Milleks maksta makse?

POLE vist kuigi palju inimesi, kellele meeldib makse maksta. On neid, kelle arvates kasutatakse maksudena laekunud raha ebatõhusalt, valesti või lausa petise kombel. Mõned koguni keelduvad moraalsetel kaalutlustel makse maksmast. Lähis-Idas selgitasid ühe linna elanikud oma keeldumise põhjust, öeldes: „Me ei kavatse anda raha kuulide ostmiseks, millega tapetakse meie lapsi.”

Niisugustes mõtteavaldustes pole midagi harukordset ega uut. Hindude juht Mohandas Gandhi väljendas oma sisetundele tuginevat seisukohta nõnda: „See, kes militaarriiki otseselt või kaudselt toetab, teeb pattu. Iga inimene, olgu ta noor või vana, on osaline patus, kui ta maksude maksmisega selle riigi püsimajäämisele kaasa aitab.”

Samamoodi viitas 19. sajandi filosoof Henry David Thoreau moraalsetele põhjustele, miks ta keeldub maksmast makse, millega toetatakse sõjategevust. Ta küsis: „Kas üks kodanik tohiks seadusandja pärast oma südametunnistusest hetkekski lahti öelda või sellega kas või natukene vastuollu minna? Miks siis üldse on inimesel südametunnistus?”

See teema on kristlastele väga tähtis, sest Piibel ütleb selgesõnu, et nad peaksid igas asjas puhast südametunnistust hoidma (2. Timoteosele 1:3). Teisalt aga tunnistab Piibel, et valitsusvõimudel on õigus koguda makse. Seal öeldakse: „Iga hing allugu kõrgematele võimudele [inimvalitsustele], sest pole muud võimu kui Jumalalt; olemasolevad võimud on oma suhtelistel positsioonidel Jumala seatuina. Seega on teil mõjuv põhjus alluda mitte ainult selle viha pärast, vaid ka oma südametunnistuse pärast. Seetõttu te maksate ka makse; sest nad on Jumala sulased, teenides pidevalt just sel eesmärgil. Andke kõigile seda, mis on teie kohus: maksu sellele, kes nõuab maksu” (Roomlastele 13:1, 5–7).

Seepärast maksid esimese sajandi kristlased kuulekalt makse, ehkki märkimisväärne osa maksurahast läks sõjaväe toetuseks. Sama võib öelda Jehoova tunnistajate kohta tänapäeval.a Mismoodi seda näilist vastuolu selgitada? Kas kristlane peab seoses maksude maksmisega oma südametunnistust ignoreerima?

Maksud ja südametunnistus

Väärib märkimist, et esimesel sajandil läks osa maksudest saadud rahast sõjaväele; ometi tuli kristlastel makse maksta. Algkristlased seisid samasuguse südametunnistust puudutava küsimuse ees nagu hiljem Gandhi ja Thoreau, kes leidsid, et südametunnistus ei luba neil makse maksta.

On huvitav tähele panna, et kristlased kuuletusid Roomlastele 13. peatükis toodud käsule mitte ainult selleks, et vältida karistust, vaid ka „oma südametunnistuse pärast” (Roomlastele 13:5). Õigupoolest südametunnistus just sunnibki kristlast makse maksma, isegi kui maksuraha kasutatakse tegevuste heaks, mida ta isiklikult ei poolda. Et seda paradoksi mõista, tuleb meil aru saada ühest olulisest tõsiasjast seoses südametunnistusega, sisemise häälega, mis ütleb, kas tegutseme õigesti või valesti.

Selline sisemine hääl on kõigil inimestel, nagu Thoreau märkis, ent see ei pruugi ilmtingimata usaldusväärne olla. Et Jumalale meeldida, peab meie südametunnistus olema tema moraalinormidega vastavuses. Meil on tihtipeale vaja enda mõtteviisi või seisukohta Jumala oma järgi joondada, sest tema mõtted on kõrgemad kui meie omad (Laul 19:8). Seepärast tuleks meil püüda mõista Jumala suhtumist inimvalitsustesse. Milline see on?

Apostel Paulus nimetas inimvalitsusi „Jumala sulasteks” (Roomlastele 13:6). Mida see tähendab? Peaasjalikult seda, et nad hoiavad korda ja täidavad ühiskonnale olulisi kohustusi. Ka kõige korrumpeerunumad valitsused tagavad üldjuhul postiveo, riikliku hariduse, tuletõrjeteenuse ja õiguskaitse. Ehkki Jumal teab väga hästi, et inimvalitsused on puudulikud, lubab ta neil ajutiselt eksisteerida ja ootab, et me maksaksime makse austusest tema seatud korra vastu.

Kuid Jumal ei lase inimvalitsustel igavesti eksisteerida. Tema eesmärk on asendada kõik valitsused oma taevase kuningriigiga ja likvideerida kõik halvad tagajärjed, mida inimeste võimulolek aastatuhandete jooksul on kaasa toonud (Taaniel 2:44; Matteuse 6:10). Seda aega oodates ei ole aga kristlastel õigust riigivõimule vastu hakata – ei maksude maksmisest keeldumisega ega muul moel.

