Olen 70 aastat Juuda mehe hõlmast kinni hoidnud

Jutustanud Leonard Smith

Varases teismeeas rabasid mind kaks piibliteksti. Nüüd, rohkem kui 70 aastat hiljem, on mul ikka meeles aeg, kui sain täielikult aru tekstist Sakarja 8:23, mis räägib ”kümnest mehest”, kes ”haaravad kinni Juuda mehe hõlmast”. Nad ütlevad Juuda mehele: ”Meie tahame minna ühes teiega, sest me oleme kuulnud, et Jumal on teiega!”

JUUDA mees sümboliseerib võitud kristlasi ja ”kümme meest” kujutavad ”teisi lambaid” ehk Joonadabe, nagu neid tollal tunti (Joh. 10:16).a Kui ma seda taipasin, sain aru, et see, kas minu lootus elada igavesti maa peal täitub, sõltub palju võitute klassi ustavast toetamisest.

Samuti avaldas mulle sügavat muljet Jeesuse piltlik näide ”lammastest” ja ”kitsedest” tekstis Matteuse 25:31—46. ”Lambad” kujutavad neid, kes saavad lõpuajal soodsa kohtuotsuse, kuna nad teevad head maa peal olevatele Kristuse võitud vendadele. Noore Joonadabina mõtlesin endamisi: ”Kui ma soovin, et Kristus peaks mind lambaks, pean toetama tema võitud vendi ja alluma nende juhatusele, sest Jumal on nendega.” See teadmine on juhtinud mind rohkem kui seitsme aastakümne jooksul.

KUS ON MINU KOHT?

Minu ema ristiti aastal 1925 Peeteli koosolekusaalis. Seda saali nimetati Londoni kogudusetelgiks ja seda kasutasid lähikonna vennad. Mina sündisin 1926. aasta 15. oktoobril. 1940. aasta märtsis lasin end ristida Inglismaa rannikulinnas Doveris peetud kokkutulekul. Ma hakkasin Piibli tõde armastama. Kuna mu ema oli võitud kristlane, siis tema oligi esimene ’juut, kelle hõlmast’ ma kinni hoidsin. Sellal mu isa ja vanem õde Jehoovat ei teeninud. Me käisime emaga peamiselt võitud kristlastest koosnevas Gillinghami koguduses Kagu-Inglismaal. Ema oli kuulutustöös heaks innukuse eeskujuks.

1941. aasta septembris Leicesteri linnas peetud konvendil esitati kõne pealkirjaga ”Laitmatus”, mis käsitles kõiksuse ülemvõimu teemat. Tänu sellele kõnele mõistsin esmakordselt, et me oleme seotud Jehoovat ja Saatanat puudutava vaidlusküsimusega. Meil tuleb seista Jehoova poolel ja jääda tema kui kõiksuse Ülemvalitseja ees laitmatuks.

Sellel konvendil rõhutati palju pioneerteenistuse tähtsust ja noori innustati seda endale eesmärgiks seadma. Kõne ”Pioneeri koht organisatsioonis” pani mind mõtlema sellele, kus on minu koht. See konvent veenis mind, et minu kui Joonadabi kohus on teha oma parim, et aidata võitute klassi kuulutustöös. Sealsamas Leicesteris täitsingi avalduse, liitumaks pioneeride ridadega.

PIONEERTEENISTUS SÕJAAJAL

1941. aasta 1. detsembril, kui olin 15-aastane, määrati mind eripioneeriks. Ema oli mu esimene pioneeritöökaaslane, kuid umbes aasta pärast pidi ta tervislikel põhjustel pioneerteenistuse lõpetama. Londoni harubüroo määras seejärel minu paariliseks Ron Parkini, kes on praegu Puerto Rico harubürookomitee liige.

Meid saadeti Broadstairsi ja Ramsgate’i rannikulinnadesse Kenti krahvkonnas, kus üürisime endale toa. Eripioneeri igakuine toetus oli 40 šillingit (tollal umbes 8 USA dollarit). Seega jäi meil pärast üüri maksmist elamiseks päris vähe raha järele ja me ei teadnud sugugi alati, kust me järgmise söögikorra tarvis toitu saame. Kuid ühel või teisel viisil hoolitses Jehoova alati meie eest.

Me sõitsime palju jalgrattaga, rühkides suure koormaga vastu Põhjamere tugevat tuult. Samuti tuli meil üle elada õhurünnakuid. Londoni pommitamiseks kasutatud Saksa V-1 tiibraketid lendasid kaunis madalalt üle Kenti. Kord pidin jalgrattalt maha hüppama ja kraavi viskuma, kui üks pomm üle mu pea lendas ja lähedaloleval põllul plahvatas. Kuid kõigest hoolimata olid aastad, mil Kentis pioneerid olime, väga toredad.

