegelikult kogu tseremoonia keskpunktis olemist, selle asemel et ’põgeneda ebajumala teenistuse eest’, nagu on Pühakirjas kästud. Sama kehtib ka patriootlikel paraadidel marssimise kohta. Kuna marssimine näitab toetuse andmist sellele, mida paraadiga austatakse, keelduvad tõelised kristlased sellest südametunnistuse pärast.

Kui mängitakse riigihümni, siis tavaliselt peab seisma püsti, näitamaks, et jagatakse laulu tundeavaldusi. Sellistel puhkudel jäävad kristlased istuma. Kui nad seisavad juba enne, kui riigihümni mängitakse, siis neil pole vaja spetsiaalselt istet võtta. Seismine ei näita, otsekui oleksid nad heaks arvanud just hümni auks püsti tõusta. Teisest küljest, kui oodatakse püstitõusmist ja laulmist, siis ei pruugi lugupidavalt püsti tõusmine, ilma et kaasa lauldaks, tähendada laulu tundeavaldustega nõustumist.

Säilitage „hea südametunnistus”

Pärast seda kui laulik oli kirjeldanud, kui kasutud on inimese valmistatud kummardamisobjektid, ütles ta: „Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad!” (Laul 115:4–8). Endastmõistetavalt on seega igasugune töö, mis on otseselt seotud jumaldatavate objektide, sealhulgas riigilippude valmistamisega, Jehoova kummardajatele vastuvõetamatu (1. Johannese 5:21). Kui kristlased näitavad lugupidavalt, et nad ei kummarda lippu ega seda, mida see esindab, vaid ainult Jehoovat, võib kerkida tööl ka muid probleeme.

Näiteks võib tööandja paluda töötajal kas hoonele lipu heisata või väljapandud lipu langetada. Kas inimene nõustub seda tegema või mitte, sõltub tema isiklikust vaatest olukorrale. Kui lipu heiskamine või langetamine kuulub kindla tseremoonia juurde, kus inimesed valvel seisavad või lippu tervitavad, siis on selle ülesande täitmine võrdväärne tseremoonias osalemisega.

Teisest küljest, kui lipu heiskamise või langetamisega ei kaasne mingit tseremooniat, siis ei kujuta selline tegevus endast midagi enamat kui täita selliseid ülesandeid nagu seada hoone kasutuseks valmis, uksi lukust lahti teha ja neid lukustada, aknaid avada ja sulgeda. Niisugustel juhtudel on lipp lihtsalt riigi sümbol ja teiste tavapäraste ülesannete seas seda heisata või langetada on isiklik otsus, mis tugineb Piibli põhjal õpetatud südametunnistusele (Galaatlastele 6:5). Südametunnistus võib ajendada inimest paluma töödejuhatajat, et keegi teine töötaja paneks lipu üles ja võtaks alla. Teine kristlane võib tunda, et tema südametunnistus lubab tal lipuga tegeleda niikaua, kuni sellega pole seotud mingi tseremoonia. Ükskõik milline on otsus, tõelised jumalakummardajad peaksid säilitama „hea südametunnistuse” Jumala ees (1. Peetruse 3:16).

Pühakiri ei keela töötada või viibida ühiskondlikes hoonetes, näiteks tuletõrjedepoos, munitsipaalasutuses või koolis, kuhu on välja pandud riigilipp. Lipp võib esineda ka postmarkidel, auto numbrimärkidel või teistel valitsuse väljastatud esemetel. Selliste asjade kasutamine iseenesest ei tee inimestest veel kummardusaktides osalejaid. Siinjuures pole tähtis mitte lipu või selle jäljendi olemasolu, vaid see, kuidas inimene sellesse suhtub.

Lippe pannakse sageli välja akendele, ustele, autodele, laudadele või muudele objektidele. Samuti on ehk võimalik osta riideid, millele on peale trükitud lipumotiiv. Mõnes riigis keelab seadus selliseid tooteid kanda. Isegi kui neid kandes ei rikuta seadust, siis mida see näitaks inimese suhtumisest sellesse maailma? Jeesus Kristus ütles oma järelkäijate kohta: „Nad ei ole maailmast, nõnda nagu minagi ei ole maailmast” (Johannese 17:16). Samuti ei tohi kahe silma vahele jätta seda, millist mõju võib niisugune teguviis kaasusklikele avaldada. Kas see võib mõne südametunnistust kahjustada? Kas nende otsus usus kindlaks jääda võib nõrgeneda? Paulus andis kristlastele nõu ’teha kindlaks, mis on peaasi, ja olla puhtad ning laitmatud [„et teie ... teisi ei pahandaks”, Piibli Raamat]’ (Filiplastele 1:10).

„Lahke kõikide vastu”

Kuna maailma olukord neil „rasketel aegadel” halveneb, siis tõenäoliselt muutuvad patriotismitunded jõulisemaks (2. Timoteosele 3:1). Ärgu need, kes Jumalat armastavad, kunagi unustagu, et pääste kuulub ainult Jehoovale. Tema väärib jagamatut andumust. Kui Jeesuse apostlitel paluti teha midagi, mis ei olnud Jumala tahtega kooskõlas, ütlesid nad: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna” (Apostlite teod 5:29).

„Issanda sulane ärgu tülitsegu,” kirjutas apostel Paulus, „vaid olgu lahke kõikide vastu” (2. Timoteosele 2:24). Niisiis püüavad kristlased olla rahumeelsed, lugupidavad ja lahked, kui nad tuginevad Piibli põhjal õpetatud südametunnistusele, tehes isiklikke otsuseid lipu tervitamise ja riigihümni laulmise kohta.

[Allmärkus]

[Pilt lk 23]

Kindlameelselt, ent lugupidavalt otsustasid kolm heebrealast meeldida Jumalale

[Pilt lk 24]

Kuidas peaks kristlane patriootlikul tseremoonial viibides käituma?