Mida teha, kui sa sellegipoolest tunned nagu Gandhi, et oleks patt maksta makse, kuna maksuraha kasutatakse muu hulgas sõjaliseks otstarbeks? Toome ühe võrdluse. Nii nagu me saame maastikust parema pildi, kui ronime kuhugi kõrgemale, nõnda aitab meil ka Jumala mõtteviisist paremat pilti saada see, kui mõtiskleme selle üle, kuivõrd kõrgem on tema vaade meie omast. Ja siis on meil märksa kergem oma mõtteviisi tema omaga kooskõlla viia. Jumal sõnas prohvet Jesaja kaudu: „Otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted!” (Jesaja 55:8, 9).

Kas inimvalitsustel on piiramatu võim?

Piibli käsk maksta makse ei tähenda seda, et inimvalitsused võiksid oma alamatelt ükskõik mida nõuda. Jeesus sõnas, et Jumal on andnud valitsustele vaid piiratud võimu. Kui Jeesuselt küsiti, kas Jumala silmis on õige maksta tollal võimul olnud Rooma valitsusele maksu, ütles ta vastuseks järgmise sügava mõtte: „Makske tagasi keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Markuse 12:13–17).

Valitsused – keda „keiser” kujutab – vermivad münte, trükivad paberraha ja etendavad oma osa raha väärtuse kehtestamisel. Seega on neil Jumala silmis õigus nõuda, et raha neile maksude näol tagasi makstaks. Siiski kinnitas Jeesus, et ükski inimeste institutsioon ei saa nõuda endale seda, „mis kuulub Jumalale” – meie elu ja harrast austust. Kui inimeste seadused või nõuded lähevad vastuollu Jumala seadustega, peavad kristlased „kuuletuma pigem Jumalale kui valitsejale, mitte inimestele” (Apostlite teod 5:29).

Kristlasi võib häirida see, millele osa nende maksurahast kulutatakse. Siiski ei ürita nad maksude maksmisest keeldumisega või muul kombel vastuhakkamisega valitsuse tegusid mõjutada. Kui nad seda teeksid, näitaks see nende vähest usku sellesse, kuidas Jumal on otsustanud inimkonna hädad kõrvaldada. Kristlased ootavad kannatlikult aega, mil Jumal peab õigeks oma Poja Jeesuse valitsuse kaudu inimeste ettevõtmistesse sekkuda. Jeesus ütles: „Minu kuningriik ei kuulu sellesse maailma” (Johannese 18:36).

Miks tasub järgida Piibli käsku

Piibli käsku maksta makse tasub järgida mitmel põhjusel. Näiteks ei pea me siis kartma karistust, mis seaduserikkujaid tabab, ega tundma hirmu vahelejäämise ees (Roomlastele 13:3–5). Olulisem on aga see, et meie südametunnistus jääb Jumala ees puhtaks ja me toome seaduskuuleka käitumisega Jumalale au. Võrreldes nendega, kes maksudest kõrvale hoiavad või nende tasumisel petavad, võime rahaliselt midagi kaotada. Ent me võime kindlad olla, et Jumal hoolitseb meie eest, nagu ta oma ustavatele teenijatele on tõotanud. Piiblikirjutaja Taavet lausus: „Ma olin noor ja sain vanaks; aga ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba otsivat!” (Laul 37:25).

Pealegi kui me mõistame ja järgime Piibli käsku maksta makse, tunneme meelerahu. Jumal ei pea meid vastutavaks kõige selle eest, mida valitsus on otsustanud maksudest laekunud rahaga teha, nii nagu seadus ei pea meid vastutavaks selle eest, mida majaomanik meilt saadud üürirahaga teeb. Mõelgem Stelvio-nimelisele mehele. Enne kui ta Piiblit uurima hakkas, oli ta aastaid püüdnud Lõuna-Euroopas poliitilisi muutusi läbi viia. Ta selgitab, miks ta lõpuks enam ei üritanud seda teha: „Pidin tunnistama, et inimene ei suuda luua maailma, kus valitseks õiglus, rahu ja vendlus. Ainult Jumala kuningriik võib luua teistsuguse, parema ühiskonna.”

Kui sa maksad tagasi „Jumalale, mis kuulub Jumalale”, võid nagu Stelvio olla kindel, et saabub aeg, mil üle kogu maa valitseb õiglane, Jumala loodud valitsus, mis kõrvaldab inimvalitsuste põhjustatud hädad ja ebaõigluse.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 22]

Meil on vaja enda seisukohta Jumala oma järgi joondada, sest tema mõtted on kõrgemad kui meie omad

[Väljavõte lk 23]

Kui kristlased seaduskuulekalt makse maksavad, on neil Jumala ees puhas südametunnistus. Nii tõendavad nad ka oma usku tema võimesse nende vajaduste eest hoolitseda

[Pildid lk 22]

„Makske tagasi keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!”

[Allikaviide]

Copyright British Museum