MINUST SAI PEETELLANE

Minu ema rääkis Peetelist alati imetlusega. ”Ma ei oskaks midagi paremat soovida, kui et sinust saaks peetellane,” tavatses ta öelda. Kujutlege siis mu rõõmu ja üllatust, kui sain 1946. aasta jaanuaris Londoni Peetelist kutse sinna kolmeks nädalaks tööle minna. Kui see aeg läbi sai, palus harubüroo sulane Pryce Hughes mul Peetelisse jääda. Seal saadud väljaõppest on olnud mulle abi kogu elu jooksul.

Londoni Peeteli peres oli tollal umbkaudu 30 inimest, peamiselt noored vallalised vennad, kuid oli ka mitmeid võitud vendi, sealhulgas Pryce Hughes, Edgar Clay ja Jack Barr, kes kuulus hiljem juhtivasse kogusse. Oli tõesti suur eesõigus toetada Kristuse vendi ja töötada noore mehena nende ”sammaste” vaimse järelevaatuse all (Gal. 2:9).

Ühel päeval ütles üks vend Peetelis, et mind ootab välisukse juures üks õde. Minu üllatuseks oli see mu ema, pakk kaenla all. Ta ütles, et ei tule sisse, kuna ei taha mu tööd segada. Seejärel ulatas ta mulle paki ja lahkus. Selles oli soe palitu. Tema armastav kingitus tuletas mulle meelde Hannat, kes viis kogudusetelgis teenivale noorele Saamuelile ülekuue (1. Saam. 2:18, 19).

GILEAD — UNUSTAMATU KOGEMUS

1947. aastal kutsuti mind ja veel neli inimest meie Peetelist Ameerika Ühendriikidesse Gileadi kooli ja järgmisel aastal õppisimegi selle kooli 11. kursusel. New Yorgi osariigi põhjaosas, kus kool asus, oli kohutavalt külm. Olin väga rõõmus, et mul oli kaasas ema kingitud soe palitu.

Gileadis veedetud kuus kuud olid unustamatud. 16 riigist pärit kaasõpilastega seltsimine avardas minu silmaringi. Peale koolist saadud vaimurikkuste oli väga ülesehitav küpsete kristlastega läbi käia. Lloyd Barry, üks õpilane minu kursuselt, Albert Schroeder, üks õpetajatest, ning John Booth, Gileadi kooli toimumispaigaks olnud Kuningriigi farmi ülevaataja, said hiljem juhtiva kogu liikmeteks. Ma hindan sügavalt nende vendade armastavaid nõuandeid ning head eeskuju ustavuses Jehoovale ja tema organisatsioonile.

RINGKONNATÖÖ JA TAGASI PEETELISSE

Gileadist lahkudes määrati mind ringkonnatööle Ohio osariiki. Olin kõigest 21-aastane, kuid vennad tervitasid soojalt minu nooruslikku tarmu. Selles ringkonnas õppisin palju vanematelt kogenud meestelt.

Mõne kuu pärast kutsuti mind tagasi Brooklyni Peetelisse, kus mulle anti lisaväljaõpet. Õppisin selle aja jooksul tundma selliseid sambaid nagu Milton Henschel, Karl Klein, Nathan Knorr, Thomas Sullivan ja Lyman Swingle, kes kõik on teeninud juhtiva kogu liikmetena. Oli rikastav kogemus näha nende töötegemist ning jälgida nende kristlikku käitumist. Mu usaldus Jehoova organisatsiooni vastu kasvas tohutult. Seejärel saadeti mind tagasi Euroopasse, kus ma jätkasin oma teenistust.

Mu ema suri 1950. aasta veebruaris. Pärast matuseid oli mul isaga ja oma õe Doraga avameelne jutuajamine. Küsisin neilt, mida nad kavatsevad nüüd, kus ema on surnud ja mina kodust lahkunud, tõe suhtes ette võtta. Nad teadsid ja austasid eakat võitut venda Harry Browningut ning nõustusid temaga tõde õppima. Aasta pärast isa ja Dora ristiti. Hiljem määrati isa Gillinghami koguduse sulaseks. Isa surma järel abiellus Dora tubli kogudusevanema Roy Moretoniga ning teenis Jehoovat ustavalt kuni oma surmani aastal 2010.

ABIS PRANTSUSMAAL

Olin koolis õppinud prantsuse, saksa ja ladina keelt ning neist kolmest valmistas mulle kõige enam peavalu prantsuse keel. Niisiis valdasid mind segased tunded, kui mul paluti Prantsusmaale Pariisi Peetelisse appi minna. Seal oli mul au töötada koos harubüroo sulase Henri Geiger’ga, eaka võitud vennaga. Ülesanded polnud alati kerged ja kahtlemata tegin mitmeid vigu, ent ma õppisin palju inimsuhete kohta.

