Jäljenda nende usku

Ta sai lohutust oma Jumalalt

EELIJA jooksis läbi tiheda vihmasaju ning taevas tema pea kohal aina tumenes. Jisreeli oli veel pikk maa. Pealegi polnud Eelija enam oma esimeses nooruses. Ometi jooksis ta väsimatult, sest tema peal oli „Jehoova käsi”. Niisugust jõudu polnud prohvet oma ihuliikmeis küllap vist kunagi tundnud. Ta suutis koguni kuningas Ahabi kuninglikust hobuvankrist mööda joosta! (1. Kuningate 18:46.)

Varsti oli kuningas Ahab Eelijast kaugele seljataha jäänud, prohveti teekond polnud aga veel sugugi lõppenud. Võime ette kujutada, kuidas prohvet joostes oma silmilt vihmapiisku pühkis ja mõtles tagasi möödunud päevale, mis oli olnud kõige sündmusrohkem tema elus. Kahtlemata oli see päev toonud hiilgava võidu nii Eelija Jumalale Jehoovale kui ka õigele jumalateenimisele. Tuuline Karmeli mägi, kus Jehoova oli Eelija kaudu Baali kultusele ime läbi võimsa hoobi andnud, jäi nüüd üha kaugemale, olles mähkunud süngetesse tormipilvedesse. Seal oli paljastatud sajad Baali prohvetid kui kuritahtlikud petised, kes olid ära teeninud hukkamise. Pärast kõike seda oli Eelija palunud, et Jehoova lõpetaks kolm ja pool aastat kestnud põua, mis oli maale kõvasti liiga teinud. Ja vihma oligi hakanud sadama!a (1. Kuningate 18:18–45.)

Kui Eelija need 30 kilomeetrit läbi vihmasaju Jisreeli poole jooksis, võis talle tunduda, et viimaks ometi on saabunud tõeline pöördepunkt. Ahabil ei jää muud üle kui end muuta. Pärast kõike seda, mida kuningas oli oma silmaga näinud, pole tal muud valikut kui hüljata Baali kultus, talitseda oma naist Iisebeli ja lõpetada Jehoova teenijate tagakiusamine.

Kui asjad näivad kulgevat meile soovitud suunas, on loomulik, et meie ootused on kõrged. Siis tundub, et meie elu läheb aina paremaks, ja võib-olla koguni loodame, et kõige suuremad raskused on ületatud. Pole üllatav, kui Eelija just nõnda mõtles, sest temagi oli „samasuguste tunnetega inimene nagu meie” (Jaakobuse 5:17). Tegelikult polnud aga Eelija probleemid kaugeltki möödas. Ei läinud päevagi, kui Eelijat valdas niisugune hirm ja masendus, et ta soovis surra. Mis siis juhtus? Ja kuidas aitas Jehoova oma prohvetil usku tugevdada ja julgust tagasi saada? Vaatame.

Ootamatu pööre

Kas pärast seda, kui Ahab jõudis tagasi Jisreeli oma paleesse, näitas miski, et ta oleks muutunud ja vaimsemaks inimeseks saanud? Piibel ütleb: „Ahab jutustas Iisebelile kõik, mis Eelija oli teinud ja kuidas ta oli mõõgaga tapnud kõik prohvetid” (1. Kuningate 19:1). Tasub tähele panna, et Ahab ei maininud oma naisele Eelija Jumalat Jehoovat. Ahab, maine inimene nagu ta oli, nägi neid üleloomulikke sündmusi vaid inimlikust vaatevinklist. Ta nägi ainult seda, mida „Eelija oli teinud”. Oli ilmselge, et Ahab polnud hakanud Jehoova Jumalast lugu pidama. Ja kuidas reageeris kättemaksuhimuline Iisebel?

Ta oli raevunud. Vihast pulbitsedes saatis ta Eelijale järgmise teate: „Jumalad tehku minuga ükskõik mida, kui ma homme sel ajal ei tee sinu hingega, nagu sündis kõigi nende hingedega!” (1. Kuningate 19:2). See oli kõige hirmsam surmaähvardus. Iisebel vandus, et ta peab ise surema, kui ta ei suuda Eelijat kättemaksuks Baali prohvetite hukkamise eest ühe päeva jooksul tappa. Võib kujutleda, kuidas käskjalg Eelija sel tormisel ööl kuskil Jisreeli majakeses unest üles äratas ja talle kuninganna ähvardussõnumi edasi andis. Kuidas see sõnum Eelijale mõjus?

