Millal muistne Jeruusalemm hävitati? I osa

Miks on tähtis seda teada? Mida näitavad tõendid?

See on esimene artikkel kaheosalisest sarjast, mis käsitleb õpetlaste seisukohti seoses muistse Jeruusalemma hävitamise ajaga. Artiklid annavad vastused küsimustele, mis on tekkinud mõnel meie lugejal. Vastused rajanevad põhjalikul uurimistööl ning Piiblil.

„Üldiselt peavad ajaloolased ja arheoloogid Jeruusalemma hävitamise ajaks aastat 586 või 587 e.m.a.a Miks ütlevad Jehoova tunnistajad, et Jeruusalemm hävitati aastal 607 e.m.a? Millel teie väide põhineb?”

SELLE küsimuse esitas üks meie lugeja. Miks aga üldse tunda huvi, mis aastal Babüloonia kuningas Nebukadnetsar II Jeruusalemma vallutas? Esiteks sellepärast, et see sündmus tähistas pöördepunkti Jumala rahva ajaloos. Ühe ajaloolase sõnul viis see „tragöödiani, jah, täieliku tragöödiani”. Siis hävitati tempel, mis oli olnud kõigeväelise Jumala kummardamise keskus rohkem kui 400 aastat. Piibli laulukirjutaja kurtis: „Jumal, ... nad on rüvetanud su püha templi, on teinud Jeruusalemma kivivaremeks!” (Laul 79:1).

Teiseks, kui teame aastat, millal see tragöödia algas, ja mõistame, kuidas õige jumalateenistuse taastamisega Jeruusalemmas täitus üks väga konkreetne Piibli prohvetiennustus, kasvab meie usaldus Jumala Sõna vastu. Niisiis, miks peavad Jehoova tunnistajad Jeruusalemma hävitamise ajaks aastat 607 e.m.a, mis erineb üldaktsepteeritud aastast 20 aasta võrra? Lühidalt öeldes Piiblis endas leiduvate tõendite pärast.

Kelle kohta käis ennustus „seitsmekümnest aastast”?

Aastaid enne Jeruusalemma hävingut andis juudi prohvet Jeremija olulise viite, mis aitab meil selle sündmuse aega kindlaks määrata. Ta hoiatas Jeruusalemma elanikke: „Kogu see maa muutub varemeiks, õudseks, ja need rahvad orjavad Paabeli kuningat seitsekümmend aastat!” (Jeremija 25:1, 2, 11). Hiljem prohvet lisas: „Jehoova ütleb nõnda: alles kui seitsekümmend Paabeli aastat täis saab, kannan ma hoolt teie eest ja teen tõeks teie kohta oma hea sõna, tuues teid tagasi siia paika!” (Jeremija 29:10). Kelle kohta need „seitsekümmend aastat” käisid? Ja kuidas aitab see ajalõik meil teada saada, millal Jeruusalemm hävitati?

Mõned ajaloolased loevad fraasist „seitsekümmend Paabeli aastat” välja mõtte, et see käib Babüloonia maailmariigi kohta. Piiblivälise ajaarvestuse järgi valitsesid babüloonlased muistset Juudat ja Jeruusalemma ligikaudu 70 aastat, umbes aastast 609 e.m.a kuni aastani 539 e.m.a, mil Babüloonia pealinn Babülon vallutati.

Piibel aga näitab, et need 70 aastat olid Jumala karistus Juuda ja Jeruusalemma elanikele, kes olid sõlminud temaga lepingu ja lubanud talle kuuletuda (2. Moosese 19:3–6). Kuna nad aga rikkusid lepingut ja keeldusid valelt teelt pöördumast, ütles Jumal: „[Ma] läkitan käsu Paabeli kuningale Nebukadnetsarile ... ja toon ... [ta] selle maa ja ta elanike vastu, ja kõigi nende ümberkaudsete rahvaste vastu!” (Jeremija 25:4, 5, 8, 9). Kuigi Babüloonia viha said tunda ka teised rahvad, ütles Jeremija, et Jeruusalemma häving ja juutide 70 aasta pikkune vangipõlv võõrsil on karistuseks tema „rahva tütrele”, sest „Jeruusalemm on patustanud raskesti” (Nutulaulud 1:8; 3:42; 4:6).

Niisiis olid need 70 aastat Piibli järgi karm karistus Juudale ning babüloonlased olid need, kelle kaudu Jumal selle karistuse täide viis. Samas andis Jumal juutidele teada: „Kui seitsekümmend ... aastat saab täis, ... toon [ma] teid tagasi siia paika” (Jeremija 29:10, P 1997).

