Sõja pale on muutunud
SÕDA on alati olnud julm. See on alati rikkunud sõdurite endi elu ja toonud kannatusi tsiviilisikutele. Ent viimastel aastatel on sõja pale muutunud. Mis mõttes?
Praegusel ajal toimuvad peamiselt kodusõjad – sõjad riigisiseste rühmituste vahel. Kodusõjad kestavad sageli kauem, traumeerivad elanikkonda sügavamalt ja laastavad maad ulatuslikumalt kui riikidevahelised sõjad. „Kodusõjad on jõhkrad ja verised operatsioonid, mille tagajärjeks on tuhandete inimeste surm, vägistamised, sunniviisiline pagendus ja äärmuslikematel juhtudel genotsiid,” märgib hispaania ajaloolane Julián Casanova. Kui metsikusi teevad naabrid naabritele, võib haavade paranemine kesta sajandeid.
Pärast külma sõja lõppu on peetud suhteliselt vähe riikidevahelisi sõdu. „Kõik aastatel 1990–2000 registreeritud suured relvakonfliktid, välja arvatud kolm, olid riigisisesed,” teatab Stockholmi Rahvusvaheline Rahu-uuringute Instituut (SIPRI).
Kuigi riigisisesed konfliktid võivad paista vähem kurjakuulutavad ja jääda rahvusvahelises meedias enamasti kajastamata, on sõjategevusest tingitud valu ja häving ometi laastav. Sisekonfliktides on hukkunud miljoneid inimesi. Ainuüksi kolmes sõjast haaratud riigis – Afganistanis, Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Sudaanis – on viimase kahekümne aasta jooksul kaotanud elu ligi viis miljonit inimest. Balkani maades on äge etniline sõjategevus läinud maksma peaaegu 250 000 inimelu ja kauakestnud sissisõjas Colombias on tapetud 100 000 inimest.
Kodusõja julmust on eriliselt märgata selle mõjust lastele. ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Ameti teateil kaotas möödunud kümne aasta jooksul kodusõdades elu üle kahe miljoni lapse. Kuus miljonit last sai haavata. Järjest rohkem lapsi värvatakse sõduriteks. Üks lapssõdur ütleb: „Nad õpetasid mind välja. Nad andsid mulle püssi. Võtsin narkootikume. Tapsin tsiviilisikuid. Palju tsiviilisikuid. Oli ju sõda ... Ma täitsin vaid käsku. Teadsin, et see on halb. Ma ei soovinud seda teha.”
Paljud lapsed, kes kasvavad üles maades, kus kodusõda on muutunud elu osaks, ei teagi, mida tähendab rahu. Nad elavad maailmas, kus koolid on hävitatud ja kus läbirääkimisi peetakse püssisuu abil. 14-aastane Dunja sõnab: „On tapetud nii palju inimesi ... Enam pole kuulda linnulaulu, on vaid laste nutt oma ema või isa, õe või venna kaotuse pärast.”
Mis on kodusõja põhjused?
Millest on tingitud halastamatud kodusõjad? Olulisteks teguriteks on etniline vihkamine, hõimuvaen, religioossed erinevused, ebaõiglus ja poliitilised rahutused. Üheks põhjuseks on ka ahnus: võimu- ja rahaahnus. Riigijuhid, keda ajendab tihtipeale ahnus, õhutavad vihkamist, mis ei lase sõjategevusel raugeda. SIPRI avaldatud raportis kirjutatakse, et mitmeid relvakonfliktist osavõtjaid „ajendab omakasu”. Raport lisab: „Ahnust esineb mitmel kujul: alates sõjaväe- ja riigijuhtide laiaulatuslikust teemandiärist kuni relvastatud noorte toime pandud röövrünnakuteni külades.”
Tapatalgud on ulatuslikud, sest odavaid, ent surmatoovaid relvi on lihtne muretseda. Umbes 500 000 surmajuhtumit aastas – ohvriteks on enamjaolt naised ja lapsed – on pandud käsirelvade arvele. Ühes Aafrika riigis võib Kalašnikovi automaadi osta kana hinnaga. Kahjuks on mõnel pool vintpüssid peaaegu sama levinud kui need kodulinnud. Hinnangute kohaselt on maailmas praegu 500 miljonit kergerelva – iga 12 inimese kohta üks.
Kas ägedatest kodusõdadest saab 21. sajandi tunnusjoon? Kas kodusõdu on võimalik kontrolli all hoida? Kas inimesed jätavad kunagi tapmise? Järgmises artiklis vastatakse neile küsimustele.
[Kast lk 4]
Kodusõdade kohutav hind
Lihtsa relvastusega, kuid julmades kodusõdades on 90 protsenti inimohvritest tsiviilisikud, mitte võitlejad. „On selge, et relvakonfliktides on lapsed järjest enam sihtmärgid, mitte juhuslikud ohvrid,” märgib ÜRO peasekretäri ekspert Graça Machel raportis „Impact of Armed Conflicts on Children” (Relvakonfliktide mõju lastele).
Vägistamisest on saanud sõjataktika. Mõnes sõjast laastatud piirkonnas vägistavad mässulised peaaegu kõik vallutatud külade neiueas tüdrukud. Niisuguste vägistajate eesmärk on külvata paanikat või hävitada peresidemeid.
Sõja kannul käivad nälg ja haigused. Kodusõja tõttu külvatakse ja lõigatakse vähe vilja, vähe on arstiabipunkte, kui neid üldse on, ja vaid väike osa rahvusvahelisest hädaabist jõuab abivajajateni. Üks uuring Aafrikas toimunud kodusõjast paljastas, et 20 protsenti inimohvritest suri haiguste tõttu ja 78 protsenti suri nälga. Vaid 2 protsenti suri otsese sõjategevuse tagajärjel.
Keskmiselt iga 22 minuti järel kaotab keegi maamiinile astumise pärast oma jäseme või elu. Arvestuste järgi on rohkem kui 60 riigis paigaldatud 60–70 miljonit maamiini.
Inimesed on sunnitud oma kodudest põgenema. Praegu on maailmas 50 miljonit põgenikku ja pagulast – pooled neist on lapsed.
[Pildi allikaviide lk 2]
KAAS: poiss: Photo by Chris Hondros/Getty Images
[Pildi allikaviide lk 3]
Photo by Chris Hondros/Getty Images