Jefta peab kinni Jehoovale antud tõotusest

VÕIDUKAS sõjamees tuleb tagasi koju pärast seda, kui on rahva vabastanud rõhujate käest. Tema tütar jookseb välja talle vastu, tantsib juubeldavalt ja mängib tamburiini. Selle asemel et tütart nähes rõõmustuda, käristab ta hoopis oma riided lõhki. Miks? Kas ta ei rõõmustagi koos tütrega, et ta turvaliselt koju jõudis? Mis võitluse ta võitis? Kellest on jutt?

See mees on Jefta, üks muistse Iisraeli kohtumõistjatest. Et vastata teistele tõstatatud küsimustele ja mõista, miks on see jutustus meile tähtis, vaadelgem, mis juhtus enne seda ebaharilikku taaskohtumist.

Kriis Iisraelis

Jefta elab kriisiperioodil. Kaasiisraellased on jätnud maha puhta jumalakummardamise ning teenivad Siidoni, Moabi, ammonlaste ja vilistide jumalaid. Seetõttu jätab Jehoova maha oma rahva ning annab nad ammonlaste ja vilistide kätte, kes rõhuvad neid 18 aastat. Eriti viletsas olukorras on need, kes elavad Jordani jõest idas Gileadis.a Lõpuks tulevad iisraellased mõistusele, kahetsevad oma patte ja otsivad Jehoovalt abi, hakkavad teda teenima ning kõrvaldavad võõramaa jumalad endi keskelt (Kohtumõistjate 10:6–16).

Ammonlased löövad leeri üles Gileadi ning iisraellased kogunevad, et nendega kohtuda. Kuid Iisrael vajab pealikku (Kohtumõistjate 10:17, 18). Samal ajal on Jeftal omad probleemid. Tema ahned poolvennad on ajanud ta minema, et varastada talle kuuluv pärisosa. Seega põgeneb Jefta Toobimaale, Gileadi idapiirkonda, ning on kaitsetu Iisraeli vaenlaste vastu. Jefta juurde kogunevad „tühised mehed” – tõenäoliselt need, kes on kaotanud oma töö rõhujate tõttu või nende pärast, kes mässasid orjatöö vastu. Nad „tegid ühes temaga retki”, mis võib tähendada, et nad saatsid Jeftat, kui ta juhatas ründeretki vaenulike naabrite vastu. Tõenäoliselt seepärast, et Jefta on kartmatu võitleja, nimetataksegi teda Pühakirjas „vapraks sõjameheks” (Kohtumõistjate 11:1–3). Kes siis juhib iisraellased ammonlaste vastu?

„Tule ja ole meile juhiks”

Gileadi vanemad õhutavad Jeftat: „Tule ja ole meile juhiks.” Kui nad arvavad, et ta tuleb otsemaid tagasi oma maale, siis nad eksivad. „Eks te ole mind vihanud ja mind mu isakojast ära ajanud?” vastab Jefta. „Miks tulete minu juurde nüüd, kui teil on kitsas käes?” Kui ebaõiglane, et kõigepealt nad hülgasid Jefta ja siis tulid tema juurde abi järele! (Kohtumõistjate 11:4–7.)

Jefta hakkab juhiks vaid ühel tingimusel. „Kui ... Jehoova annab nad [ammonlased] minu kätte, alles siis ma olen teie pealik!” ütleb ta. Võit oleks tõendiks Jehoova abist, kuid samas kavatseb Jefta tagada selle, et rahvas ei hülgaks Jumala juhatust niipea, kui kriis on möödunud (Kohtumõistjate 11:8–11).

Suhted ammonlastega

Jefta püüab ammonlastega läbirääkimisi pidada. Ta saadab käskjalad kuninga juurde, et saada teada ammonlaste kallaletungi põhjused. Vastuseks on süüdistus: kui iisraellased tulid Egiptusest välja, vallutasid nad ammonlaste territooriumi, ja see tuleb tagastada (Kohtumõistjate 11:12, 13).

