Miks kurjus kestab
„ÕIGE on Jehoova [Jumal] kõigil oma teedel,” ütleb Piibel (Laul 145:17; Ilmutuse 15:3). Prohvet Mooses kuulutas tema kohta: „Tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged! Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane!” (5. Moosese 32:4). „Issand on väga halastav ja armuline,” ütleb kirjakoht Jakoobuse 5:11. Jumal ei saa põhjustada ega põhjustagi kurjust.
Jünger Jakoobus kirjutas: „Ärgu ükski kiusatuses olles öelgu: „Mind kiusab Jumal!” Sest Jumalat ei kiusata kurjaga ja tema ise ei kiusa kedagi” (Jakoobuse 1:13). Jehoova Jumal ei kiusa inimesi kurjaga ega ahvatle neid kurje tegusid tegema. Kes siis on kurjuses ja sellest tulenevates kannatustes süüdi?
Kes on süüdi?
Piiblikirjutaja Jakoobus näitab, et kurjuses lasub osa süüd inimestel endil. Ta tõdeb: „Igaüht kiusatakse, kui tema enese himu teda veab ning ahvatleb; pärast, kui himu on rasestunud, toob ta patu ilmale, aga kui patt on täiesti tehtud, sünnitab ta surma” (Jakoobuse 1:14, 15). Inimesed võivad tegutseda väärade himude ajel. Arvesse tuleb võtta ka inimese päritud pattu. Patu mõjul võivad väärad ihad süveneda ja tuua kaasa väga kohutavaid tagajärgi (Roomlastele 7:21–23). Tõepoolest, päritud patt valitseb inimsugu, pannes inimesi sooritama kurje tegusid, mis põhjustavad ränki kannatusi (Roomlastele 5:21). Lisaks võivad kurjad inimesed mõjutada teisigi pahelisusele (Õpetussõnad 1:10–16).
Kuid kurjuse peapõhjustajaks on Kurat-Saatan. Tema tõi maailma kurjuse. Jeesus Kristus nimetas Saatanat „kurjaks” ja „selle maailma” ehk ülekohtuse inimühiskonna „vürstiks”. Üldiselt võttes allub inimkond Saatana sunnile heita kõrvale Jehoova Jumala õiged tegutsemisviisid (Matteuse 6:13; Johannese 14:30; 1. Johannese 2:15–17). „Kõik maailm on tigeda võimuses,” öeldakse kirjakohas 1. Johannese 5:19. On tõsi, et Saatan oma inglitega „eksitab kogu maailma”, põhjustades ainult häda (Ilmutuse 12:9, 12). Niisiis, kurjuses lasub põhisüü otseselt Kurat-Saatanal.
Kirjakoht Koguja 9:11 annab teada veel ühe hädade või kannatuste põhjuse: „Aeg ja saatus tabab [meid] kõiki!” Jeesus Kristus kõneles õnnetusjuhtumist, mis nõudis 18 inimese elu, kui torn neile peale langes (Luuka 13:4). Nad hukkusid, sest juhtusid olema valel ajal vales kohas. Taolisi asju tuleb ette ka tänapäeval. Näiteks võib kõrgelt hoonelt pudeneda alla tellis ja tabada jalakäijat. Kas süüdi on Jumal? Ei. Tegemist on ettekavatsematu ja ettenägematu juhtumiga. Sedasama võib tihtilugu öelda, kui pereliige jääb haigeks või sureb ootamatult, jättes omakse orvuks või leseks.
Seega on ilmselge, et Jehoova Jumal pole kurjuses süüdi, ka ei põhjusta ta kannatusi. Vastupidi, temal on eesmärgiks kurjus ja selle põhjustajad kõrvaldada (Õpetussõnad 2:22). Sellega ta tegelikult ei piirdu. Pühakiri ütleb, et Jumala eesmärk on ’tühistada Kuradi teod’ Kristuse vahendusel (1. Johannese 3:8). Siis kaob praegune maailm koos oma saamahimu, vihavaenu ja kurjade tegudega. Ühtlasi pühib Jumal ära kõik pisarad, tehes järelikult kannatustele lõpu (Ilmutuse 21:4). Ent sa võid küsida: miks Jumal pole seda juba teinud? Miks ta on lubanud kurjusel ja kannatustel kesta meie päevini? Vastuse võib leida Aadamast ja Eevast rääkivast piibliloost.
