Kas teadus ja Piibel on tegelikult omavahel vastuolus?

GALILEI ja katoliku kiriku vahelise konflikti seemned külvati juba palju sajandeid enne Koperniku ja Galilei sündi. Maa-keskse ehk geotsentrilise maailmasüsteemi arendasid välja vanaaja kreeklased, kuid laiema avalikkuse ette tõid selle filosoof Aristoteles (384–322 e.m.a) ja astronoom-astroloog Ptolemaios (2. saj m.a.j).a

Aristotelese maailmakäsitust mõjutas Kreeka matemaatik ja filosoof Pythagoras (6. saj e.m.a). Aristoteles võttis omaks Pythagorase idee, mille kohaselt ring ja kera on täiuslikud vormid. Sellest arendas ta oma maailmapildi, mille järgi taevad koosnevad üksteise sees olevatest sfääridest (paljudest kihtidest nagu sibul). Need sfäärid on kristallist ja nende keskmes on Maa. Tähed liiguvad ringiratast ja saavad oma jõu kõige välisemalt sfäärilt, kus on jumaliku jõu asukoht. Aristoteles arvas ka seda, et Päike ja teised taevakehad on täiuslikud ja muutumatud.

Aristotelese vägev teooria oli filosoofia sünnitis, seda ei saa nimetada teaduslikuks. Tema arvates oli mõte liikuvast Maast vastuolus terve mõistusega. Ta ei võtnud omaks ka ideed, et võiks olemas olla tühimik või kosmos. Aristoteles uskus, et liikuv Maa võib ära hõõrduda või seisma jääda, kui mingi pidev jõud seda ei lükka. Kuna tolleaegsete teadmiste valguses paistis Aristotelese teooria loogiline, siis jäi see püsima peaaegu 2000 aastaks. Isegi veel 16. sajandil kinnitas seda populaarset teooriat Prantsuse filosoof Jean Bodin, kes väitis: „Ükski terve mõistusega inimene, kel on vähegi teadmisi füüsikast, ei mõtle kunagi, et kohmakas ja raske maa ... pöörleb ... ümber oma keskme ja liigub ümber päikese, sest väikseimagi maa liigutuse peale kukuksid kokku linnad ja kindlused, asulad ja mäed.”

Kirik võttis Aristotelese õpetuse omaks

Järgmine samm Galilei ja kiriku vahelise konflikti suunas astuti 13. sajandil ja sellega oli seotud katoliiklik autoriteet Thomas Aquinost (1225–1274). Thomas austas sügavalt Aristotelest ja pidas teda suureks filosoofiks. Ta nägi viis aastat kõvasti vaeva, et kombineerida Aristotelese filosoofiat kiriku õpetustega. Wade Rowland ütleb oma teoses „Galileo’s Mistake”, et Galilei ajaks oli „Thomase ja Aristotelese õpetuste hübriidist saanud katoliku kiriku üks peamisi dogmasid”. Tuleks ka meeles pidada, et tol ajal polnud olemas teadlaskonda kui sellist. Haridust andis peamiselt kirik. Nii oligi tihtipeale kirik ainus autoriteet religiooni ja teaduse alal.

Selline oli kiriku ja Galilei vahelise konflikti eellugu. Juba enne astronoomiaga tegelema hakkamist oli Galilei kirjutanud traktaadi liikumise kohta. See vaidlustas mitmed kõrgesti austatud Aristotelese väited. Galilei sattus aga aastal 1633 inkvisitsioonikohtu ette just seetõttu, et toetas kaljukindlalt Päikese-keskset maailmasüsteemi ja väitis, et see on Pühakirjaga kooskõlas.

Galilei kinnitas oma kaitsekõnes, et ta peab Piiblit kindlalt Jumala inspireeritud Sõnaks. Ta ka väitis, et Piibel on kirjutatud tavalistele inimestele ja et Piibli ütlusi Päikese näilise liikumise kohta ei tuleks võtta sõna-sõnalt. Need väited esitas ta aga kurtidele kõrvadele. Galilei mõisteti süüdi, sest ta ei võtnud omaks Kreeka filosoofial põhinevat Pühakirja tõlgendust! Alles aastal 1992 esitas katoliku kirik ametliku avalduse selle kohta, et Galilei süüdimõistmine oli eksitus.