Teades täielikult Iisraeli rahva ajalugu, lükkab Jefta ammonlaste süüdistuse osavalt ümber. Ta ütleb neile, et iisraellased ei tülitanud ammonlasi, moabiite ja edomlasi, kui nad lahkusid Egiptusest, ning ammonlased ei valitsenud vaidlusalust maad iisraellaste väljarändamise ajal. See oli emorlaste valduses, kuid Jumal andis nende kuninga Siihoni iisraellaste kätte. Pealegi olid iisraellased elanud selles paigas juba 300 aastat. Miks alles nüüd ammonlased seda nõuavad? (Kohtumõistjate 11:14–22, 26.)

Jefta pöörab ka tähelepanu Iisraeli rahva hädade peamisele põhjusele: Kes on tõeline Jumal? Kas Jehoova või iisraellaste vallutatud maade jumalad? Kui Kemosel oleks mingitki võimu, kas ta ei kasutaks seda oma rahva maa hoidmiseks? Seega on omavahelises võitluses valereligioon, mida toetavad ammonlased, ja õige jumalakummardamine. Niisiis teeb Jefta loogilise kokkuvõtte: „Jehoova, kohtumõistja, mõistku täna õigust Iisraeli laste ja ammonlaste vahel!” (Kohtumõistjate 11:23–27.)

Ammoni kuningas ei kuula Jefta kompromissitut sõnumit. „Siis tuli Jefta peale Jehoova vaim ja ta läks läbi Gileadi ja Manasse”, ning tõenäoliselt ärgitas tugevad mehed võitlusse (Kohtumõistjate 11:28, 29).

Jefta tõotus

Jefta soovib väga jumalikku juhatust ja annab Jumalale tõotuse: „Kui sa tõesti annad ammonlased mu kätte, siis see, kes iganes väljub mu koja ustest mulle vastu, kui ma ammonlaste juurest pöördun rahuga tagasi, kuulugu Jehoovale ja ma ohverdan ta põletusohvriks!” Vastuseks õnnistab Jehoova Jeftat ning annab tema kätte 20 ammonlaste linna, nii et Jefta alistab „suures tapluses” Iisraeli vaenlased (Kohtumõistjate 11:30–33).

Kui Jefta lahingust tagasi jõuab, tuleb temale vastu armas tütar, tema ainus laps! Jutustuses on kirjas: „Kui ta teda nägi, siis ta käristas oma riided lõhki ja ütles: „Oh mu tütar, sa surud mind põlvili! Et sina see oled, kes tõukab mind õnnetusse! Aga ma olen avanud oma suu Jehoova poole ega või taganeda!”” (Kohtumõistjate 11:34, 35.)

Kas Jefta tõepoolest ohverdab oma tütre? Ei. See ei saanud Jeftal mõtteski olla. Jehoova põlastab sõnasõnalist inimeste ohverdamist, mida tegid kurjad kaananlased (3. Moosese 18:21; 5. Moosese 12:31). Jumala vaim ei juhtinud Jeftat mitte ainult tõotuse andmisel, vaid Jehoova ka õnnistas tema püüdlusi. Pühakiri räägib positiivselt Jefta usust ja tema rollist Jumala eesmärkides (1. Saamueli 12:11; Heebrealastele 11:32–34). Seega on inimese ohverdamine – mõrv – täiesti välistatud. Kuid mida Jefta siis mõtles, kui ta tõotas anda inimese Jehoovale?

Jefta mõtles tõenäoliselt, et ta loovutab isiku, kes talle vastu tuleb, täielikult Jumala teenistusse. Moosese Seaduse kohaselt oli võimalik anda inimene Jehoovale. Näiteks naised teenisid pühamus, võib-olla ammutasid vett (2. Moosese 38:8; 1. Saamueli 2:22). Selle teenistuse kohta pole palju teada ega isegi selle kohta, kas see oli tavaliselt alaline või mitte. Ilmselt mõtles Jefta just sellist erilist teenistust, kui ta andis tõotuse, ja paistab, et tema tõotus tähendas alalist teenistust.

