Joonatan – „ta tegi seda ühes Jumalaga”

IISRAELI esimese kuninga poeg tuleb ühe lindprii mehe juurde tema redupaika. „Ära karda,” sõnab ta põgenikule, „sest mu isa Sauli käsi ei leia sind, vaid sina saad Iisraeli kuningaks ja mina olen sinust järgmine!” (1. Saamueli 23:17).

Redupaika saabunu on Joonatan, põgenik aga Taavet. Kui Joonatan poleks peagi pärast seda surma saanud, oleks temast võinud saada ilmselt Taaveti parem käsi.

Joonatani sõprussidemed Taavetiga olid erakordsed. Oli ju Joonatan silmapaistev mees. Ka tema kaasaegsed arvasid nõnda, sest nad laususid tema kohta: „Ta tegi seda ühes Jumalaga” (1. Saamueli 14:45). Miks nad nii ütlesid? Millised olid Joonatani loomujooned? Kuidas puudutab tema käekäik sind?

Iisraellastel ’tuli kitsas kätte’

Kui Piibel teeb Joonatanist esmakordselt juttu, on iisraellastel kitsas käes. Vilistid on maad rüüstamas ning iisraellased on võimetud end kaitsma (1. Saamueli 13:5, 6, 17–19).

Ent Jehoova on teatanud, et ta ei jäta oma rahvast maha. Joonatanil on sellesse kindel usk. Oli ju Jumal tema isa Sauli kohta öelnud: „Tema peab mu rahva päästma vilistide käest.” Joonatan lootis sellele lubadusele. Tema ise oli juba saavutanud koos tuhande kehvalt relvastatud iisraellasega võidu vilistide üle. Nüüd ihkas ta vilistide ohust täielikult vabaneda (1. Saamueli 9:16; 12:22; 13:2, 3, 22).

Uljas ründeretk

Joonatan seadis sihtmärgiks vilistide eelposti Mikmasi kurus (1. Saamueli 13:23). Selleni jõudmiseks tuli tal ronida üles „käte ja jalgade abil”, kuid see teda ei heidutanud. Joonatan otsustas võtta rünnakule kaasa vaid sõjariistade kandja, kellele ta sõnas: „Vahest teeb Jehoova midagi meie heaks, sest pole midagi, mis keelaks Jehoovat aitamast palju või pisku läbi!” (1. Saamueli 14:6, 13).

Need kaks iisraellast üritavad saada Jehoovalt märki. Nad kavatsevad end näidata meestele eelpostil. Kui vilistid ütlevad: „Seiske paigal, kuni me tuleme teie juurde”, siis Joonatan ja tema relvade kandja ei lähe üles nende juurde. Kui aga vaenlased ütlevad: „Tulge üles meie juurde”, tähendab see, et Jehoova annab Joonatanile ja ta relvade kandjale võidu. Kindlana, et Jumal toetab teda, kavatseb Joonatan minna eelpostile, et vaenlasega võitlusse astuda (1. Saamueli 14:8–10).

Mida võivad need kaks meest teha kõigile neile sõdalastele eelpostil? Kuid kas mitte ei aidanud Jehoova kohtumõistja Eehudit, kui see Iisraeli Moabi vastu võitlusse viis? Kas mitte polnud Jumal Samgariga, kui see suutis lüüa härjaastlaga maha kuussada vilisti? Ja kas mitte ei andnud Jehoova väe Simsonile, kui see vilistide juures üksipäini kangelastegusid sooritas? Joonatan uskus kindlalt, et Jumal aitab ka teda (Kohtumõistjate 3:12–31; 15:6–8, 15; 16:29, 30).

Neid kahte iisraellast nähes hüüdsid vilistid: „Tulge üles meie juurde, siis me teid alles õpetame!” Joonatan ja tema relvade kandja läksidki üles. Nad asusid südikalt rünnakule ja tapsid ligi 20 vaenlase sõdalast, tekitades seeläbi eelpostil paanikat. Võib-olla arvasid vilistid, et neile kahele järgneb veel palju Iisraeli sõjamehi. Seepeale „tekkis hirm ... väljal ning kogu rahval”, öeldakse loos. „Maa värises – ja tekkis hirm Jumala ees!” Jumala tekitatud maavärina tõttu puhkes vilistide keskel segadus, nõnda et „ühe mõõk oli teise vastu”. Iisraeli väed said seda nähes vaprust juurde. Nendega liitusid peidus olnud ning ka vilistide poolel sõdinud iisraellased ning üheskoos ’lõid nad viliste Mikmasist Ajjalonini’ (1. Saamueli 14:11–23, 31).

