Vaesusele tuleb peagi lõpp
PARADIISIPILDID, nagu selle ajakirja kaanel, meeldivad vaesuses elavatele inimestele väga. Esimesed inimesed Aadam ja Eeva elasid paradiisis. Nende koduks oli Eedeni aed (1. Moosese 2:7–23). Ehkki nad kaotasid selle paradiisi, ei ole usk tulevasesse paradiisi uues maailmas, kus pole vaesust, tühipaljas unistus. Selle kindlaks aluseks on Piibli tõotused.
Mõtle tõotusele, mille Jeesus Kristus andis oma maise elu viimasel päeval. Üks kurjategijaist, kes Jeesusega koos suri, uskus Jumala võimesse lahendada inimeste probleemid. Mees lausus: „Jeesus, mõtle minule, kui sa oma kuningriiki tuled!” Nendest kurjategija sõnadest oli näha tema usku sellesse, et Jeesus hakkab valitsema Kuningana ja et surnud äratatakse ellu. Jeesus vastas: „Sa [pead] minuga olema paradiisis!” (Luuka 23:42, 43).
Paradiisis elama hakkavate inimeste kohta ütleb Piibel: „Nad ehitavad kodasid ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja!” (Jesaja 65:21). Jah, „siis istuvad nad igaüks oma viinapuu all ja oma viigipuu all, ja ükski ei peleta neid, sest vägede Jehoova suu on kõnelnud” (Miika 4:4).
Kuid miks lubab Jumal vaesusel praegu eksisteerida? Millist abi Jumal annab vaestele? Millal vaesus ükskord lõpeb?
Miks Jumal lubab vaesust?
Paradiis, kuhu Aadam ja Eeva elama pandi, kaotati ühe kurja ingli, Kurat-Saatana algatatud mässu tõttu. Kasutades suhtlemiskanalina madu, meelitas Saatan Eevat astuma üle Jumala seadusest, mis keelas süüa ühe teatud puu vilja. Saatan pettis naist, pannes ta uskuma, et tal oleks parem elada ilma Jumala juhtimiseta. Kui Eeva pakkus keelatud vilja Aadamale, sõi ka tema seda ning oma naise meeleheaks pööras nii selja Jumalale (1. Moosese 3:1–6; 1. Timoteosele 2:14).
Mässuline abielupaar aeti õigusega paradiisist välja ja sealtpeale pidid nad elus püsimiseks kõvasti vaeva nägema. Tänase päevani on Jehoova lubanud Saatanal valitseda patuse inimkonna üle, mis on teinud ilmsiks Jumalale sõnakuulmatuse tagajärjed. Ajalugu on tõestanud, et inimesed ei suuda teha maast paradiisi (Jeremija 10:23). Selle asemel on Jumalast sõltumatus toonud kaasa kohutavaid probleeme, nende hulgas ka vaesuse (Koguja 8:9).
Ent vaesed ei pea elama selles murederohkes maailmas, ilma abita. Jumala inspireeritud Sõnas Piiblis leidub neile mõistlikke nõuandeid.
„Ärge siis olge mures”
Kõneldes suurele rahvahulgale, kelle seas leidus ka palju vaeseid, lausus Jeesus: „Pange tähele taeva linde, nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam kui nemad? ... Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Matteuse 6:26–33).
Vaesel inimesel pole vaja minna vargile (Õpetussõnad 6:30, 31). Tema eest kantakse hoolt, kui ta paneb Jumala oma elus esikohale. Vaadakem, mis juhtus Tukisoga, Lõuna-Aafrikast Lesothost pärit mehega. 1998. aastal sisenesid Lesothosse võõrväed, et teha lõpp valitsusvastasele ülestõusule. Sõja tagajärjel rüüstati poode, inimesed kaotasid oma töö ja valitses äärmine toiduainete puudus.
Tukiso elas pealinna vaeseimas linnaosas. Paljud tema naabrid olid rüüstanud poode, et ellu jääda. Kui Tukiso jõudis oma koju – ühest toast koosnevasse elupaika –, leidis ta, et tema elukaaslane Maseiso oli toonud koju palju varastatud kaupa. „Vii need asjad minema,” ütles Tukiso ja selgitas, et varastamine on Jumala seadusega vastuolus. Maseiso kuulas sõna. Naabrid pilkasid neid ja võtsid varastatud toidu endale.