Tõstatub tähtis küsimus
Põhjus, miks Jumal on lubanud kurjusel eksisteerida meie päevini, seondub inimajaloo algusaja sündmustega. Ühenduses ühe tol ajal aset leidnud vahejuhtumiga kerkis üles tähtis küsimus, mis puudutab Loojat ennast – küsimus, mida polnud võimalik lahendada kiiresti ega hõlpsasti. Vaadelgem lähemalt, mis siis juhtus.
Jehoova Jumal lõi esimese mehe ja naise täiuslikuna ja andis neile elupaigaks paradiisi. Nad said kaasa anni, mis eristas neid loomadest – tahtevabaduse anni (1. Moosese 1:28; 2:15, 19). Vaba moraalse tahtega isikutena võisid Aadam ja Eeva oma intellektile tuginedes otsustada Loojat armastada ja teenida ning tema sõna kuulata või hoopis valida Jumalast sõltumatuse tee ning olla talle tahtlikult sõnakuulmatud.
Selleks, et anda Aadamale ja Eevale võimalus näidata oma armastust tõelise Jumala vastu, seadis Jumal neile ühe piirangu. Ta tegi Aadamale teatavaks keelu: „Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” (1. Moosese 2:16, 17). Et jääda Jumala soosingusse ning tuua kasu endile ja tulevastele lastele, oleksid Aadam ja Eeva pidanud hoiduma söömast selle ühe konkreetse puu vilja. Kas nad tegid seda?
Piibel räägib, mis juhtus. Kasutades madu oma eestkõnelejana, pöördus Kurat-Saatan Eeva poole sõnadega: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” Kui Eeva kordas Jumala keeldu, sõnas Saatan talle: „Te ei sure kummatigi mitte, vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!” Seejärel tundus puu Eevale sedavõrd ihaldusväärne, et ta „võttis selle viljast ja sõi”. Lugu jätkub sõnadega „ning andis ühtlasi ka oma mehele, ja tema sõi” (1. Moosese 3:1–6). Niisiis kasutasid nii Aadam kui Eeva oma tahtevabadust vääralt ja tegid Jumala keelust üle astudes pattu.
Kas sa mõistad juhtunu tõsidust? Kurat-Saatan eitas seda, mida Jumal oli Aadamale öelnud. Oma sõnadega andis ta mõista, et Aadam ja Eva ei vaja Jehoovat, otsustamaks, mis on neile hea, mis halb. Seega tõstatas Saatana vastuväide küsimuse, kas Jehooval on õigus inimese üle valitseda. Järelikult puudutas Saatana tõstatatud esmajärgulise tähtsusega küsimus Jehoova ülemvõimu õiguspärasust. Kuidas vastas tõeline Jumal Saatana vaidlustatud küsimusele?
Vaja läheb piisavalt aega
Jehoova Jumalal oli väge hävitada need kolm vaenlast: Saatan, Aadam ja Eeva. Vaieldamatult oli tema neist vägevam. Ent Saatan ei vaidlustanud Jehoova Jumala väge, vaid hoopis tema valitsemise õiguspärasust. See küsimus puudutas kõiki vaba tahtega looduid. Nad pidid nägema, et vaba tahte andi tuleb kasutada õigel viisil – Jumalalt tulevate füüsiliste, moraalsete ja vaimsete juhtnööride raames. Vastasel korral on tagajärjed sama rängad ja vältimatud nagu siis, kui gravitatsiooniseadust ignoreeriv inimene hüppab kõrge hoone katuselt alla ja saab üliränki vigastusi (Galaatlastele 6:7, 8). Kõigile intelligentsetele loodutele tuleb kasuks, kui nad panevad tähele seda halba vilja, mida on kandnud Jumalast sõltumatuse tee valimine. Selleks aga on tarvis aega.
Fakti, et mõningate küsimuste lahendamiseks on vaja aega, võiks piltlikustada järgmiselt. Oletagem, et ühe pere isa esitab teise pere isale väljakutse katsuda rammu, selgitamaks välja, kumb on tugevam. Selle küsimuse saaks kiiresti lahendada. Rammu saaks mõõta näiteks kive tõstes. Pereisa, kes tõstab üles kõige raskema kivi, olekski tugevam. Ent oletagem, et küsimus puudutab seda, kumb pereisa armastab tõeliselt oma poegi ja tütreid, ning seda, kas nemad omakorda teda armastavad. Või siis tõstatub hoopis küsimus, kumb isa kohtleb oma peret parimal viisil. Selleks ei piisaks ei jõudemonstratsioonist ega pelgalt sõnadest. Küsimuse lahendamiseks läheb tarvis küllaldasel määral aega, hoolikat jälgimist ning õigete järelduste tegemist.
