„Tugevdage üksteise vaimu”

 1. Mida õhutas Paulus kristlasi tegema? (1. Tess. 5:11.)

KAS sa oled kunagi osalenud mõne kuningriigisaali ehitus- või renoveerimistöödes? Tõenäoliselt mäletad siiamaani esimest koosolekut uues või vast remonditud saalis. Sa olid Jehoovale nii tänulik, võib-olla tuli sul isegi klomp kurku ja oli raske avalaulu laulda. Meie saalid on hästi ehitatud ja toovad Jehoovale kiitust. Kuid me saame tuua talle veelgi suuremat ülistust ühe teist laadi ehitustööga, mis on seotud inimestega, kes neis saalides kogunevad. Apostel Paulus rääkis sellest tekstis 1. Tessalooniklastele 5:11 (loe), kus ta õhutas kristlasi tugevdama üksteise vaimu. On huvitav, et kreeka verb, mis on selles salmis tõlgitud vastega „vaimu tugevdama”, tähendab ka „ehitama”.

 2. Mida me selles artiklis arutame?

² Paulus oskas suurepäraselt oma usukaaslaste vaimu tugevdada ja oli nende vastu osavõtlik. Selles artiklis arutame, kuidas ta aitas neil katsumustes vastu pidada ja üksteisega rahujalal olla ning kuidas ta kinnitas nende usku Jehoovasse. Samuti vaatame, kuidas me saame temast eeskuju võtta. (1. Kor. 11:1.)

 3. Millest ilmnes Pauluse tasakaalukus?

³ Paulus armastas oma vendi-õdesid. Kuna ta ise oli palju raskusi kogenud, suutis ta neile katsumustes kaasa tunda. Kord, kui tal olid näpud põhjas, pidi ta nii enda kui ka oma kaaslaste vajaduste eest hoolitsemiseks tööd rügama. (Ap. t. 20:34.) Ta oli ametilt telgitegija, ja kui ta Korintosesse saabus, töötaski ta kõigepealt koos Akvila ja Priskillaga, kellel oli sama amet. Igal hingamispäeval aga selgitas ta sünagoogis nii juutidele kui ka kreeklastele pühakirja. Kui Korintosesse saabusid Siilas ja Timoteos, pühendus Paulus täielikult jumalasõna kuulutamisele. (Ap. t. 18:2–5.) Jehoova teenimine oli Pauluse elus alati esikohal ning ta pani ka usukaaslastele südamele, et nad elumurede koorma all ja oma perele elatist teenides ei jätaks unarusse seda, mis on esmatähtis – Jehoova teenimist. (Filipl. 1:10.) Kuna Paulus ise oli selles heaks eeskujuks, oli tema sõnadel kaalu.

 4. Kuidas aitasid Paulus ja Timoteos usukaaslastel tagakiusamisega toime tulla?

⁴ Peagi pärast seda, kui Tessaloonikas oli moodustatud kogudus, hakati seal kristlasi ägedalt taga kiusama. Vihane rahvajõuk otsis Paulust ja Siilast, ent kuna nad neid ei leidnud, vedasid nad mõned kohalikud vennad linna ülemate ette ja karjusid: „Need mehed hakkavad vastu keisri määrustele.” (Ap. t. 17:6, 7.) Võime ette kujutada, kui kohkunud sealsed vastristitud kristlased olid, kui linnarahvas ühtäkki nende vastu pöördus. Paulus ei tahtnud, et nad selle heidutava olukorra tõttu Jehoova teenimises tagasi tõmbuksid. Tema kirjast tessalooniklastele võime lugeda, mida nad koos Siilasega ette võtsid. Ta ütles: „Otsustasime ... saata teie juurde Timoteose ..., et te saaksite jõudu juurde ja teie usk tugevneks, nii et te raskustes kõikuma ei lööks.” (1. Tess. 3:1–3.) Tõenäoliselt oli Timoteos oma kodulinnas Lüstras tagakiusamist omal nahal tunda saanud. Ta oli näinud, kuidas Paulus sealseid usukaaslasi toetas. Samuti oli ta näinud Jehoova võimast abikätt. Niisiis võis Timoteos Tessaloonika vendadele-õdedele kinnitada, et küll Jehoova hoolitseb ka nende eest. (Ap. t. 14:8, 19–22; Heebr. 12:2.)

