Kas sa peaksid alati aus olema?

IGAÜKS on mõnikord aus, paljud ehk isegi suurema osa ajast. Ent kui mitmed sinu tuttavatest püüavad kogu aeg ausad olla?

Nüüdisajal jääb aususest vajaka mitmetes eluvaldkondades. Siiski on hästi teada, kuidas Jumal aususesse suhtub. Enamik inimesi on tuttav kümnest käsust kaheksandaga: „Sa ei tohi varastada!” (2. Moosese 20:15.) Paljud aga arvavad, et varastamine või muud liiki ebaausus on teatud juhtudel aktsepteeritav. Vaadelgem kolme näidet olukordadest, kus varastamisele üldiselt õigustusi leitakse.

Kas vaesus õigustab varastamist?

Üks Rooma riigimees ütles kord: „Vaesus on kuritegevuse ema.” Vaene inimene tunneb ehk, et tal on õigus varastada. Kõrvalseisjad võivad temaga nõustuda. Kuidas aga Jeesus sellesse suhtus? Ta oli puudusekannatajate vastu väga kaastundlik. ’Tal oli neist kahju’ (Matteuse 9:36). Kummatigi ei vaadanud ta varastamisele mitte üheski olukorras läbi sõrmede. Mida peaks siis vaene tegema?

Jumal tunneb kaasa neile, kes talle siiralt kuuletuda püüavad, ning õnnistab nende pingutusi hankida eluks hädavajalikku (Laul 37:25). Piibel tõotab: „Jehoova ei lase nälgida õiget hinge, aga ta tõrjub tagasi õelate himu” (Õpetussõnad 10:3). Kas vaene inimene võib neis sõnades kindel olla? Victorine on selles veendunud.

Victorine on lesk, kes kasvatab üksi viit kooliealist last, ning tal pole sugugi kerge toime tulla. Ta elab arengumaal, kus on kesine sotsiaaltoetus. Igapäevane elu möödub suuremalt jaolt väljas, kus on rohkelt võimalusi varastada. Ent Victorine ei tunne kiusatust seda teha. Pigem püüab ta ausa tänavakaubitsejana ots otsaga välja tulla. Miks ta tahab aus olla?

„Esiteks ma usun, et Jumal on ausameelne ja et ta on aus minu vastu, kui ma teda jäljendan. Teiseks õpivad mu lapsed ausust vaid siis, kui näevad, et mina olen aus.”

Kuidas ta on hakkama saanud? „Meil on toit, riided ja peavari. Vahel olen siiski pidanud sõpradelt abi paluma, näiteks siis, kui on tulnud ootamatult tasuda ravikulude eest. Olen alati abi saanud. Miks? Kuna mu sõbrad teavad, et räägin tekkinud olukorrast ausalt ega palu neilt rohkem raha kui vajan.

Tänu sellele on ka mu lapsed õppinud ausad olema. Hiljuti nägi naabrinaine paari münti meie laual ja küsis, kas ma ei karda, et lapsed need omale tasku pistavad. Tal oli raske uskuda mu sõnu, et mu lapsed ei teeks eales midagi sellist. Minu teadmata otsustas ta nad proovile panna. Ta jättis salaja kaks 100-frangist münti meie kodus kohta, kus see lastele kergesti silma hakkaks. Kui ta järgmisel päeval naasis, oli ta hämmeldunud, et mündid olid ikka omal kohal. Ausad lapsed on rohkem väärt kui suur hulk materiaalseid asju.”

„Kõik varastavad”

Töökohal varastamine on laialt levinud. Sellepärast mõtlevad paljud „Kui kõik varastavad, siis miks mina ei võiks seda teha?”. Kuid Piibel ütleb: „Ära järgne jõugule kurja tegema” (2. Moosese 23:2). Victoire on seda manitsust järginud. Kas see on ennast ära tasunud?

Kui Victoire oli 19-aastane, sai ta tööd tehases, kus toodeti palmiõli. Peagi märkas ta, et seal tööl olevad 40 naist smugeldavad oma korvides palmiseemneid tehasest välja. Nädalalõppudel müüsid nad need seemned maha ja said selle eest kolme kuni nelja tööpäeva tasu. Victoire jutustab: „Võib liialdamatult öelda, et kõik varastasid. Naised eeldasid, et liitun nendega, kuid ma keeldusin, selgitades, et tahan elada ausalt. Nad pilkasid mind ja väitsid, et lasen käest hea võimaluse lisa teenida.

Kord, kui olime tehasest lahkumas, ilmus äkitselt ülemus kohale. Ta otsis igaühe korvi läbi ja leidis palmiseemneid kõigi korvidest, välja arvatud minu omast. Kõik, kes vahele jäid, said valida, kas neid vallandatakse päevapealt või siis töötavad kaks nädalat ilma palgata. Nende kahe nädala jooksul veendusid naised, et ausaks jäädes ei olnud ma midagi kaotanud.”

„Mis leitud, see oma”

Kuidas sa suhtud sellesse, kui leiad midagi väärtuslikku, mille keegi on kaotanud? Paljud peavad seda automaatselt enda omaks, heites kõrvale igasuguse mõtte see tagastada. Neil on mõtteviis „Mis leitud, see oma”. Mõni võib arvata, et selles pole midagi halba, kuna omanik ei looda ju niikuinii kaotatud asja enam üles leida. Teised ütlevad, et pole nende asi hakata omanikku otsima, sest see võiks palju vaeva nõuda.

