Simson võidutseb Jehoova väe abil
KÄTTEMAKSUHIMULISED vangistajad torkasid Simsonil silmad välja ning saatsid mehe ränka tööd tegema. Siis viisid nad ta vangikojast paganlikku templisse, et ta rahvast lõbustaks. Nad panid ta tuhandete pealtvaatajate ette ja heitsid tema üle nalja. Vangistatud Simson polnud ei kurjategija ega vaenuväe juht. Ta oli Jehoova teenija ning oli Iisraelile 20 aastat kohut mõistnud.
Kuidas sattus Simson – kõige tugevam mees, kes kunagi on elanud – niisugusesse alandavasse olukorda? Kas tema erakordne jõud suutis teda päästa? Milles peitus Simsoni tugevuse saladus? Kas meil on tema eluloost midagi õppida?
„Tema hakkab Iisraeli päästma”
Iisraeli lapsed olid palju kordi õigest jumalateenimisest kõrvale kaldunud. Niisiis, kui nad „jälle tegid kurja Jehoova silmis, siis Jehoova andis nad neljakümneks aastaks vilistide kätte” (Kohtumõistjate 13:1).
Simsoni lugu sai alguse sellest, kui Jehoova ingel ilmutas ennast iisraellase Maanoahi sigimatule naisele ja teatas, et see toob poja ilmale. „Aga habemenuga ei tohi saada tema pea ligi,” õpetas ingel naist, „sest poiss peab olema emaihust alates Jumalale nasiiriks, ja tema hakkab Iisraeli päästma vilistide käest!” (Kohtumõistjate 13:2–5). Juba enne kui Simson eostati, otsustas Jehoova anda talle kindla ülesande. Ta pidi sünnihetkest alates olema nasiir – see, kes on valitud välja eriliseks pühaks teenistuseks.
„Tema on minu silmis see õige!”
Simson kasvas suureks ja „Jehoova õnnistas teda” (Kohtumõistjate 13:24). Ühel päeval tuli Simson oma isa ja ema juurde ning ütles: „Ma nägin Timnas üht naist vilistide tütarde hulgast; võtke ta nüüd mulle naiseks!” (Kohtumõistjate 14:2). Kujuta ette vanemate üllatust. Selle asemel et Iisraeli rahvast rõhujate käest vabastada, soovis nende poeg vaenlastega hoopis abielulise liidu sõlmida. Jumala Seaduse järgi oli naise võtmine paganajumalate kummardajate hulgast keelatud (2. Moosese 34:11–16). Seepärast vaidlesid vanemad pojale vastu: „Kas ei ole naist su vendade tütarde hulgas ja kogu mu rahva hulgas, et sa lähed naist võtma ümberlõikamata vilistide hulgast?” Sellest hoolimata käis Simson isale peale: „Võta ta mulle, sest tema on minu silmis see õige!” (Kohtumõistjate 14:3).
Mis mõttes oli see vilisti naine Simsonile just „see õige”? Ilmselt ei viidanud Simson siin naise ilule, veetlusele ega kütkestavusele, pakub McClintocki ja Strongi „Cyclopedia”, vaid sellele, et naine „oli õige mingi eesmärgi, sihi jaoks”. Aga millise eesmärgi jaoks? Kohtumõistjate 14:4 selgitab, et Simson „otsis põhjust vilistide vastu”. Just sel eesmärgil oli ta naisest huvitatud. Kui Simson jõudis täisikka, siis „Jehoova vaim hakkas teda mõjustama”, suunates teda tegutsema (Kohtumõistjate 13:25). Seega oli Simsoni ebahariliku naisevõtusoovi ja kohtumõistmisperioodi juhtijaks Iisraelis Jehoova vaim. Kas Simsoni soov täitus? Vaadelgem kõigepealt, kuidas kinnitas Jehoova Simsonile, et ta toetab teda.
Simson oli teel oma tulevase pruudi kodulinna Timnasse. „Kui ta jõudis Timna viinamägede juurde, vaata, siis tuli üks noor lõukoer möirates temale vastu! Aga Jehoova vaim tuli võimsasti tema peale ja ta kiskus selle lõhki,” jutustab Pühakiri. Niisugune märkimisväärne väeilming leidis aset siis, kui Simson oli üksinda. Seda juhtumit ei näinud keegi pealt. Kas Jehoova tahtis sel moel kinnitada, et Simson on suuteline Jumala antud nasiiriülesannet täitma? Piibel seda ei ütle, aga Simson sai kahtlemata aru, et selline ebaharilik vägi ei saa lähtuda temalt endalt, vaid Jumalalt. Ta võis kindlalt loota, et Jehoova on talle edaspidises töös abiks. Saanud lõviga seotud vahejuhtumist julgust juurde, läks Simson edasi „alla ja kõneles naisega, kes Simsoni silmis oli meeldiv” (Kohtumõistjate 14:5–7).