Tukiso seisukoht põhines sellel, mida ta oli teada saanud Jehoova tunnistajatega Piiblit uurides. Kas ta pidi sellepärast nälga kannatama, et kuuletus Jumala seadusele? Ei. Mõni aeg hiljem võtsid Tukisoga ühendust Jehoova tunnistajatest kogudusevanemad sellest kogudusest, kus ta käis, ja tõid talle toitu. Õigupoolest saatsid Jehoova tunnistajad naabermaalt Lõuna-Aafrika Vabariigist üle kahe tonni hädaabi oma kristlikele vendadele ja õdedele Lesothos. Maseisole avaldas muljet Tukiso jumalakartlikkus ja koguduse südamlik abi. Temagi hakkas uurima Piiblit. Lõpuks nad abiellusid ja neist said ristitud Jehoova tunnistajad. Mõlemad teenivad praegu ustavalt Jumalat.
Jehoova Jumal hoolib vaestest. (Vaata kasti pealkirjaga „Kuidas suhtub Jumal vaestesse?”.) Ta on teinud armastavaid korraldusi selleks, et aidata Tukiso- ja Maseiso-taolistel inimestel tema kohta rohkem teada saada. Ja oma Sõnas annab ta praktilist nõu igapäevaeluks.
Hea hoolitsus
Jehoova tunnistajad on alati püüdnud peegeldada Jumala suhtumist vaestesse (Galaatlastele 2:10). Sageli kui mõnda maad on tabanud õnnetus ja tõelised kristlased kannatavad, tehakse korraldusi hädapärase abi andmiseks. Mis veelgi tähtsam, Jehoova tunnistajad pööravad tähelepanu kõigi inimeste, sealhulgas ka vaeste vaimsetele vajadustele (Matteuse 9:36–38). Viimasel 60 aastal on tuhanded väljaõpet saanud jumalateenrid läinud vabatahtlikena välismaale misjonärideks. Näiteks Tukisot ja Maseisot õpetas ja aitas Jeesuse jüngriks saada üks misjonäridest abielupaar Soomest, kes oli selgeks õppinud sotho keele (Matteuse 28:19, 20). Misjonitöö tähendab sageli seda, et loobutakse mugavast elust heaoluriigis ja kolitakse vaesesse riiki.
Varastamine selleks, et ellu jääda, on tõeliste kristlaste puhul välistatud. Selle asemel usuvad nad Jehoova Jumala võimesse nende eest hoolt kanda (Heebrealastele 13:5, 6). Üks viis, mille kaudu Jehoova oma rahva eest hoolitseb, on tema teenijatest koosnev ülemaailmne organisatsioon, mille liikmed kannavad hoolt üksteise eest.
Teiseks aitab Jehoova vaeseid sel moel, et annab neile igapäevaeluks praktilist nõu. Piiblis on näiteks käsk: „Kes varastab, ärgu varastagu enam, vaid tehku pigemini tööd ning soetagu vara oma käte tööga, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus” (Efeslastele 4:28). Paljud töötud on leiutanud ise endale töö, näiteks nad on kasvatanud köögivilju. Piibel aitab vaestel ka raha säästa, õpetades neid hoiduma halbadest harjumustest, nagu alkoholi kuritarvitamisest (Efeslastele 5:18).
Millal tuleb vaesusele lõpp?
Piibel näitab, et me elame Saatana valitsemise „viimseil päevil” (2. Timoteosele 3:1). Peagi saadab Jehoova Jumal Jeesuse inimkonna üle kohut mõistma. Mis sel ajal toimub? Jeesus andis seda teada ühes oma tähendamissõnas. Ta lausus: „Kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma aujärjele; ja siis kogutakse tema ette kõik rahvad, ja ta eraldab nad üksteisest, nagu karjane eraldab lambad sikkudest” (Matteuse 25:31–33).