 5. Kuidas aitas üks kogudusevanem Bryantit?

⁵ Kuidas Paulus usukaaslasi veel tugevdas? Kui ta koos Barnabasega tagasi Lüstrasse, Ikoonioni ja Antiookiasse pöördus, määrasid nad igas koguduses ametisse vanemaid. (Ap. t. 14:21–23.) Kahtlemata olid kogudusevanemad usukaaslastele suureks julgustuseks ja lohutuseks, justnagu see on ka tänapäeval. Vend nimega Bryant jutustab: „Kui ma sain 15-aastaseks, jättis mu isa meid maha ja ema eemaldati kogudusest. Tundsin end üksi ja hüljatuna.” Mis Bryantit sel raskel ajal aitas? Ta ütleb: „Üks kogudusevanem, Tony, vestles minuga koosolekutel ja ka muudel aegadel. Ta rääkis mulle õdedest-vendadest, kes on suuri raskusi läbi elanud, kuid on ikka rõõmsad. Ta luges mulle teksti Laul 27:10 ja rääkis tihti Hiskijast, kes teenis Jehoovat ustavalt, kuigi tema isa ei andnud head eeskuju.” Millist mõju see Bryantile avaldas? „Tänu Tonylt saadud julgustusele alustasin täisajalist teenistust,” ütleb ta. Kogudusevanemad, kas te märkate neid, kes nagu Bryant võivad vajada head sõna? (Õpet. 12:25.)

 6. Mis oli üks viis, kuidas Paulus usukaaslasi julgustas?

⁶ Paulus mõistis, et tõsielulood Jehoova teenijatest, kes on raskustes edukalt vastu pidanud, võivad olla usukaaslastele suureks julgustuseks. Ta meenutas neile, kuidas suur pilv tunnistajaid oli Jehoovalt saadud jõuga katsumustes kindlaks jäänud. (Heebr. 12:1.) Sellega sisendas ta oma vendadele ja õdedele söakust ning aitas neil hoida pilku elava Jumala linnal. (Heebr. 12:22.) Sama käib meie kohta. Me kõik oleme saanud jõudu, lugedes, kuidas Jehoova aitas Giideoni, Baarakit, Taavetit, Saamueli ja paljusid teisi. (Heebr. 11:32–35.) Ka nüüdisaja Jehoova teenijate elulood kinnitavad meie usku. Peakorterisse tuleb tihti tänukirju õdedelt-vendadelt, kes on leidnud neist elulugudest suurt tuge.

 7. Mida me võime õppida Pauluse sõnadest tekstis Roomlastele 14:19–21?

⁷ Me kõik saame teha oma osa, et koguduses valitseks rahu. Näiteks ei tohiks me lasta eriarvamustel meie vahele kiilu lüüa ning oleks tark olla paindlik ja järeleandlik, kui ühtki piibli põhimõtet ei rikuta. Mõtleme ühele olukorrale esimese sajandi Rooma koguduses. Sealses koguduses oli nii juute kui ka mittejuute. Kuna Moosese seadus enam ei kehtinud, ei olnud ka piirangud, mis see seadus teatud toitudele kehtestas, enam jõus. (Mark. 7:19.) Seepärast tundsid paljud juudikristlased, et nad võivad süüa kõike. Kuid oli ka neid, kelle südametunnistus ei lubanud kõike süüa. Kogudus jagunes selle küsimuse pärast kahte leeri. Paulus rõhutas, et on tähtis hoida rahu. Ta kirjutas: „Parem on liha mitte süüa ja veini mitte juua ning hoiduda tegemast ükskõik mida, mis võiks saada vennale komistuskiviks.” (Loe Roomlastele 14:19–21.) Ta aitas neil mõista, et vaidlused selliste küsimuste üle nagu toit mõjuvad kahjulikult nii üksikisikutele kui ka kogudusele tervikuna. Ta ise oli valmis oma käitumist kohandama, et mitte veeretada teiste usuteele takistusi. (1. Kor. 9:19–22.) Ka meie ei peaks tegema numbrit asjadest, mis on tegelikult isikliku eelistuse küsimused. Niimoodi hoiame koguduses rahu ja tugevdame teiste vaimu.