Kui Simson läks hiljem naist endale koju tooma, siis „ta põikas vaatama lõukoera raibet, ja ennäe, lõukoera korjuses oli mesilaspere ja mett”. Seda juhtumit silmas pidades esitas Simson oma pulmapeol 30-le vilisti peiupoisile mõistatuse: „Sööjast tuli söök ja tugevast tuli magus!” Kui nad arvavad ära õige vastuse, lubas Simson neile anda 30 särki ja piduriietust. Kui ei arva, pidid peiupoisid talle sama palju riideid andma. Vilistid vaevasid oma pead kolm päeva. „Neljandal päeval” (P 1997) läksid nad naist ähvardama. Nad ütlesid talle: „Meelita oma meest, et ta seletaks meile mõistatuse, et me sind ja su isakoda tulega ära ei põletaks!” Milline julmus! Kui vilistid kohtlesid nii oma rahva liikmeid, siis milline võis veel olla rõhutud iisraellaste olukord! (Kohtumõistjate 14:8–15.)
Hirmunud naine käis Simsonile seni peale, kuni too talle lõpuks vastuse avaldas. Ilmutamata mehe vastu mingit armastust ja ustavust, andis naine sellest kohe peiupoistele teada. Nõnda seletasid vilistid mõistatuse ning Simson teadis, kuidas nad lahenduseni jõudsid. Ta ütles neile: „Kui te mu õhvakesega ei oleks kündnud, te ei oleks mu mõistatust lahendanud!” Nüüd avanes Simsonile võimalus, mida ta oli oodanud. „Jehoova vaim tuli võimsasti tema peale ja ta läks alla Askeloni ning lõi neist maha kolmkümmend meest, võttis nende riided ja andis piduriietuseks mõistatuse seletajaile” (Kohtumõistjate 14:18, 19).
Kas Simsoni rünnak Askelonile oli ajendatud mehe kättemaksusoovist? Ei. Jumal tegutses oma valitud vabastaja kaudu. Simsoni abil algatas Jehoova võitluse oma rahva julmade rõhujate vastu. See sõjakäik pidi jätkuma. Järgmine võimalus avanes siis, kui Simson läks oma naist külastama.
Ühemehesõda
Timnasse jõudes avastas Simson, et äi on andnud ta naise teisele mehele, kuna ta arvas, et Simson vihkab naist. Simson näis olevat solvunud. Ta püüdis kinni 300 rebast, sidus nende sabad paarikaupa kokku ja pani sabade vahele tõrviku. Vabanenud rebased süütasid põlema viljapõllud, viinamäed ja õlipuusalud, hävitades vilistide kolme aasta peamise saagi. Raevunud vilistid vastasid sellele julmalt. Nad pidasid Simsoni naist ja selle isa kõige eest vastutavaks ning põletasid nad tulega. Nende jõhker kättemaks teenis Simsoni eesmärki. Ta läks ja peksis viliste suures tapluses (Kohtumõistjate 15:1–8).
Kas iisraellased mõistsid, et Jehoova Jumal õnnistab Simsonit, ning ühinesid temaga võitluses vilistide ülemvõimu vastu? Sugugi mitte. Selleks et probleeme ära hoida, saatsid juudalased 3000 meest Jumala valitud juhti kinni võtma ja vaenlaste kätte viima. See iisraellaste ustavusetus andis Simsonile aga võimaluse põhjustada oma vastastele uusi kaotusi. Kui Juuda mehed hakkasid teda vilistidele üle andma, siis „Jehoova vaim tuli võimsasti ta peale ja siis olid köied ta käsivartel otsekui tules kõrbevad linased lõngad ja tal sulasid köidikud kätelt”. Seejärel võttis ta eeslilõualuu ja lõi sellega maha tuhat vaenlast (Kohtumõistjate 15:10–15).
Siis hüüdis Simson Jehoova poole: „Sina andsid oma sulase käe läbi selle suure võidu; nüüd ma pean aga surema janusse ja langema ümberlõikamatute kätte!” Jehoova kuulis Simsoni palvet ja vastas sellele. „Jumal lõhestas ... õõne, seal tuli vesi välja ja ta jõi; ta vaim tuli tagasi ja ta elustus” (Kohtumõistjate 15:18, 19).
