Kas Jumal nõuab pattude ülestunnistamist?

Individuaalne pattude pihtimine preestrile või kirikuõpetajale kuulub veel tänini paljude kirikute usutalituste ja jumalateenistuse juurde. Ent kas pattude ülestunnistamine on tänapäeva sallivas ja kõike lubavas ühiskonnas üldse oluline ja vajalik?

PATTUDE pihtimise suhtes valitseb vastakaid vaateid. Näiteks Kanada ajalehes „National Post” möönis üks inimene, et oma eksimustest kellelegi teisele rääkida pole küll lihtne, kuid „ometi on see äärmiselt kergendav, kui keegi sind kuulab, sinuga koos palvetab ja ütleb, mida sa tegema pead”. Hoopis vastupidist tõdetakse aga raamatus „Bless Me, Father, for I Have Sinned”, kus tsiteeritakse meest, kes sõnas: „Piht on kiriku üks emotsionaalselt laastavamaid usutalitusi. See teeb inimese neurootiliseks.” Mida aga ütleb pattude ülestunnistamise kohta Piibel?

Mida ütleb Piibel

Jumal andis Iisraeli rahvale oma Seaduses konkreetsed juhised, mida tuleb patustamise korral teha. Näiteks kui keegi patustas teise inimese vastu või rikkus mõnd Jumala seadust, pidi ta oma patu üles tunnistama ametissemääratud Leevi soost preestrile, kes seejärel tema eest lepitust toimetas ja patu andekssaamiseks Jumalale ohvri tõi (3. Moosese 5:1–6).

Kuidas hilisemal ajal elanud kuningas Taavet reageeris, kui prohvet Naatan teda pattude pärast noomis? Ta tunnistas otsekohe: „Mina olen pattu teinud Jehoova vastu!” (2. Saamueli 12:13). Taavet ka palvetas, et Jumal talle armuline oleks. Milline oli tulemus? Taavet kirjutas hiljem: „Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: „Ma tunnistan Jehoovale oma üleastumised!” Siis andsid sina mu patu süüteo andeks!” (Laul 32:5; 51:3–6).

Jumal nõudis pattude ülestunnistamist ka kristliku koguduse liikmetelt esimesel sajandil. Jaakobus, Jeesuse poolvend ja Jeruusalemma koguduse üks eestvedajaid, õhutas kaaskristlasi: „Tunnistage avameelselt oma patud üksteisele ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks” (Jaakobuse 5:16). Milliseid patte peavad siis kristlased üles tunnistama ja kellele?

Millised patud tuleb üles tunnistada?

Meie, ebatäiuslikud inimesed, võime iga päev teha või öelda midagi mõtlematut ning seega üksteise vastu eksida (Roomlastele 3:23). Kas see tähendab, et peame iga niisuguse eksimuse kellelegi ametissemääratud isikule üles tunnistama?

Kuigi iga patt on Jumala silmis süütegu, suhtub ta meie eksimustesse halastavalt, sest ta võtab arvesse päritud ebatäiust. Laulukirjutaja ütles: „Kui sina, Jehoova, hoiaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks? Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks!” (Laul 130:3, 4). Mida peaksime siis tegema, kui oleme eksinud ja üksteise vastu patustanud, sealjuures ka tahtmatult? Kui Jeesus õpetas oma järelkäijaid palvetama, ütles ta näidispalves muu hulgas: „Andesta meile meie patud, sest ka me ise andestame igaühele, kes on meile võlgu” (Luuka 11:4). Jah, Jumal andestab meile, kui pöördume tema poole ja palume temalt Jeesuse nimel andestust (Johannese 14:13, 14).

Väärib märkimist, et Jeesuse sõnul on andekssaamise tingimuseks see, et ka meie andestaksime neile, „kes on meile võlgu”. Apostel Paulus tuletas oma usukaaslastele meelde: „Olge lahked üksteise vastu, hellalt kaastundlikud, ja andke üksteisele heldelt andeks, nagu ka Jumal on teile Kristuse kaudu heldelt andestanud” (Efeslastele 4:32). Kui andestame teistele nende vead, on meil põhjust loota, et Jumal andestab meilegi.

Kuidas on aga niisuguste raskete pattudega nagu varastamine, tahtlik valetamine, ebamoraalsus, purjutamine jne? Iga inimene, kes teeb midagi sellist, rikub Jumala seadusi ning patustab seega Jumala vastu. Kas niisugused patud tuleks üles tunnistada?

Kellele tuleks patud üles tunnistada?

Jumal pole andnud inimestele õigust andestada tema vastu tehtud patte. See õigus on üksnes Jumalal. Piibel ütleb selgesõnaliselt: „Kui me tunnistame oma patud üles, on tema [Jumal] ustav ja õige, et anda meie patud andeks ja puhastada meid kogu ülekohtust” (1. Johannese 1:9). Kellele aga tuleks niisugused patud üles tunnistada?