Milline on Jumala suhtumine? Kirjakoht 5. Moosese 22:1–3 näitab, et leidja ei tohtinud leitud asja lihtsalt endale jätta. Ta võis seda enda käes hoida vaid seni, kuni omanik seda nõuab, siis pidi ta selle temale tagasi andma. Kui leidja ei andnud oma leiust teada, võidi teda süüdistada varguses (2. Moosese 22:8). Kas see põhimõte on praktiline ka tänapäeval? Christine on selles veendunud.

Christine on erakooli direktor. Ühel kolmapäeval sai ta sularahas kätte oma kuupalga. Nii nagu Lääne-Aafrikas tavaks, sidus ta rahatähed puntrasse ja pistis need kotti. Seejärel peatas ta käeviipega mootorrattatakso ning sõitis kiirustades koosolekule. Kohale jõudes otsis ta kotis sobrades münte, et sõidu eest tasuda. Pimedas ei märganud ta, kui rahanutsak maha kukkus.

Mõni minut hiljem tuli sama tänavat mööda 19-aastane Blaise, kes polnud kohalik. Ta pidi kohtuma sõbraga samal koosolekul, kuhu läks Christine. Blaise märkas maas rahanutsakut ja pani selle endale taskusse. Koosoleku lõpus rääkis ta oma sõbrale, et leidis tänavalt midagi ning kui keegi on miskit kaotanud, võib ta talle helistada ja seda kirjeldada.

Kui Christine tol õhtul koju jõudis, avastas ta kohkumusega, et tema raha on kadunud. Nädal hiljem rääkis ta kadumaläinud rahast sõbrannale Josephine’ile, kes ütles talle, et üks külaline, kes oli viibinud nende koosolekul, oli midagi leidnud. Christine helistas Blaise’ile ja andis teada, millise summa ta oli kaotanud. Ta oli ülirõõmus, kui Blaise talle raha tagastas. Mida öelda Blaise’i kohta? Ta oli raha enda käes hoidnud nädal aega, kuid sõnas: „Rõõm raha tagasi andmisest oli suurem rõõmust, mida oleksin kogenud, kui oleksin selle endale jätnud.”

Miks nad püüavad alati ausad olla

Victorine, Victoire ja Blaise elavad eri paigus ega tunne üksteist. Ent neil on siiski midagi ühist. Nad on Jehoova tunnistajad, kes järgivad seda, mida Piibel ütleb aususe kohta. Nad ootavad aega, mil Jumal täidab oma tõotused uues maailmas. „Meie ootame tema tõotuse kohaselt uusi taevaid ja uut maad, kus õigus elab.” Kõik inimesed on siis õiglased – ja ausad. (2. Peetruse 3:13.)

Victorine’il on vähe lootust, et tema majanduslik seis oluliselt paraneb, enne kui Jumal tegutsema hakkab. Sellest hoolimata on ta vaimselt rikas – see on midagi, mida ei saa osta raha eest. Ta lapsed on ausad ja hea käitumisega. Igal pühapäeval räägivad nad rõõmsalt oma kandi inimestele Jumala headusest ja selgitavad, kuidas Jumal kavatseb aidata kõiki, „kes teda tões appi hüüavad” ja kaitsta „kõiki, kes teda armastavad” (Laul 145:7, 18, 20).

Mõnda aega hiljem lahkus Victoire palmiõlitehasest. Ta alustas oma äriga ja hakkas turul garri’t (maniokist valmistatud teratärklist) müüma. Tema ausus tõmbas ligi palju kliente. Üsna pea oli tal võimalik vähendada tööaega turul ja pühendada rohkem aega sellele, et rääkida inimestele võimalusest elada maailmas, kus pole ebaausust. Hiljem ta abiellus ning nüüd teenivad nad koos abikaasaga Jumalat täisajaliselt.

Christine kaotas oma raha ära Jehoova tunnistajate kuningriigisaali ees. Kuigi Blaise tundis koosolekul väheseid inimesi, teadis ta, et kõik nad on tema kristlikud vennad ja õed, kes püüavad alati ausad olla.

Kui palju on sinu tutvusringkonnas inimesi, kes siiralt püüavad kogu aeg ausad olla? Kujutle, et sinu ümber on 50, 100 või 200 sellist inimest. Just nii on see Jehoova tunnistajate kuningriigisaalides. Miks mitte ise kohale minna ja nendega tutvust teha?

[Väljavõte lk 12]

„Ausad lapsed on rohkem väärt kui suur hulk materiaalseid asju.” (VICTORINE)

[Kast lk 14]

Kas Õpetussõnad 6:30 õigustab varastamist?

Õpetussõnad 6:30 (P 1945) ütleb: „Ei varast laideta nii väga, kui ta varastab, kui ta püüab enese kõhtu täita, et temal nälg oli.” Kas see piiblisalm õigustab varastamist? Üldsegi mitte. Kontekst näitab, et Jumal peab varast eksimuse eest siiski vastutavaks. Järgmine salm ütleb: „Tabamise korral peab ta tasuma seitsmekordselt, ära andma kogu oma koja varanduse!” (Õpetussõnad 6:31.) Kuigi varas, kes varastab nälja tõttu, ei pruugi olla nii laiduväärne kui keegi, kes teeb seda ahnusest või kavatsusega oma ohvrile kahju tuua, peab ta ikkagi „tasuma” ehk tehtud kahju hüvitama. Need, kes soovivad Jumala heakskiidu osaliseks saada, ei tohiks varastada mitte ühelgi juhul.