Mida on näidanud aeg
Ajast, mil Saatan tõstatas Jumala valitsemisõigust puudutava küsimuse, on möödunud umbes 6000 aastat. Mida on ajalugu näidanud? Vaadelgem kahte Saatana väidet, mis ta Jumala vastu esitas. Saatan ütles Eevale jultunult: „Te ei sure kummatigi mitte” (1. Moosese 3:4). Väites, et Aadam ja Eeva ei sure, kui nad keelatud vilja söövad, tembeldas Saatan Jehoova tegelikult valelikuks. Tõepoolest ränk süüdistus! Kuidas võiks Jumalat üldse milleski usaldada, kui ta selles asjas tõtt ei räägi? Kuid mida on näidanud aeg?
Aadama ja Eeva osaks said haigused, vaevad, vananemine ja lõpuks surm. „Nõnda oli kõiki Aadama elupäevi, mis ta elas, üheksasada kolmkümmend aastat; siis ta suri,” teatab Piibel (1. Moosese 3:19; 5:5). See Aadama kurb pärand on kandunud edasi kogu inimsoole (Roomlastele 5:12). Aeg on näidanud, et Saatan on „valetaja ja vale isa”, Jehoova aga „tõe Jumal” (Johannese 8:44; Laul 31:6).
Lisaks ütles Saatan Eevale: „Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!” (1. Moosese 3:5). Nende riukalike sõnadega lõi Saatan inimestes pettekujutluse, et on võimalik ise enda üle valitseda. Saatan andis valelikult mõista, et inimesed saaksid Jumalast sõltumatult paremini hakkama. Kas see on osutunud tõeks?
Ajaloo jooksul on maailmariigid tõusnud ja langenud. Läbi on proovitud kõikmõeldavad inimvalitsuse vormid. Paraku on inimperel tulnud ikka ja jälle kogeda kohutavaid asju. „Inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha,” tõdes piiblikirjutaja 3000 aastat tagasi targalt (Koguja 8:9). „Inimese tee ei olene temast enesest, ei ole ränduri käes juhtida oma sammu,” kirjutas prohvet Jeremija (Jeremija 10:23). Nende ütluste paikapidavust pole kõigutanud ka kõige moodsamad teaduse- ja tehnikasaavutused. Aeg on vaid kinnitanud nende tõdemuste õigsust.
Mida teed sina?
See, et Jehoova Jumal on andnud aega, on vaid kinnitanud tõika, et Saatana seisukoht oli Jehoova ülemvõimu õiguspärasuse küsimuses väär. Jehoova Jumal on universumi absoluutne Suverään. Tal on õigus oma loodute üle valitseda ning tema valitsemisviis on parim. Seda fakti tunnistavad taevased loodud, kes on saanud kogeda elu Jumala valitsemise all, kui nad kuulutavad: „Sina, meie Issand ja Jumal, oled väärt võtma austust ja au ja väge, sest sina oled loonud kõik asjad, ja sinu tahte läbi on need olemas ja on loodud!” (Ilmutuse 4:11).
Milline on sinu seisukoht Jumala valitsusvõimu küsimuses? Kas sa arvad, et Jumal Jehoova väärib seda, et olla sinu üle valitsejaks? Kui nii, siis tuleb sul tema ülemvõimu tunnustada. Seda saad sa teha, kui rakendad kõigis eluvaldkondades tema Sõnas Piiblis leiduvaid oivalisi tõdesid ja nõuandeid. „Jumal on armastus” ning kõik ta seadused ja käsud lähtuvad tema armastusest oma loodute vastu (1. Johannese 4:8). Jehoova ei keela meile midagi, mis on meile kasulik. Seega võid sa järgida Piibli nõuannet: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!” (Õpetussõnad 3:5, 6).
[Pilt lk 7]
Võid valida Jumala valitsusvõimu, kui uurid Piiblit ja rakendad selle õpetusi ellu
[Pildi allikaviide lk 4]
© Jeroen Oerlemans/Panos Pictures