Rahvas päästab

Kuningas Saul oli mõtlematult pannud needuse iga sõjamehe peale, kes peaks enne lahingu võitmist sööma. Mingil põhjusel Joonatan seda ei teadnud ning kastnud kepi meekärjesse, sõi ta mett. Küllap andis see talle võitluse lõpuleviimiseks uut jõudu (1. Saamueli 14:24–27).

Saanud teada, et Joonatan oli söönud, mõistis Saul ta surma. Joonatan surma ei kartnud. „Siin ma olen, valmis surema!” sõnas ta. „Aga rahvas ütles Saulile: „Kas peab Joonatan surema, tema, kes on saavutanud selle suure võidu Iisraelis? Jäägu see kaugele! Nii tõesti kui Jehoova elab, ei tohi juuksekarvgi tema peast maha langeda, sest sel päeval ta tegi seda ühes Jumalaga!” Nõnda päästis rahvas Joonatani surmast” (1. Saamueli 14:38–45).

Nüüdisaegse jumalateenijana ei tule sul sõnasõnalises sõjas osaleda, ent sinugi elus võib tulla ette aegu, mil sul läheb tarvis usku ja vaprust. Väga raske võib olla teha seda, mis on õige, kui sind ümbritsevad inimesed toimivad vääralt. Kuid Jehoova teeb sind tugevaks ja õnnistab sinu soovi pidada kinni tema õigetest normidest. Sa võid vajada vaprust, et võtta vastu mingi teenistuseesõigus Jehoova organisatsioonis, näiteks laiendada teenistust, võtta endale uusi ülesandeid või asuda teenima sinna, kus kuningriigikuulutajate järele on suurem vajadus. Sa ehk küsid endalt, kas sa saad selle ülesandega hakkama. Ent sa võid olla kindel, et on kiiduväärt asi olla teenistusvalmis, nõnda et Jehoova saab sind kasutada temale sobival moel. Ära unusta, et Joonatan „tegi seda ühes Jumalaga”.

Joonatan ja Taavet

Umbes 20 aastat hiljem mõnitas vilistide vägilane Koljat Iisraeli sõjaväge, ent Taavet lõi ta maha. Olgugi et Joonatan oli Taavetist tõenäoliselt 30 aastat vanem, oli neil kahel palju ühist.a Ka Taavet ilmutas samasugust vaprust kui Joonatan Mikmasis. Mis kõige tähtsam, Taavet uskus samamoodi Jehoova päästejõusse, mistõttu ta suutis Koljatile kartmatult vastu astuda, samas kui kõik teised iisraellased loobusid väljakutset vastu võtmast. „Siis oli Joonatani hing nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge” (1. Saamueli 17:1–18:4).

Ehkki kuningas Saul nägi Taavetis tema vapruse tõttu enda rivaali, ei häirinud kiivus Joonatani meelerahu üldsegi mitte. Neist said Taavetiga väga lähedased sõbrad ning on tõenäoline, et nende omavahelisest jutuajamisest selgus Joonatanile, et Taavet on võitud Iisraeli järgmiseks kuningaks. Joonatan austas Jumala otsust.

Kui kuningas Saul rääkis oma pojale ja sulastele kavatsusest Taavet tappa, hoiatas Joonatan Taavetit. Joonatan veenis Sauli, et sellel pole Taaveti poolt midagi karta. Polnud ju Taavet kuninga vastu mitte mingil moel patustanud! Kas mitte polnud Taavet see, kes Koljati vastu välja astudes oma eluga riskis? Joonatani kirglik palve oma ebaõiglaselt koheldud sõbra pärast rahustas Sauli maha. Paraku pöördus kuningas peagi taas oma mõrtsukalike plaanide juurde ning kippus Taaveti elu kallale, nii et too oli sunnitud põgenema (1. Saamueli 19:1–18).