Millal need „seitsekümmend aastat” algasid?

Esra, kes Jumala vaimu mõjul ajaloosündmusi kirja pani, elas ajal, mil Jeremija ennustus 70 aasta kohta oli juba täitunud. Ta kirjutas kuningas Nebukadnetsari kohta: „Ta viis [järelejäänud juudid] Paabelisse vangi ja need said orjadeks temale ja ta poegadele kuni Pärsia kuningriigi valitsuse alguseni, et läheks täide Jehoova sõna Jeremija suust, kuni maa oli hüvitanud oma pidamata jäetud hingamispäevad: kõik laastatud oleku päevad olid hingamiseks, kuni seitsekümmend aastat täis sai!” (2. Ajaraamat 36:20, 21).

Järelikult pidid need 70 aastat olema aeg, mil Juudamaa ja Jeruusalemm saavad hingata. See tähendas, et maad ei haritud – põllud jäid sööti ning viinamarjaistandused hooletusse (3. Moosese 25:1–5). Kuna juudid polnud Jumalale kuuletunud ega pidanud ka ilmselt kõiki puhkeaastaid, karistati neid sellega, et nende maa jäi 70 aastaks inimtühjaks ja harimata (3. Moosese 26:27, 32–35, 42, 43).

Millal jäi Juudamaa inimtühjaks ja sööti? Babüloonlased ründasid Nebukadnetsari juhtimisel Jeruusalemma kaks korda, umbes kümneaastase vahega. Kindlasti ei alanud need 70 aastat siis, kui Nebukadnetsar Jeruusalemma esimest korda piiras. Miks võib nii öelda? Kuigi Nebukadnetsar viis juba tol korral Jeruusalemmast Babülooniasse palju vange, jättis ta osa elanikke kodumaale. Ka Jeruusalemma linn jäi hävitamata. Piibel ütleb, et aastaid pärast esimest küüditamist elatus Juudamaale jäänud „tähtsuseta maarahvas” oma maast (2. Kuningate 24:8–17). Ent olukord muutus.

Juutide vastuhakk tõi babüloonlased Jeruusalemma tagasi (2. Kuningate 24:20; 25:8–10). Seekord tegid babüloonlased linna, kaasa arvatud selle püha templi maatasa ning viisid paljud elanikud Babülooniasse vangi. Kahe kuu pärast võttis „kõik rahvas [kes oli maale alles jäänud] ... kätte, pisimast suurimani, ja sõjaväe pealikud, ja nad läksid Egiptusesse, sest nad kartsid kaldealasi” (2. Kuningate 25:25, 26). Seega, alles selle aasta seitsmendas kuus tisris (september/oktoober) jäi juutide maa inimtühjaks ja sööti, ning võib öelda, et siis hakkas maa hingama. Jumal ütles Egiptusesse põgenenud juutidele Jeremija kaudu: „Te olete näinud kõike seda õnnetust, mille ma lasksin tulla Jeruusalemmale ja kõigile Juuda linnadele; ja vaata, need on tänapäevani varemeis ja ükski ei ela neis” (Jeremija 44:1, 2). Järelikult tähistas viimati mainitud sündmus ennustatud 70 aasta algust. Mis aastal see toimus? Et vastust saada, tuleb meil esmalt teada, millal need 70 aastat lõppesid.

Millal „seitsekümmend aastat” lõppesid?

Prohvet Taaniel, kes elas Babülonis „Pärsia kuningriigi valitsuse alguseni”, arvutas välja, millal need 70 aastat lõppevad. Ta kirjutas: „Mina, Taaniel, panin raamatuis tähele aastate arvu, mis prohvet Jeremijale tulnud Jehoova sõna järgi pidi täide minema Jeruusalemma varemeis-oleku kohta: seitsekümmend aastat” (Taaniel 9:1, 2).

Ka Esra mõtiskles Jeremija prohvetiennustuste üle ning seostas 70 aasta lõppu ajaga, mil „Jehoova [äratas] Pärsia kuninga Koorese [Kyrose] vaimu, nõnda et ta laskis kogu oma kuningriigis kuulutada”, et juudid võivad oma kodumaale tagasi pöörduda (2. Ajaraamat 36:21, 22). Millal juudid vabanesid? Määrus, mis lõpetas juutide pagenduse, anti välja „Pärsia kuninga Koorese esimesel aastal”. (Vaata kasti „Daatum, mille õigsuses ei kahelda”.) Aasta 537 e.m.a sügiseks olid juudid naasnud Jeruusalemma, et seal õige jumalateenistus taastada (Esra 1:1–5; 2:1; 3:1–5).