Hirmust halvatud ja masendunud

Kui Eelija oli lootnud, et sõda Baali kultusega on lõpusirgel, siis purunesid tema lootused vaid hetkega. Iisebeli polnud kõigutanud mitte miski. Väga-väga paljud Eelija ustavad kaasprohvetid olid selle naise käsul juba hukatud ja näis, et käes on Eelija kord. Piibel ütleb Eelija kohta: „Ta hakkas kartma” (UM). Kas Eelija kujutas vaimusilmas ette, milline kohutav surm teda Iisebeli käe läbi ees ootab? Pole ime, et hirm temast võitu sai, kui ta niisuguseid surmamõtteid heietas. Igatahes Eelija „läks ära oma hinge pärast” ehk põgenes elu eest (1. Kuningate 18:4; 19:3).

Eelija pole sugugi ainus usumees, kes on lasknud hirmul endast võitu saada. Sajandeid hiljem juhtus nii ka apostel Peetrusega. Näiteks kui Jeesus andis Peetrusele võime vee peal kõndida, lõi Peetrus „tormi nähes” kartma ning hakkas vajuma (Matteuse 14:30). Peetruse ja Eelijaga toimunu õpetab meile midagi olulist. Kui me ei taha julgust kaotada, ei tohi me lasta oma mõtetel jääda peatuma asjadel, mis meis hirmu tekitavad. Pigem tuleks meil keskenduda Jumalale, kes annab meile lootust ja jõudu.

„Küllalt!”

Hirmununa põgenes Eelija edela poole ligikaudu 150 kilomeetri kaugusele Beer-Sebasse, Juudamaa lõunapiiri lähedal asuvasse linna. Seal lahkus ta oma abilisest ning läks üksi kõrbe. Piibli jutustus ütleb, et ta käis „ühe päevateekonna”. Võib kujutleda, kuidas ta alustas oma teekonda päikese tõustes, ning ilmselt polnud tal kaasas ei toitu ega vett. Masendununa ja hirmust aetuna rühkis ta kõrvetava päikese all üle karmi ja metsiku maastiku. Kui päikeseketas viimaks punama hakkas ja horisondi taha vajus, ütles Eelija jõud üles. Kurnatuna istus ta põõsa alla, et seal tühermaal veidigi varju leida (1. Kuningate 19:4).

Suures meeleheites palvetas Eelija Jehoova poole. Ta palus, et Jumal laseks tal surra, ja ütles: „Ma pole parem kui mu vanemad!” Eelija teadis, et tema esivanemad on hauas põrmuks saanud ega suuda kellelegi midagi head teha (Koguja 9:10). Sama kasutuna tundis end temagi. Pole siis ime, et ta hüüdis: „Küllalt!” Milleks edasi elada?

Kas meid peaks šokeerima, et jumalateener võib sellisesse musta masendusse langeda? Ei. Piibel räägib nii mõnestki Jumalale ustavast mehest ja naisest, kes tundsid sedavõrd suurt kurbust, et soovisid surra. Nende seas olid Rebeka, Jaakob, Mooses ja Iiob (1. Moosese 25:22, UM; 37:35; 4. Moosese 11:13–15; Iiob 14:13).

Kuna praegu on käes „kriitilised ajad, millega on raske toime tulla”, pole üllatav, et nii paljud inimesed, sealhulgas ustavad Jumala teenijad, on aeg-ajalt madalseisus (2. Timoteosele 3:1). Kui ka sina end mõnikord niimoodi tunned, järgi Eelija eeskuju: räägi Jumalale kõigest, mida sa tunned. Jehoova on ju „kogu lohutuse Jumal” (2. Korintlastele 1:3). Kas Jehoova lohutas Eelijat?

Jehoova andis oma prohvetile jõudu

Mis sa arvad, mida tundis Jehoova, kui nägi taevast, kuidas tema kallis prohvet lamab kõrbes põõsa all ja palub endale surma? Me ei pea seda oletama. Kui Eelija oli unne vajunud, läkitas Jehoova tema juurde ingli. Õrna puudutusega äratas ingel Eelija unest ning ütles: „Tõuse üles, söö!” Eelija tõusiski üles ning tema ees oli lihtne eine: värske soe leib ning kruus vett. Kas Eelija tänas inglit selle eest? Jutustus ütleb üksnes seda, et prohvet sõi ja jõi ning heitis uuesti magama. Kas Eelija oli liiga rusutud, et rääkida? Igatahes äratas ingel ta veel teist korda üles, võib-olla koidiku ajal. Jälle õhutas ta Eelijat: „Tõuse üles, söö,” ning lisas siis märkimisväärsed sõnad: „Sest teed on enam, kui sa suudaksid käia” (P 1938–40) (1. Kuningate 19:5–7).