Mida me sellest õpime

Mida me võime neist sündmustest õppida? Esiteks seda, et Galileil ei olnud mingeid kahtlusi Piibli suhtes. Ta seadis kahtluse alla hoopis kiriku õpetused. Üks religioonikirjanik märkis: „Galilei juhtumist õpime seda, et kirik ei hoidnud piiblilistest tõdedest kinni mitte liiga tugevasti, vaid ta ei teinud seda piisavalt tugevasti.” Kirik lubas oma teoloogiat mõjutada Kreeka filosoofial, järgides nii traditsioone, mitte Piibli õpetusi.

Kõik see toob meelde Piibli hoiatuse: „Vaadake, et keegi teid ei võtaks saagiks mõtteteaduse ja tühja pettusega, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algjõududele ja mitte Kristusele” (Koloslastele 2:8).

Isegi tänapäeval aktsepteerib suur osa ristiusumaailmast teooriaid ja filosoofiaid, mis on Piibliga vastuolus. Üks näide selle kohta on Darwini evolutsiooniteooria, mida eelistatakse Moosese loomisaruandele. Selle asendusega on kirikud teinud Darwinist otsekui tänapäevase Aristotelese ja evolutsioonist usutunnistuse osa.b

Tõsiteadus on Piibliga kooskõlas

Eelmainitu tõttu ei peaks me aga teaduse vastu huvi kaotama. Piibel ise innustab meid õppima tundma Jumala kätetööd ja nägema selles tema hämmastavaid omadusi (Jesaja 40:26; Roomlastele 1:20). Muidugi pole Piibel mõeldud mingiks teadusõpikuks. Selles on kirjas Jumala põhimõtted, tema isiksuse sellised omadused, mida ainult loomistöö kaudu ei saa mõista, ning tema eesmärk seoses inimestega (Laul 19:8–12; 2. Timoteosele 3:16). Kui aga Piibel mainib mingit loodusnähtust, siis alati korrektselt. Galilei ise ütles: „Nii Pühakiri kui ka loodus on olemas tänu Jumalale ... Need kaks ei saa kunagi teineteisele vastu rääkida.” Mõtle järgmistele näidetele.

Tähtede ja planeetide liikumisest veelgi olulisem on asjaolu, et kogu universumis leiduvat mateeriat juhivad seadused, näiteks gravitatsiooniseadus. Esimese teadaoleva piiblivälise viite füüsikaseadustele tegi Pythagoras, kes arvas, et universumis liikuvate objektide liikumise saab matemaatiliselt välja arvestada. Kaks tuhat aastat hiljem tõestasid Galilei, Kepler ja Newton, et mateeriat juhivad tõesti loogilised seadused.

Varaseim Piibli vihje loodusseadustele leidub Iiobi raamatus. Umbes aastal 1600 e.m.a küsis Jumal Iiobilt: „Kas sa tunned taeva seadusi?” (Iiob 38:33, meie kursiiv). 7. sajandil e.m.a kirjutatud Jeremija raamatus öeldakse Jehoova kohta, et ta on loonud „kuu ja tähtede korrad” ja „seadnud taeva ja maa korda” (Jeremija 31:35; 33:25). Neid Piibli väiteid silmas pidades märkis piiblikommentaator George Rawlinson: „Nii pühad kirjamehed kui ka tänapäeva teadus kinnitavad, et füüsilises maailmas on olemas seadused.”

Iiobi raamatu väide pandi kirja umbes tuhat aastat enne seda, kui Pythagoras universumi seaduspärasusest kirjutas. Tuleb meeles pidada, et Piibli eesmärk pole lihtsalt teada anda füüsikalisi tõsiasju, vaid rõhutada eeskätt seda, et Jehoova on kõikide asjade Looja – ainus, kes võib luua füüsikaseadusi (Iiob 38:4, 12; 42:1, 2).

