Lugejad küsivad
Miks Jehoova tunnistajad ei kasuta jumalateenimisel risti?
Jehoova tunnistajad usuvad vaieldamatult, et Jeesus Kristuse surm oli lunahinnaks, mis avas ukse igavesse ellu kõigile, kes temasse usuvad (Matteuse 20:28; Johannese 3:16). Kuid nad ei arva, et Jeesus suri ristil, nagu piltidel tavaliselt kujutatakse. Nad usuvad, et Jeesus suri püstisel postil, millel ei olnud põikpuud.
Risti kasutamise juured ulatuvad Mesopotaamiasse, 2. aastatuhandesse enne Kristust. Riste võib leida isegi Skandinaavia kaljujoonistel pronksiajast, tuhandeid aastaid enne Jeesuse sündi. Nende mittekristlaste jaoks oli rist „kui maagiline märk ..., mis kaitseb ja toob õnne”, kirjutas Taani ajaloolane ja sümbolite ekspert Sven Tito Achen raamatus „Symbols Around Us”. Pole ime, et „New Catholic Encyclopedia” nendib: „Ristikujutist võib leida nii kristluse-eelsetest kui mittekristlikest kultuuridest, kus sellel on peaasjalikult kosmiline või looduslik tähendus.” Miks on siis kirikud valinud risti oma kõige pühamaks sümboliks?
Tunnustatud briti õpetlane William Vine annab teada järgmised vääramatud faktid: „Meie ajaarvamise 3. saj keskpaiku ... võeti paganaid kirikusse vastu, ... ning neil lubati oma paganlikud märgid ja sümbolid enamalt jaolt alles jätta. Seepärast võeti omaks ... tau või ... T, mille põikkriips on allapoole toodud.” („Vine’s Expository Dictionary of Old and New Testament Words”.)
Vine lisab veel, et nii nimisõna „rist” kui verb „risti lööma” viitavad „teibale või postile ... [ning seda] ei saa samastada kiriku poolt heaks kiidetud ristiga, mis kujutab kahte ristatud palki”. Oxfordi ülikooli välja antud Piiblis „Companion Bible” öeldakse samamoodi: „Tõendid näitavad ..., et Issand surmati püstisel postil, mitte kahel teineteise suhtes mis tahes nurga all oleval palgil.” Võib selgelt öelda, et kirikud on võtnud omaks traditsiooni, millel pole piiblilist alust.
Eespool tsiteeritud ajaloolane Achen märgib: „On väheusutav, et kahe sajandi jooksul pärast Jeesuse surma kristlased üldse kasutasid risti kujundit.” Ta lisab, et algkristlastele pidi rist „tähendama eeskätt surma ja kurjust, nagu giljotiin või elektritool hilisematele põlvkondadele”.
Ükskõik millist vahendit ka ei kasutatud Jeesuse piinamiseks ja hukkamiseks, kõige tähtsam on siiski see, et ükski kujutis või selle sümbol ei tohiks saada kristlaste andumuse ega jumalakummardamise objektiks. „Põgenege ebajumala teenistuse eest!” kõlab Piibli käsk (1. Korintlastele 10:14). Jeesus ise andis tunnusjoone, mille järgi tema tõelised järelkäijad võib ära tunda. Ta ütles: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35).
Nagu esimese sajandi kristlased, püüavad Jehoova tunnistajad kõiges jumalateenimist puudutavas järgida hoolikalt Piiblit, mitte traditsioone (Roomlastele 3:4; Koloslastele 2:8). Sel põhjusel ei kasuta nad jumalateenimisel risti.
[Pilt lk 22]
Reljeef kujutab risti kandvat paganlikku assüüria kuningat, umbes 800 e.m.a
[Allikaviide]
Photograph taken by courtesy of the British Museum