Kuna üksnes Jumal saab andeks anda, tuleb patud üles tunnistada temale. Nii tegi ka Taavet, nagu eestpoolt võis lugeda. Mille alusel aga inimene patud andeks saab? Piibel ütleb: „Seepärast kahetsege ja pöörduge, et teie patud kustutataks, et Jehoovalt tuleksid kosutuse ajad” (Apostlite teod 3:19). Andekssaamine ei sõltu niisiis üksnes sellest, et inimene mõistab oma süütegu ja selle üles tunnistab. Tal on ka tarvis oma teguviisi muuta. See samm on tihtipeale raske. Ometi pole meid jäetud ilma abita.

Meenuta jünger Jaakobuse sõnu, mida varem tsiteeriti: „Tunnistage avameelselt oma patud üksteisele ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks.” Jaakobus lisas: „Õige inimese anuval palvel on palju jõudu ja see võib palju korda saata” (Jaakobuse 5:16). Nagu 14. salmist ilmneb, võib see „õige inimene” olla mõni „koguduse vanem”. Kristlikus koguduses on vaimselt küpsed kogudusevanemad määratud aitama neid, kes soovivad saada Jumalalt andestust. Ükski kogudusevanem ei saa siiski patte andeks anda, sest mitte ühelegi inimesele pole antud õigust andestada kaasinimese patte, mis ta on teinud Jumala vastu.a Ent need mehed on kõlblikud manitsema ja aitama inimest, kes on süüdi rängas patus, et ta saaks aru oma teo tõsidusest ning vajadusest kahetseda (Galaatlastele 6:1).

Miks tunnistada oma patud üles?

Ükskõik kas sooritatud patt on ränk või mitte, on inimene sellega kahjustanud oma suhteid ligimese ja Jumalaga. Seetõttu võib teda rõhuda mure või närida rahutus. Põhjuseks on südametunnistus, mille Looja on meisse pannud (Roomlastele 2:14, 15). Mida peaks siis tegema?

Kui vaatame uuesti Jaakobuse raamatut, leiame lohutava mõtte: „Kas keegi teist on [usuliselt] haige? Ta kutsugu enda juurde koguduse vanemad ja need palvetagu tema eest, võides teda õliga Jehoova nimel. Usupalve teeb siis haiglase terveks ja Jehoova tõstab ta jalule. Ja kui ta on mingeid patte teinud, siis antakse talle andeks” (Jaakobuse 5:14, 15).

Ka siin öeldakse, et kogudusevanematel tuleb hoolitseda koguduseliikmete eest. Kuidas? Mitte üksnes nõnda, et nad kuulavad patu ülestunnistust. Kuna patustanu on rikkunud oma suhted Jumalaga, tuleb midagi ette võtta, et „haiglane terveks” saaks. Jaakobus mainis kahte asja.

Esiteks on tekstis juttu õliga võidmisest. See viitab Jumala Sõna tervendavale jõule. Apostel Paulus ütles, et „Jumala sõna on elav ja mõjuvõimas ja ... suudab anda hinnangu südame mõtetele ja kavatsustele”, tungides sügavale inimese mõistusesse ja südamesse (Heebrealastele 4:12). Piibli abil oskavad kogudusevanemad „haiget” aidata, et ta mõistaks oma probleemi põhjust ja astuks vajalikke samme, et suhted Jumalaga korda seada.

Teiseks räägib Jaakobus usupalvest. Kuigi kogudusevanemate palved ei muuda Jumala õigusemõistmist, on need palved ometi olulised Jumalale, kes on valmis Kristuse lunastusohvri alusel patud andeks andma (1. Johannese 2:2). Jumal soovib aidata igat patustajat, kes kahetseb siiralt ja teeb „tegusid, mis kahetsusega kokku sobivad” (Apostlite teod 26:20).

Kõige tähtsam põhjus, miks tunnistada teise inimese või Jumala vastu tehtud pattu, on saada tagasi hea nimi Jumala ees. Selleks et teenida Jumalat puhta südametunnistusega, tuleb meil Jeesus Kristuse sõnul esmalt oma probleem kaasinimesega lahendada ja rahu sobitada (Matteuse 5:23, 24). Õpetussõnad 28:13 annab teada: „Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu!” Kui alandame end Jehoova Jumala silmis ja palume andestust, võidame tema soosingu ja ta ülendab meid omal ajal (1. Peetruse 5:6).

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 23]

Jumal unustab meie vead ja andestab meile, kui pöördume tema poole ja palume temalt Jeesuse nimel andestust

[Pilt lk 24]

Kõige tähtsam põhjus, miks tunnistada oma pattu, on saada tagasi hea nimi Jumala ees