Lugejate küsimusi

Miks Taavetit ja Batsebat abielurikkumise pärast ei hukatud, nende vastsündinud poeg aga suri?

Moosese Seaduses oli sätestatud: „Kui mees leitakse magamas naisega, kes on teise mehe abielunaine, siis peavad ka nemad mõlemad surema: mees, kes naise juures magas, ja naine. Nõnda kõrvalda kurjus Iisraelist!” (5. Moosese 22:22). Kui Jehoova Jumal oleks lasknud inimkohtunikel Taaveti ja Batseba süüasja Moosese Seaduse järgi lahendada, oleks need abielurikkujad hukatud. Kuna inimestest kohtumõistjad ei suutnud näha südamesse, tuli neil langetada otsus patustaja käitumise põhjal, mille kohta olid olemas selged faktid. Abielurikkumise puhul oli ette nähtud surmanuhtlus ja Iisraeli kohtumõistjatel polnud õigust sellist pattu andestada.

Ent tõeline Jumal näeb südamesse ja võib patu andestada, kui selleks on tema meelest alust. Kuna tegu oli Taavetiga, kellega Jehoova oli sõlminud Kuningriigi lepingu, otsustas Jumal sel korral erandi teha ja ise asjaga tegeleda (2. Saamueli 7:12–16). „Kõige maailma kohtumõistjal” on õigus selline otsus teha (1. Moosese 18:25).

Mida Jehoova nägi, kui ta Taaveti südant uuris? Laulust 51 saame teada, mida Taavet tundis, „kui prohvet Naatan tuli ta juurde, pärast seda kui Taavet oli käinud Batseba ligi”, nagu öeldakse selle laulu teises salmis. Salmides 3–6 kostab Taavet: „Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda, kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda! Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust! Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees! Sinu vastu ükspäinis olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha sinu silmis.” Jehoova kindlasti nägi, milliste süümepiinade käes Taavet vaevles ja et ta kahetses siiralt. Seetõttu otsustas ta patustajatele andestada. Pealegi oli Taavet ise halastava loomuga, ning Jehoova on selliste inimeste vastu halastav (1. Saamueli 24:5–8; Matteuse 5:7; Jakoobuse 2:13). Seega, kui Taavet oma pattu tunnistas, ütles Naatan talle: „Jehoova on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure!” (2. Saamueli 12:13).

Taavet ja Batseba ei pääsenud aga kõigist patu halbadest tagajärgedest. Naatan ütles Taavetile: „Kuna sa selle asja pärast oled pannud Jehoova vaenlased teda kõvasti pilkama, siis peab küll poeg, kes sulle on sündinud, kindlasti surema!” Laps jäigi haigeks ja suri, ehkki Taavet paastus ja nuttis enne seda seitse päeva. (2. Saamueli 12:14–18.)

Mõnel on raske mõista, miks pidi see pisike poiss surema. Ütleb ju 5. Moosese 24:16: „Lapsi ärgu surmatagu isade pärast.” Tuleb aga meeles pidada, et kui selle juhtumiga oleks tegelenud inimkohtumõistjad, siis oleksid elu kaotanud nii vanemad kui ka emaihus olev laps. Poja surm võis aidata Taavetil ka selgemini mõista, kui väga kurvastas Jehoovat see, et ta Batsebaga patustas. Võime olla kindlad, et Jehoova lahendas selle asja õiglaselt, sest tema „tee on laitmatu” (2. Saamueli 22:31).

[Pilt lk 31]

Taavet kahetses siiralt