Selles näites kujutavad lambad neid, kes alistuvad Jeesuse kuningavõimule. Jeesus võrdles neid lammastega, kuna nad järgivad teda kui oma Karjast (Johannese 10: 16). Need lambasarnased inimesed saavad elu Jeesuse täiusliku valitsuse all. See tähendab õnnelikku elu uues maailmas, kus pole vaesust. Sikusarnased inimesed, kes Jeesuse valitsuse tagasi lükkavad, hävitatakse igaveseks (Matteuse 25:46).
Jumala Kuningriik lõpetab kurjuse. Vaesus kuulub siis möödanikku. Maad asutavad hoopis armastavad inimesed, kes hoolivad üksteisest. Et niisugune uus maailm on võimalik, ilmneb Jehoova tunnistajate armastavast rahvusvahelisest vennaskonnast, sest Jeesus ütles: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35).
[Kast/pildid lk 6, 7]
KUIDAS SUHTUB JUMAL VAESTESSE?
Piibel kirjeldab inimkonna Loojat kui Jumalat, kes „annab leiba näljaseile” (Laul 146:7). Piiblis leidub üle saja salmi, mis rõhutavad Jumala hoolt vaeste vastu.
Näiteks kui Jehoova andis muistsele Iisraeli rahvale oma Seaduse, keelas ta Iisraeli põllumeestel lõigata oma põlluääri täiesti puhtaks. Nad ei tohtinud õlipuult või viinapuult korjata ära esimesest noppimisest järele jäänud vilju. Need seadused olid armastav korraldus võõraste, orbude, leskede ja teiste puudusekannatajate heaks (3. Moosese 19:9, 10; 5. Moosese 24:19–21).
Lisaks andis Jumal iisraellastele käsu: „Te ei tohi halvasti kohelda ühtki lesknaist ega vaestlast! Kui sa neid halvasti kohtled, nõnda et nad mind appi hüüavad, siis ma kuulen tõesti nende hüüdu, mu viha süttib põlema ja ma tapan teid mõõgaga, nõnda et teie naised jäävad leskedeks ja lapsed orbudeks!” (2. Moosese 22:21–23). Kahjuks ei teinud paljud rikkad iisraellased neid sõnu kuulmagi. Selletaoliste ja muude väärtegude pärast hoiatas Jehoova Jumal iisraellasi oma prohvetite kaudu (Jesaja 10:1, 2; Jeremija 5:28; Aamos 4:1–3). Lõpuks laskis Jumal assüürlastel ja hiljem babüloonlastel Iisraeli maa-ala vallutada. Paljud iisraellased tapeti, ellujäänud viidi vangidena võõrale maale.
Jumala armastatud Poeg Jeesus Kristus peegeldas enda Isa hella hoolt vaeste vastu. Oma teenistuse eesmärgi kohta ütles Jeesus: „Issanda Vaim on minu peal; seepärast on ta mind võidnud kuulutama evangeeliumi vaestele” (Luuka 4:18). See ei tähendanud, et Jeesus kuulutas üksnes vaestele. Ta aitas armastavalt ka rikkaid inimesi. Seda tehes aga väljendas ta tihtilugu oma hoolt vaeste vastu. Näiteks andis ta ühele rikkale ülemale nõu: „Müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis varandus taevas; ja tule ning järgi mind!” (Luuka 14:1, 12–14; 18:18, 22; 19:1–10.)
Jehoova Jumal ja tema Poeg hoolivad väga vaestest (Markuse 12:41–44; Jakoobuse 2:1–6). Kuna Jehoova hoolib vaestest, hoiab ta meeles miljoneid vaeseid inimesi, kes on surnud. Nad kõik äratatakse üles uude maailma, kus pole enam vaesust (Apostlite teod 24:15).
[Pildid]
Jehoova tunnistajate rahvusvaheline vennaskond tõendab, et uus maailm on võimalik
[Pilt lk 5]
Tukiso ja Maseiso misjonäriga, kes uuris Tukisoga Piiblit
[Pilt lk 5]
Maseiso oma kodulävel koos talle Piiblit õpetanud misjonäriga