Aastaks 1951 kavandati esimest sõjajärgset rahvusvahelist konventi Pariisis ja ma olin seotud selle korraldamisega. Noor reisiv ülevaataja Léopold Jontès tuli mulle Peetelisse appi. Pärastpoole määrati Léopold harubüroo ülevaatajaks. Konvent toimus Eiffeli torni lähedal Palais des sports’is. Delegaadid olid pärit 28 maalt. 6000 Prantsusmaa Jehoova tunnistajat olid ülirõõmsad, kui konvendi viimasel päeval oli kohal 10456 inimest.

Kui ma esimest korda Prantsusmaale tulin, polnud minu prantsuse keele oskus kaugeltki ideaalne. Tagatipuks tegin veel sellise vea, et ei avanud oma suud, kui polnud oma prantsuse keele õigsuses kindel. Ent kui sa ei tee vigasid, siis ei saa sind ka keegi parandada ning sa ei edene.

Otsustasin olukorra suhtes midagi ette võtta ja panin end kirja kooli, kus õpetati prantsuse keelt välismaalastele. Käisin koolis nendel õhtutel, kui polnud koosolekuid. Hakkasin prantsuse keelt armastama ja see armastus on aastate vältel süvenenud. Sellest on olnud palju abi, kuna mul on olnud võimalus aidata Prantsusmaa harubürood tõlketööga. Aja jooksul hakkasin osalema tõlkimises inglise keelest prantsuse keelde. Oli suur au aidata edasi anda orjaklassi rikkalikku vaimset toitu kõikjal maailmas elavatele prantsuse vendadele-õdedele (Matt. 24:45—47).

ABIELU JA EDASISED ÜLESANDED

Aastal 1956 abiellusin Šveitsist pärit pioneeri Estheriga, kellega olin paar aastat varem kohtunud. Me abiellusime Londoni Peeteli kõrval asuvas kuningriigisaalis (endine Londoni kogudusetelk, kus mu ema ristiti). Vend Hughes esitas pulmakõne. Kohal oli ka Estheri ema, kellel oli samuti taevase elu lootus. Abielu ei andnud mulle mitte ainult armsa ja truu elukaaslase, vaid ka suurepärase vaimselt meelestatud ämma, kelle seltsi ma sain sageli nautida, kuni tema maine elutee aastal 2000 lõppes.

Pärast abiellumist elasime Estheriga Peetelist väljaspool. Mina jätkasin Peeteli jaoks tõlkimist ning Esther teenis eripioneerina Pariisi eeslinnades. Tal õnnestus aidata mitmel inimesel Jehoova teenijaks saada. Aastal 1964 kutsuti meid Peetelisse elama. Ning aastal 1976, kui hakati moodustama harubürookomiteesid, määrati ka mind komitee liikmeks. Esther on aastate jooksul mind kogu aeg armastavalt toetanud.

”MIND EI OLE TEIL ALATI”

Mul on olnud tore võimalus teatud aja tagant meie peakorteris New Yorgis käia. Nende külastuste ajal olen saanud head nõu juhtiva kogu liikmetelt. Näiteks ühel korral, kui ma väljendasin oma muret seoses ühe töö tähtajaga, vend Knorr naeratas ja ütles: ”Ära muretse. Tee tööd!” Pärast seda olen paljudel kordadel, kui tööd on kuhjunud, paanikasse sattumise asemel lihtsalt võtnud ette ühe töö teise järel. Nii on need tööd saanud tehtud ja üldiselt õigeks ajaks.

Veidi aega enne oma surma ütles Jeesus oma jüngritele: ”Mind ei ole teil alati” (Matt. 26:11). Meie, teised lambad, teame, et meil pole Kristuse võitud vendi maa peal alatiseks. Sellepärast pean hindamatuks eesõiguseks seda, et olen saanud rohkem kui 70 aasta jooksul paljude võitutega lähedalt suhelda, hoides tänumeelselt kinni Juuda mehe hõlmast.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 21]

Vend Knorr naeratas ja ütles: ”Ära muretse. Tee tööd!”

[Pildid lk 19]

Vasakul: Mu ema ja isa

Paremal: Gileadi linnakus aastal 1948, seljas ema kingitud soe palitu

[Pilt lk 20]

Olen tõlgiks vend Lloyd Barryle Prantsusmaa harubüroo pühitsemisel aastal 1997

[Pildid lk 21]

Vasakul: Estheriga pulmapäeval

Paremal: Koos kuulutustööl