Jefta tütar ja hiljem ka noor Saamuel toimisid mõlemad kooskõlas oma jumalakartlike vanemate antud tõotusega (1. Saamueli 1:11). Jefta tütar oli ustava Jehoova teenijana sama veendunud kui ta isa, et tõotust tuleb täita. See oli suur ohver, kuna Jefta tütar ei saanud kunagi abielluda. Ta nuttis oma neitsipõlve, sest iga iisraellane ihkas saada lapsi, et säilitada perekonna nimi ja pärisosa. Jeftale tähendas tõotuse täitmine seda, et ta oli valmis loobuma oma armsa ainsa tütre kaaslusest (Kohtumõistjate 11:36–39).

Selle ustava neiu elu ei läinud sugugi asjatult raisku. Täisajaline teenistus Jehoova kojas oli suurepärane, rahuldustpakkuv ja kiiduväärne viis austada Jumalat. Seepärast „igal aastal, neli päeva aastas, käisid Iisraeli tütred lauluga ülistamas gileadlase Jefta tütart” (Kohtumõistjate 11:40). Pole kahtlustki, et ta tundis rõõmu Jehoova teenimisest.

Paljud Jumala rahva seast valivad ka tänapäeval oma eluteeks täisajalise teenistuse näiteks pioneeri, misjonäri, reisiva ülevaataja või Peeteli pere liikmena. Sellises teenistuses ei pruugi inimene näha oma pereliikmeid nii tihti kui ta sooviks. Kuid täisajalised teenijad ja ka nende pere on siiski õnnelikud Jehoova heaks antud püha teenistuse üle (Laul 110:3; Heebrealastele 13:15, 16).

Mäss Jumala juhatuse vastu

Pöördudes tagasi aega, mil elas Jefta, näeme, et paljud iisraellased hülgavad Jehoova juhatuse. Hoolimata sellest, et efraimlased nägid, kuidas Jumal õnnistas Jeftat, on nad Jefta suhtes rahulolematud. Nad tahavad teada, miks Jefta ei kutsunud neid lahingusse. Nad isegi lubasid põletada Jefta koja ’tema pealt’! (Kohtumõistjate 12:1.)

Jefta ütleb, et ta kutsus efraimlasi, kuid nad ei vastanud talle. Igal juhul võitis Jumal selle lahingu. Kas neid häirib nüüd see, et gileadlased ei pidanud nendega nõu, kui nad valisid Jefta enda pealikuks? Tegelikult tähendab Efraimi nurin mässu Jehoova vastu, ja pole muud valikut kui nendega sõdida. Järgnevas lahingus saavad efraimlased lüüa. Olles võimetud ütlema korrektselt kontrollsõna Šibbolet, on põgenevaid Efraimi mehi kerge ära tunda. Kokku 42 000 efraimlast saab selles konfliktis surma (Kohtumõistjate 12:2–6).

Milline kurb aeg Iisraeli ajaloos! Lahingud, mille võitsid kohtumõistjad Otniel, Eehud, Baarak ja Giideon, tõid rahu. Nüüd aga pole rahu mainitud. Jutustus ütleb vaid: „Jefta mõistis Iisraelile kohut kuus aastat; siis gileadlane Jefta suri ja ta maeti oma linna Gileadis.” (Kohtumõistjate 3:11, 30; 5:31; 8:28; 12:7.)

Mida me võime sellest kõigest õppida? Seda, et kuigi Jefta elu oli täis võitlusi, oli ta Jumalale ustav. See vapper mees mainis Jehoovat, kui ta rääkis Gileadi vanematega, ammonlastega, oma tütrega, efraimlastega ja loomulikult siis, kui ta andis tõotuse (Kohtumõistjate 11:9, 23, 27, 30, 31, 35; 12:3). Jehoova tasus Jeftale tema andumuse eest sellega, et tal ja ta tütrel oli eesõigus aidata kaasa puhta jumalakummardamise taastamisele. Sel ajal kui teised ei täitnud Jumala norme, pidas Jefta neist ustavalt kinni. Kas sina kuuletud Jehoovale nii nagu Jefta?

[Allmärkus]