Veel üks näide, mida käsitleme, on veeringe looduses. Lühidalt öeldes toimub see järgmiselt: merevesi aurustub, moodustuvad pilved, sademed langevad maapinnale, kust nad lõpuks jõuavad tagasi merre. Vanim teadaolev mittepiibliline viide sellele ringlusele pärineb 4. sajandist e.m.a. Ent Piiblisse pandi see kirja juba sadu aastaid enne seda. Näiteks kirjutas Iisraeli kuningas Saalomon 11. sajandil e.m.a: „Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa mitte täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha!” (Koguja 1:7).

Niisamuti kirjutas umbes aastal 800 e.m.a prohvet Aamos, kes oli lihtne karjane ja maatööline, et Jehoova on see, „kes kutsub mereveed ja valab need maa peale” (Aamos 5:8). Nii Saalomon kui ka Aamos kirjeldasid veeringet ilma keeruliste terminiteta, kumbki natuke erinevast vaatenurgast.

Piibel ütleb ka, et Jumal „riputab maa eimillegi kohale” (Iiob 26:7). Kui pidada silmas inimeste teadmisi aastal 1600 e.m.a, mil need sõnad kirja pandi, siis pidi see olema küll vägev mees, kes julges kinnitada, et tahke keha võib rippuda ruumis ilma mingi füüsilise toeta. Nagu öeldud, ei võtnud seda ideed omaks isegi Aristoteles, ehkki tema elas üle 1200 aasta hiljem!

Kas ei hämmasta sind see, kuivõrd täpsed on Piibli väited, pidades silmas seda, kui väärad, ehkki näiliselt mõistlikud teooriad olid levinud ajal, mil need mõtted kirja pandi? Kõige selle üle mõtisklemine kinnitab veelgi, et Piibel on Jumala inspireeritud. Seega pole sugugi tark lasta end kergesti mõjutada õpetustel ja teooriatel, mis on vastuolus Jumala Sõnaga. Ajalugu on korduvalt näidanud, et inimfilosoofiad – ka suurimate intellektuaalide loodud – tulevad ja lähevad, kuid „Issanda sõna püsib igavesti” (1. Peetruse 1:25).

[Allmärkused]

[Kast/pildid lk 6]

Protestantide seisukoht

Ka protestantliku reformatsiooni juhid mõistsid Päikese-keskse maailmasüsteemi hukka. Nende seas olid Martin Luther (1483–1546), Philipp Melanchthon (1497–1560) ja Johann Calvin (1509–1564). Luther ütles Koperniku kohta: „See rumaluke tahab kogu astronoomiateadust pea peale pöörata.”

Reformaatorid rajasid oma mõttekäigu mõnede piiblitekstide sõnasõnalisele tõlgendusele. Üks selline koht on näiteks Joosua 10. peatükk, kus on öeldud, et „päike püsis paigal ning kuu jäi seisma”.c Miks reformaatorid sellest seisukohast nii kõvasti kinni hoidsid? Raamatus „Galileo’s Mistake” selgitatakse, et ehkki protestantliku reformatsiooniga vabaneti paavstide ikke alt, ei suutnud see „kõikuma panna põhiautoriteeti” – Aristotelese ja Aquino Thomase vaateid, mille „kiitsid heaks nii katoliiklased kui ka protestandid”.

[Allmärkus]

[Pildid]

Luther

Calvin

[Allikaviide]

From the book Servetus and Calvin, 1877

[Pilt lk 4]

Aristoteles

[Allikaviide]

From the book A General History for Colleges and High Schools, 1900

[Pilt lk 5]

Thomas Aquinost

[Allikaviide]

From the book Encyclopedia of Religious Knowledge, 1855

[Pilt lk 6]

Isaac Newton

[Pilt lk 7]

Piiblis kirjeldati veeringlust juba rohkem kui 3000 aastat tagasi