Piibli järgi on need 70 aastat sõnasõnaline ajalõik, mis lõppes aastal 537 e.m.a. Kui loeme sellest aastast 70 aastat tagasi, saame aasta 607 e.m.a.

Miks siis väidavad paljud asjatundjad, et Jeruusalemm hävitati aastal 587 e.m.a, kui Jumala Sõna osutab selgelt aastale 607 e.m.a? Nad toetuvad kahele infoallikale: muistsete ajaloolaste kirjutistele ja Ptolemaiose kuninganimistule. Kas need allikad on usaldusväärsemad kui Piibel? Uurigem.

Kui täpsed olid muistsed ajaloolased?

Muistsed ajaloolased, kes elasid pärast Jeruusalemma vallutamist, annavad Uus-Babüloonia kuningate valitsusaja kohta vastuolulist informatsiooni.b (Vaata kasti „Uus-Babüloonia kuningad”.) Nende andmetel põhinev kronoloogia erineb Piibli omast. Ent kui usaldusväärsed on muistsete ajaloolaste kirjutised?

Üks neist ajaloolastest oli Berossos, Beli preester Babülonis. Tema eluaeg jääb kõige lähemale Uus-Babüloonia perioodile. Umbes aastal 281 e.m.a kirjutas Berossos teose „Babyloniaka”, mis pole küll säilinud, kuid millest leidub katkeid teiste ajaloolaste kirjutistes. Berossos väitis, et ta tugines „raamatutele, mida hoiti suure hoolega Babülonis”.¹ Kas Berossos oli aga täpne ajaloolane? Vaadakem ühte näidet.

Berossos kirjutas, et Assüüria kuningas Sanherib tuli võimule pärast „[oma] venna valitsust” ja et „pärast teda [valitses] tema poeg [Assarhaddon] 8 aastat; ja seejärel Sammuges [Šamaš-šuma-ukin] 21 aastat” (III, 2.1, 4). Ent Babüloonia ajalooürikud, mis pandi kirja kaua enne Berossose aega, ütlevad, et Sanherib hakkas valitsema pärast oma isa Sargon II, mitte pärast oma venda, ning et Assarhaddon valitses 12, mitte 8 aastat, ja Šamaš-šuma-ukin 20, mitte 21 aastat. Õpetlane Robartus van der Spek tunnistab, et Berossos otsis infot Babüloonia kroonikatest, kuid samas nendib: „See ei tähenda veel, et ta poleks võinud midagi omalt poolt juurde lisada või oma tõlgendusi teha.”²

Kuidas suhtuvad Berossosesse teised õpetlased? „Vanasti peeti Berossost ajaloolaseks,” ütleb Stanley Burstein, kes on Berossose töid põhjalikult uurinud. Ometi järeldas ta: „Ent kui pidada teda ajaloolaseks, tuleb tema töö tunnistada puudulikuks. Isegi need vähesed katked, mis meil „Babyloniakast” on, sisaldavad elementaarsete faktide osas mitmeid üllatavaid vigu ... Ajaloolase puhul on sellised vead lubamatud, aga võib-olla polnudki Berossose eesmärk ajalugu täpselt jäädvustada.”³

Millise järelduse sa eeltoodu põhjal teed? Kas Berossose esitatud andmed on läbini usaldusväärsed? Ja mida öelda teiste muistsete ajaloolaste kohta, kes toetusid enamasti Berossose kirjutistele? Kas nende järeldusi võib puhta kullana võtta?

Ptolemaiose kuninganimistu

Üks põhjus, miks ajaloolased peavad Jeruusalemma vallutamise ajaks aastat 587 e.m.a, on see, et nad toetuvad meie ajaarvamise teisel sajandil elanud astronoomi Klaudios Ptolemaiose kuninganimistule. Seda nimistut peetakse vanaaja, sealhulgas Uus-Babüloonia perioodi kronoloogia selgrooks.