Jumal oli andnud inglile teada, kuhu Eelija on teel. Ingel teadis sedagi, et tee sinna on liiga pikk ja oma jõuga Eelija pärale ei jõuaks. Kui meeldiv on küll teenida Jumalat, kes teab inimeste häid kavatsusi ja piire paremini kui nad ise! (Laul 103:13, 14.) Kas toit andis Eelijale vajalikku jõudu?

Pühakiri jutustab: „Siis ta tõusis, sõi ja jõi ning käis selle sööma rammuga nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd kuni Jumala mäeni, Hoorebini” (1. Kuningate 19:8). Eelija paastus 40 päeva ja ööd, nagu Mooses oli seda teinud kuussada aastat enne teda ja nagu Jeesus paastus ligi tuhat aastat pärast teda (2. Moosese 34:28; Luuka 4:1, 2). See üks toidukord ei lahendanud kõiki Eelija probleeme, kuid andis talle imepäraselt jõudu. Kujuta ette, kuidas see aastates mees rühkis päev päeva, nädal nädala järel läbi rajatu kõrbe ligi poolteist kuud.

Jehoova toetab oma teenijaid ka tänapäeval. Seda küll mitte ime läbi antud füüsilise toidu kaudu, vaid palju tähtsamal moel. Ta hoolitseb oma teenijate eest vaimselt (Matteuse 4:4). Meid tugevdab vaimselt see, kui õpime Jumalat tundma tema Sõna ning sellel põhinevate väljaannete kaudu. Niisugune vaimne toit ei kõrvalda küll kõiki meie probleeme, kuid aitab vastu pidada raskustes, mis muidu oleksid talumatud. Peale selle aitab vaimutoit saada ka „igavese elu” (Johannese 17:3).

Eelija kõndis üle 300 kilomeetri, kuni jõudis viimaks Hoorebi mäeni, kus Jehoova oli aastasadu varem end Moosesele põlevas põõsas ingli kaudu ilmutanud ning hiljem Iisraeli rahvaga seaduselepingu sõlminud. Eelija leidis varju ühest koopast.

Jehoova lohutas ja toetas oma prohvetit

Hoorebi mäel tuli Eelijale Jehoova „sõna”, mille andis edasi tõenäoliselt ingel, kes küsis lihtsa küsimuse: „Mis sa siin teed, Eelija?” Arvata võib, et see küsimus oli esitatud leebelt, kuna nüüd pääsesid Eelija tunded otsekui paisu tagant valla. Eelija ütles: „Ma olen tõsiselt kihkunud Jehoova, vägede Jumala pärast, sest Iisraeli lapsed on hüljanud sinu lepingu, nad on kiskunud maha sinu altarid ja on mõõgaga tapnud sinu prohvetid. Mina üksi olen üle jäänud ja nad püüavad võtta mu hinge!” (1. Kuningate 19:9, 10). Eelija sõnadest tuleb välja vähemalt kolm põhjust, miks ta madalseisus oli.

Esiteks tundis Eelija, et tema töö oli olnud tulutu. Kuigi Eelija oli teeninud Jehoovat täieliku pühendumusega ning pannud Jumala püha nime ja tema teenimise ettepoole kõigest muust oma elus, näis talle, et olukord läheb aina hullemaks. Iisraellastel polnud veelgi Jehoovasse usku ja nad hakkasid Jumalale vastu, samal ajal kui ebajumalateenimine lokkas. Teiseks tundis Eelija, et on üksi. „Mina üksi olen üle jäänud,” ütles ta, nagu oleks ta viimane iisraellane, kes veel Jehoovat teenib. Kolmandaks oli Eelija hirmul. Paljud tema kaasprohvetid olid juba hukatud ning ta oli veendunud, et tema on järgmine. Eelijal võis küll olla raske tunnistada, et ta midagi niisugust tunneb, kuid ta ei lasknud uhkusel ega häbil end tagasi hoida. Ta avas oma südame palves Jumalale ning jättis sellega hea eeskuju kõigile ustavatele jumalateenijatele (Laul 62:9).

Kuidas aitas Jehoova Eelijal oma hirmudest ja muredest üle saada? Ingel palus Eelijal koopasuhu seista. Eelija kuuletus, teadmata, mis teda ees ootab. Äkitselt hakkas puhuma võimas tuul. Kes teab kui kõvasti see tuul võis möirata, kui lõhestas oma teel mägesid ja purustas kaljusid. Kujutle Eelijat varjamas nägu ja samal ajal kinni hoidmas oma rasket loomakarvadest kuube, mida rebivad tuuleiilid. Kui tuul oli raugenud, lõi maapind Eelija jalge all kõikuma. Toimus maavärin. Eelija polnud saanud õieti hingegi tõmmata, kui juba nägi ta suurt tuleleeki, mille kõrvetav kuumus sundis teda koopasse taganema (1. Kuningate 19:11, 12).