Simson tegutses väga sihiteadlikult oma eesmärgi nimel võitluses Jumala vaenlaste vilistide vastu. Sel eesmärgil läks ta ka Assas prostituudi kotta. Simsonil oli vaja vaenlase linnas öömaja ja prostituudi majas oli võimalik seda leida. Sinna minnes polnud Simsonil mingeid ebamoraalseid kavatsusi. Ta lahkus naise majast keskööl, haaras kinni linna väravatest ja väravapostidest ning tassis need üles mäetippu, mis asus umbes 60 kilomeetri kaugusele jääva Hebroni lähedal. Jumal kiitis selle teo heaks ja andis Simsonile selleks vajaliku jõu. (Kohtumõistjate 16:1–3.)
Püha vaim tegutses Simsoni peal ainulaadsel viisil ebaharilike olude tõttu. Tänapäeval võivad ustavad Jumala teenijad saada jõudu sellesama vaimu kaudu. Jeesus kinnitas oma järelkäijatele, et Jehoova „annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad” (Luuka 11:13).
Miks Jehoova lahkus Simsonist?
Hiljem armus Simson Deliila-nimelisse naisesse. Viis vilistide vürsti soovisid Simsonist väga lahti saada ja otsustasid naise endale appi värvata. Nad pöördusid Deliila poole ja ütlesid talle: „Meelita teda ja vaata, kus tal see suur jõud on ja kuidas me saaksime temast jagu.” Tasuks pakkusid viis vürsti igaüks talle „tuhat ükssada hõbeseeklit” (Kohtumõistjate 16:4, 5).
5500 hõbeseeklit oli tohutu summa. Aabraham maksis oma naise matmispaiga eest 400 seeklit ning orja hind oli vaid 30 seeklit (1. Moosese 23:14–20; 2. Moosese 21:32). Asjaolu, et viie vilistide linna vürstid ei mänginud Deliila rahvustunde, vaid tema ahnuse peale, vihjab sellele, et ta võis olla iisraellanna. Igal juhul võttis Deliila pakkumise vastu.
Kolm korda andis Simson Deliila küsimustele eksitavaid vastuseid ning kolm korda reetis naine ta usalduse ja püüdis teda vaenlaste kätte anda. Aga „sündis, kui ta iga päev teda oma kõnedega kitsikusse ajas ja temale peale käis, et ta hing tüdines surmani”. Lõpuks avaldas Simson oma jõu saladuse – tema juukseid polnud kunagi lõigatud. Kui neid pöetaks, muutub ta jõuetuks ja on nagu kõik teised inimesed (Kohtumõistjate 16:6–17).
See ülestunnistus sai Simsonile hukatuslikuks. Deliila tegutses salakavalalt, nii et ta mehe juuksed saadi maha pügada. Simsoni jõud ei peitunud otseselt küll üksnes juustes, ent need märgistasid tema kui nasiiri erilist suhet Jumalaga. Kui Simson lasi juuste mahalõikamisega kahjustada oma nasiiriseisust, oli tagajärjeks see, et „Jehoova oli temast lahkunud”. Vilistid said nüüd Simsonist jagu, torkasid tal silmad välja ja panid ta vangi (Kohtumõistjate 16:18–21).
See õpetab meile midagi väga olulist. Me peaksime oma suhet Jehoovaga väga kallihinnaliseks pidama. Kui otsustame oma kristlikust pühendumistõotusest natukenegi taganeda, siis kuidas saame loota, et Jehoova meid ka edaspidi õnnistaks?
„Surgu mu hing ühes vilistidega!”
Ülirõõmsad vilistid tänasid oma jumalat Daagonit võidu eest Simsoni üle. Suure sündmuse tähistamiseks tõid nad oma vangi Daagoni templisse. Simson aga teadis, mis oli tema languse tegelik põhjus. Ta mõistis, miks Jehoova oli ta maha jätnud, ning ta kahetses oma eksimust. Vangikojas olles olid Simsoni juuksed hakanud kiirelt kasvama. Nüüd seisis ta tuhandete vilistide ees. Mida kavatses ta ette võtta?
Simson palvetas: „Issand Jehoova! Mõtle ometi minu peale ja tee mind tugevaks ainult veel selleks korraks, oh Jumal, et saaksin vilistidele ühe korraga kätte maksta oma mõlemate silmade eest!” Siis haaras ta kinni hoone kahest keskmisest sambast ja „tõmbas enese võimsasti kummargile”. Mis oli selle tulemus? „Hoone langes vürstide ja kogu sees oleva rahva peale; ja nii oli surnuid, keda ta surres surmas, rohkem kui neid, keda ta oma elus oli surmanud!” (Kohtumõistjate 16:22–30.)
Füüsilise jõu poolest ei leidunud Simsonile inimeste seas vastast. Tema vägiteod olid tõesti tähelepanuväärsed. Ent mis kõige olulisem, Jehoova Sõnas nimetatakse Simsonit nende hulgas, kel oli tugev usk (Heebrealastele 11:32–34).
[Pilt lk 26]
Milles peitus Simsoni tugevuse saladus?