Ptolemaios koostas oma nimekirja umbes 600 aastat pärast Uus-Babüloonia perioodi lõppu. Kuidas määras Ptolemaios kindlaks, millal hakkas valitsema tema nimekirja esimene kuningas? Ptolemaios selgitas, et kasutades astronoomilisi arvutusi, mis põhinevad osaliselt kuuvarjutustel, „oleme arvestanud välja Nabopolassari [nimekirja esimese kuninga] valitsemisaja alguse”.⁴ Christopher Walker Briti Muuseumist ütleb, et Ptolemaiose kuninganimistu oli mõeldud „täheteadlastele astronoomiliste nähtuste dateerimiseks”, mitte „selleks, et anda ajaloolastele täpseid andmeid kuningate trooniletuleku ja surmaaja kohta”.⁵

„On juba ammu teada, et Ptolemaiose kuninganimistu on astronoomiliselt usaldusväärne,” kirjutab Ptolemaiose tulihingeline kaitsja Leo Depuydt, „mis aga ei tähenda automaatselt seda, et nimekiri on ka ajalooliselt usaldusväärne.” Professor Depuydt lisab: „Mis puutub varasematesse valitsejatesse [kelle hulgas on Uus-Babüloonia kuningad], siis tuleb iga valitseja valitsusaja teadasaamiseks võrrelda seda nimekirja kiilkirjatekstidega.”⁶

Mida kujutavad endast need kiilkirjatekstid, mis aitavad hinnata Ptolemaiose kuninganimistu ajaloolist täpsust? Nende hulka kuuluvad Uus-Babüloonia perioodil või selle aja paiku kirja pandud Babüloonia kroonikad, kuninganimistud ja majandusliku sisuga dokumendid.⁷

Kas Ptolemaiose kuninganimistu on nende kiilkirjatekstidega kooskõlas? Allolevas kastis „Kas Ptolemaiose kuninganimistu on kooskõlas muistsete savitahvlitega?” on toodud osa sellest nimekirjast ning seda on võrreldud ühe muistse kiilkirjateksti, Uruki kuninganimistuga. Väärib märkimist, et Ptolemaiose kuninganimistu järgi valitses Babüloonia kuningate Kandalanu ja Nabunaidi vahel vaid neli kuningat. Ent Uruki kuninganimistu järgi valitses vahepeal seitse kuningat. Kas Ptolemaiose nimekirjast puuduvate kuningate valitsusaeg oli nii lühike, et ei väärinud ülestähendamist? Tegelikult näitavad majandusliku sisuga savitahvlid, et üks neist valitses seitse aastat.⁸

Kiilkirjadokumentidest leiab ka kaalukaid tõendeid selle kohta, et enne Nabopolassarit (Uus-Babüloonia esimene kuningas) valitses Babüloonias neli aastat teine kuningas (Ašur-etel-ilani). Samuti ütlevad need dokumendid, et rohkem kui aasta jooksul polnud maal ühtki valitsejat.⁹ Ent Ptolemaiose kuninganimistus puudub selle kõige kohta igasugune teave.

Miks jättis Ptolemaios mõned valitsejad oma nimekirjast välja? Ilmselt ei pidanud ta neid Babüloonia seaduslikeks valitsejateks.¹⁰ Näiteks ei maininud ta Uus-Babüloonia kuningat Labaši-Mardukit. Ent kiilkirjadokumentide järgi need kuningad, keda ta oma nimekirjas ei maini, siiski valitsesid Babülooniat.

Üldiselt peetakse Ptolemaiose kuninganimistut täpseks. Kui aga mõelda selle lünklikkusele, kas saab siis tugineda sellele kui usaldusväärsele ajalooallikale?

Millele tõendid viitavad

Piibel näitab selgelt, et juutide pagendus kestis 70 aastat. On kaalukaid tõendeid, et juudid jõudsid oma kodumaale tagasi aastal 537 e.m.a, ning enamik õpetlasi nõustub sellega. Kui sellest aastast 70 aastat tagasi lugeda, saame Jeruusalemma vallutamise aastaks 607 e.m.a. Muistsete ajaloolaste andmete ja Ptolemaiose kuninganimistu põhjal väidetakse küll midagi muud, kuid nende kirjutiste täpsuses võib õigustatult kahelda. Nagu ilmnes, ei lükka need kaks tõestusallikat ümber Piibli kronoloogiat.

Kuid on veel mõned küsimused, mis vajavad vastust. Kas aasta 607 e.m.a kasuks ei räägi tõesti ükski ajalooline tõend? Milliseid tõendeid pakuvad dateeritavad kiilkirjadokumendid, millest paljud on muistsete sündmuste pealtnägijate endi kirjutatud? Neid küsimusi käsitleme selle ajakirja järgmises numbris.