Iga kord, kui jutustus mainib uut loodusjõudu, öeldakse, et Jehoovat ei olnud selle loodusnähtuse sees. Eelija teadis, et Jehoova pole müütiline loodusjumal nagu Baal, keda tema pimestatud teenrid ülistasid kui pilvedel sõudjat või vihmatoojat. Jehoova on kõigi võimsate loodusjõudude looja, kuid lisaks sellele on ta ka palju võimsam kui ükski tema loodud jõud. Isegi füüsilised taevad ei mahuta teda (1. Kuningate 8:27). Kuidas nähtu Eelijat aitas? Nagu mainitud, oli Eelija olnud hirmul. Ent niisuguse Jumalaga nagu Jehoova, kelle käsutuses on ülivõimsad loodusjõud, polnud tal mingit põhjust Ahabi ja Iisebeli ees hirmu tunda (Laul 118:6).

Pärast seda, kui Eelija oli näinud suurt tuld, saabus vaikus ja prohvet kuulis „vaikset, tasast sahinat [„häält”, P 1938–40]”. See vaikne hääl esitas Eelijale uuesti sama küsimuse ning Eelija rääkis taas kord oma muredest.b Võib-olla kergendas see tema murekoormat. Kahtlemata leidis Eelija veel rohkem lohutust sellest, mida see vaikne ja tasane hääl talle järgmisena ütles. Jehoova kinnitas Eelijale, et ta pole sugugi väärtusetu. Kuidas? Jumal paljastas nii mõndagi oma pikaajalise eesmärgi kohta seoses Baali kultuse hävitamisega Iisraelist. Ilmselgelt polnud Eelija töö olnud asjatu, sest Jumala eesmärk liikus vääramatult täitumise poole. Ja mis veel – Eelija osa selles eesmärgis polnud sugugi mitte lõppenud. Jehoova saatis Eelija tagasi tööle ja andis talle selle töö tegemiseks konkreetsed juhised (1. Kuningate 19:12–17).

Mida võttis aga Jehoova ette Eelija üksindustundega? Esiteks käskis ta Eelijal võida prohvetiks Eliisa, kellest pidi saama Eelija mantlipärija. Sellest nooremast mehest sai Eelijale pikkadeks aastateks kaaslane ja abimees. See oli tõepoolest praktiline abi. Teiseks andis Jehoova Eelijale teada rõõmustava uudise: „Ma jätan [„ma olen jätnud”, UM] Iisraelis üle seitse tuhat: kõik põlved, mis ei ole nõtkunud Baali ees, ja kõik suud, mis ei ole teda suudelnud!” (1. Kuningate 19:18). Niisiis polnud Eelija sugugi üksi. Kindlasti soojendas Eelija südant teadmine, et Iisraelis on veel tuhandeid ustavaid jumalateenijaid, kes on keeldunud kummardamast Baali. Kõigile neile jumalateenijatele oli väga oluline, et Eelija jätkaks oma ustavat teenistust ning annaks neil süngeil päevil oma murdumatu ustavusega teistele eeskuju. Eelija võis olla sügavalt liigutatud, kui tollelt vaikselt ja tasaselt häälelt ehk Jehoova saadikult neid sõnu kuulis.

Nagu Eelijas võivad meiski tohutud loodusjõud aukartust äratada, ja nii see peabki olema. Jehoova loomistöö annab võimsat tunnistust tema suurest jõust (Roomlastele 1:20). Jehoova kasutab meeleldi ka nüüd oma piiritut jõudu, et oma ustavaid teenijaid aidata (2. Ajaraamat 16:9). Ometi räägib Jumal meiega palju sügavamalt oma Sõna Piibli lehekülgedel (Jesaja 30:21). Piibel on otsekui see tasane ja vaikne hääl, millega Jehoova meid tänapäeval juhib, meile nõu annab, meid julgustab ja oma armastust kinnitab.

Kas Eelija tundis, et oli saanud Hoorebi mäel Jehoovalt lohutust? Selles pole kahtlustki! Varsti oli see vapper ja ustav prohvet taas tegus ning kaitses rahvast ebajumalateenistuse eest. Kui ka meie võtame südamesse Jumala inspireeritud sõnad, „pühakirja lohutuse”, suudame käia usumehe Eelija jälgedes (Roomlastele 15:4).

[Allmärkused]

[Pilt lk 19]

Jehoova õnnistas Eelijat võimsalt nii headel kui ka halbadel aegadel

[Pilt lk 20]

Sügavas ahastuses rääkis Eelija Jehoovale oma tunnetest

[Pilt lk 21]

Jehoova lohutas ja julgustas Eelijat oma võimsa jõu abil