Joonatan toetas ustavalt Taavetit. Need kaks sõpra kohtusid, et teha edasisi plaane. Olles sõbrale truu ja püüdes seda olla ka veel isa suhtes, sõnas Joonatan Taavetile: „Jäägu see kaugele! Sa ei sure!” Taavet aga vastas Joonatanile: „Minu ja surma vahel on ainult üks samm!” (1. Saamueli 20:1–3).

Jõudmaks Sauli kavatsustes selgusele, mõtlesid Joonatan ja Taavet välja tegevuskava. Juhul kui märgatakse Taaveti puudumist kuninga lauast, ütleb Joonatan oma isale, et Taavet palus end vabandada, sest ta osaleb parajasti oma suguvõsa ohvri toomises. Kui seepeale süttib Sauli viha põlema, on see märk tema kurjadest kavatsustest Taaveti suhtes. Joonatan õnnistas Taavetit ja avaldas kaudselt temale kui tulevasele kuningale tunnustust, öeldes: „Jehoova olgu sinuga, nõnda nagu ta on olnud mu isaga!” Need kaks vandusid teineteisele truudust ja leppisid kokku selles, kuidas Joonatan katse tulemustest Taavetile teada annab (1. Saamueli 20:5–24).

Kui Saul märkas Taaveti puudumist, selgitas Joonatan, et Taavet oli anunud teda sõnadega: „Kui ma nüüd su silmis armu leian, siis lase mind minna oma vendi vaatama!” Joonatan tunnistas kartmatult, et ta soosib Taavetit. Kuningas aga oli maruvihane! Ta solvas Joonatani, ning kisendas, et Taavet ohustab tema kui tulevase kuninga positsiooni. Saul nõudis, et Joonatan tooks Taaveti tema ette, et siis ta surmata. Selle peale kostis Joonatan: „Miks on vaja teda surmata? Mis ta on teinud?” Raevuhoos Saul viskas piigi oma poja Joonatani suunas, ent too pääses terve nahaga. Nüüd oli Joonatani süda Taaveti pärast tõsiselt mures (1. Saamueli 20:25–34).

Kui ustav oli Joonatan! Pelgalt inimlikult seisukohalt oli tal sõprussuhetest Taavetiga võita vähe, kuid kaotada palju. Ent Jehoova on pühitsenud Taaveti Saulist järgmiseks kuningaks ning see, mille on seadnud eesmärgiks Jehoova, tuleb kasuks nii Joonatanile kui teistele.

Pisarsilmil jumalagajätt

Joonatan kohtus salaja Taavetiga, et anda talle uudistest teada. Oli selge, et Taavet ei võinud enam eales tõsta oma jalga Sauli hoovkonda. Need kaks meest nutsid ja embasid teineteist. Seejärel läks Taavet rettu (1. Saamueli 20:35–21:1).

Joonatan nägi Taavetit korra veel, kui see oli end Sauli eest varjamas „Siifi kõrbes metsakurus”. Seal julgustas Joonatan Taavetit sõnadega: „Ära karda, sest mu isa Sauli käsi ei leia sind, vaid sina saad Iisraeli kuningaks ja mina olen sinust järgmine! Mu isa Saul teab ka seda!” (1. Saamueli 23:15–18). Peagi pärast seda said Joonatan ja Saul lahingus vilistide vastu surma (1. Saamueli 31:1–4).

Kõigil, kes armastavad Jumalat, oleks kasulik Joonatani teguviisi üle sügavalt järele mõelda. Kas ka sinus tekitab truuduse küsimus konflikti? Siis tuleta meelde, et Saul õhutas Joonatani taotlema omaenda huvisid. Ent Joonatan austas Jehoovat südamesttuleva allaheitlikkuse ja aupaklikkusega ning rõõmustas selle üle, et Iisraeli järgmiseks kuningaks saab Jumala väljavalitu. Jah, Joonatan toetas Taavetit ning oli truu Jehoovale.

Joonatani voorused olid imetlusväärsed. Jäljenda neid! Siis võidakse ka sinu kohta lausuda nagu Joonatani kohta: „Ta tegi seda ühes Jumalaga!” (1. Saamueli 14:45).

[Allmärkus]

[Pilt lk 19]

Joonatan ei tundnud Taaveti vastu kiivust