[Allmärkused]

[Kast/pildid lk 28]

DAATUM, MILLE ÕIGSUSES EI KAHELDA

Aasta 539 e.m.a, kui Kyros II vallutas Babüloni, on välja arvestatud alltoodud allikate põhjal.

▪ Muistsete ajaloolaste ütlused ja kiilkirjatahvlid. Diodoros Sitsiiliast (u 80–20 e.m.a) kirjutas, et Kyros sai Pärsia kuningaks „55. olümpiaadi esimesel aastal” („Ajalooline raamatukogu”, IX raamat, 21). See aasta oli 560 e.m.a. Kreeka ajaloolane Herodotos (u 485–425 e.m.a) märkis, et Kyros tapeti „pärast seda, kui ta oli valitsenud 29 aastat”, mis tähendab, et ta suri oma 30. valitsusaastal ehk aastal 530 e.m.a („Historia”, I raamat, Clio, 214). Kiilkirjatahvlid näitavad, et Kyros suri, kui ta oli valitsenud Babüloonia üle üheksa aastat. Kuna Kyros suri aastal 530 e.m.a, siis sealt üheksa aastat tagasi lugedes saame aastaks 539 e.m.a, mis järelikult ongi Babüloni vallutamise aasta.

Kinnitus kiilkirjatahvlilt. Astronoomilise tekstiga Babüloonia savitahvel (BM 33 066) kinnitab, et Kyros suri aastal 530 e.m.a. See tahvel pole küll taevakehade paiknemise osas päris täpne, kuid sisaldab teavet kahe kuuvarjutuse kohta, mis toimusid Kyrose poja ja troonipärija Cambyses II seitsmendal valitsusaastal. Neid kuuvarjutusi oli Babüloonias võimalik näha 16. juulil 523 e.m.a ning 10. jaanuaril 522 e.m.a, mis tähendab, et Cambysese seitsmes valitsusaasta algas 523. aasta kevadel e.m.a. Cambysese esimene valitsusaasta oli niisiis 529 e.m.a. Seega oli Kyrose viimane valitsusaasta 530 e.m.a ja esimene aasta, mil ta valitses Babüloonia üle, 539 e.m.a.

[Allikaviide]

Savitahvel: © The Trustees of the British Museum

[Kast lk 31]

LÜHIKOKKUVÕTE

▪ Paljud ajaloolased ütlevad, et Jeruusalemm hävitati aastal 587 e.m.a.

▪ Piibli kronoloogia näitab selgelt, et Jeruusalemm hävitati aastal 607 e.m.a.

▪ Ajaloolaste järeldused tuginevad peamiselt muistsete ajaloolaste kirjutistele ja Ptolemaiose kuninganimistule.

▪ Muistsete ajaloolaste kirjutised sisaldavad märkimisväärseid vigu ega ole täielikus kooskõlas savitahvlite tekstidega.

[Kast lk 31]

Märkused

 1. „Babyloniaka” („Chaldaeorum Historiae”), 1. raamat, 1.1.

 2. „Studies in Ancient Near Eastern World View and Society”, lk 295.

 3. „The Babyloniaca of Berossus”, lk 8.

 4. „Almagest”, III, 7. G. J. Toomeri tõlkest „Ptolemy’s Almagest”, 1998, lk 166. Ptolemaios teadis, et Babüloonia astronoomid kasutasid matemaatilisi skeeme, „arvutamaks välja” toimunud ja tulevasi kuuvarjutusi, sest nad olid avastanud, et sarnased kuuvarjutused leiavad aset iga 18 aasta tagant. („Almagest”, IV, 2.)

 5. „Mesopotamia and Iran in the Persian Period”, lk 17–18.

 6. „Journal of Cuneiform Studies”, 47. köide, 1995, lk 106–107.

 7. Kiilkiri on kiilukujulistest märkidest koosnev kirjaliik. Selle märgid vajutati kirjutuspulga kiilukujulise otsaga pehmele savitahvlile.

 8. Sin-šarra-iškun valitses seitse aastat. Sellele kuningale kuulunud 57 majandusliku sisuga savitahvlit kannavad daatumeid alates tema ametisseastumise aastast kuni tema seitsmenda valitsusaastani. Vt „Journal of Cuneiform Studies”, 35. köide, 1983, lk 54–59.

 9. Majandusliku sisuga savitahvel C.B.M. 2152 on dateeritud Ašur-etel-ilani neljanda valitsusaastaga. („Legal and Commercial Transactions Dated in the Assyrian, Neo-Babylonian and Persian Periods – Chiefly From Nippur”, A. T. Clay, 1908, lk 74.) Ka Nabunaidi Harrani raidkiri (H1B) veerg 1, rida 30 nimetab seda kuningat just enne Nabopolassarit. („Anatolian Studies”, VIII köide, 1958, lk 35, 47.) Kuningateta perioodi kohta vaata väljaannet „Assyrian and Babylonian Chronicles”, lk 87–88 (savitahvel BM 25 127, rida 14).

10. Mõned õpetlased väidavad, et Ptolemaios jättis osa kuningaid oma nimekirjast välja, kuna neid kutsuti Assüüria kuninga tiitliga, ning märkis üles vaid Babüloonia kuningad. Ent nagu võib märgata kastis lk 30, kannavad Ptolemaiose nimekirjas mitu valitsejat ometi Assüüria kuninga tiitlit. Kiilkirjadokumendid ja raidkirjad näitavad selgelt, et kuningad Ašur-etel-ilani, Sin-šumu-lišir ja Sin-šarra-iškun valitsesid Babüloonia üle.

[Teabegraafika/pilt lk 29]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

UUS-BABÜLOONIA KUNINGAD

Kui nende ajaloolaste andmed on usaldusväärsed, siis miks need üksteisele vastu räägivad?

Kuningad

Nabopolassar

BEROSSOS u 350–270 e.m.a (21)

POLYHISTOR 105–? e.m.a (20)

JOSEPHUS 37 – u100 m.a.j (–)

PTOLEMAIOS u 100–170 m.a.j (21)

Nebukadnetsar II

BEROSSOS u 350–270 e.m.a (43)

POLYHISTOR 105–? e.m.a (43)

JOSEPHUS 37 – u100 m.a.j (43)

PTOLEMAIOS u 100–170 m.a.j (43)

Amel-Marduk

BEROSSOS u 350–270 e.m.a (2)

POLYHISTOR 105–? e.m.a (12)

JOSEPHUS 37 – u100 m.a.j (18)

PTOLEMAIOS u 100–170 m.a.j (2)

Neriglissar

BEROSSOS u 350–270 e.m.a (4)

POLYHISTOR 105–? e.m.a (4)

JOSEPHUS 37 – u100 m.a.j (40)

PTOLEMAIOS u 100–170 m.a.j (4)

Labaši-Marduk

BEROSSOS u 350–270 e.m.a (9 kuud)

POLYHISTOR 105–? e.m.a (–)

JOSEPHUS 37 – u100 m.a.j (9 kuud)

PTOLEMAIOS u 100–170 m.a.j (–)

Nabunaid

BEROSSOS u 350–270 e.m.a (17)

POLYHISTOR 105–? e.m.a (17)

JOSEPHUS 37 – u100 m.a.j (17)

PTOLEMAIOS u 100–170 m.a.j (17)

(#) = Kuninga valitsusaja pikkus aastates muistsete ajaloolaste andmeil

[Allikaviide]

Photograph taken by courtesy of the British Museum

[Teabegraafika/pildid lk 30]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

KAS PTOLEMAIOSE KUNINGANIMISTU ON KOOSKÕLAS MUISTSETE SAVITAHVLITEGA?

Ptolemaios on mõned kuningad välja jätnud. Miks?

PTOLEMAIOSE NIMISTU

Nabonassar

Nabu-nadin-zeri (Nadinu)

Mukin-zeri ja Pul

Ululayu (Salmanassar V), Assüüria kuningas

Merodak-Baladan

Sargon II, Assüüria kuningas

Esimene kuningateta periood

Bel-ibni

Ašur-nadin-šumi

Nergal-ušezib

Mušezib-Marduk

Teine kuningateta periood

Assarhaddon, Assüüria kuningas

Šamaš-šuma-ukin

Kandalanu

Nabopolassar

Nebukadnetsar

Amel-Marduk

Neriglissar

Nabunaid

Kyros

Cambyses

MUISTSETEL SAVITAHVLITEL OLEV URUKI KUNINGANIMISTU

Kandalanu

Sin-šumu-lišir

Sin-šarra-iškun

Nabopolassar

Nebukadnetsar

Amel-Marduk

Neriglissar

Labaši-Marduk

Nabunaid

[Pilt]

Babüloonia kroonikad kuuluvad kiilkirjatekstide hulka, mis aitavad hinnata Ptolemaiose kuninganimistu täpsust

[Allikaviide]

Photograph taken by courtesy of the British Museum

[Pildi allikaviide lk 31]

Photograph taken by courtesy of the British Museum