 8. Mida tegi Paulus, et koguduses rahu hoida?

⁸ Paulus andis head eeskuju ka selles, kuidas hoida rahu, kui vaidlus puudutab tõsisemaid teemasid. Näiteks olid mõned esimese sajandi kristlased seisukohal, et mittejuudid, kes tahavad saada kristlaseks, peavad laskma end ümber lõigata. Selline seisukoht võis olla tingitud soovist vältida juudiusuliste halvakspanu. (Gal. 6:12.) Paulus oli täiesti teisel seisukohal, kuid selle asemel, et oma arvamust läbi suruda, pöördus ta selle küsimusega Jeruusalemmas olevate apostlite ja vanemate poole. (Ap. t. 15:1, 2.) Tänu sellele säilis kristlaste seas rõõm ja rahu. (Ap. t. 15:30, 31.)

 9. Kuidas meie saame Paulusest eeskuju võtta?

⁹ Mida me saame Pauluse eeskujul teha, kui kerkib mõni tõsine vaidlus? Võiksime samamoodi otsida juhatust nendelt, kelle Jehoova on seadnud oma rahva eest hoolitsema. Sageli võib vajalikku infot leida meie väljaannetest ja organisatsiooni juhenditest. Kui järgime Jehoova antud juhendeid, mitte ei tugine omaenda arvamusele, edendame usuperes rahu.

10. Mida Paulus veel tegi, et koguduses rahu edendada?

¹⁰ Paulus edendas rahu ka sellega, et tõstis esile usukaaslaste häid omadusi, mitte nende vigu. Näiteks kirjas roomlastele mainis ta lõpus paljusid inimesi nimeliselt ja enamikul juhtudel lisas nende kohta midagi positiivset või mõne isikliku detaili. Meiegi võiksime julgelt tuua välja õdede-vendade häid omadusi. Nõnda soodustame lähedaste suhete tekkimist koguduses ning meie usuperes õitseb armastus.

11. Kuidas meil tuleks erimeelsuste korral toimida?

¹¹ Mõnikord aga võib isegi küpsete kristlaste vahel erimeelsusi tekkida ja nad võivad koguni tülli minna. Nii juhtus Pauluse ja ta hea sõbra Barnabasega. Barnabas tahtis kindlasti Markust misjonireisile kaasa võtta, Paulus aga oli kategooriliselt vastu. Seepeale puhkes nende vahel äge tüli ja kumbki läks oma teed. (Ap. t. 15:37–39.) Kuid ei Paulus, Barnabas ega Markus jäänud vimma kandma. On näha, et koguduse ühtsus ja rahu oli neile väga tähtis. Hiljem mainis Paulus nii Barnabast kui ka Markust positiivses valguses. (1. Kor. 9:6; Kol. 4:10.) Meiegi peaksime mistahes erimeelsused ära klaarima ning otsima teistes alati head. Nii hoiame koguduses ühtsust ja meid ühendab rahuside. (Efesl. 4:3.)

12. Milliseid raskusi meie usukaaslastel on?

¹² Me saame tugevdada usukaaslaste vaimu ka nii, et kinnitame neile, kui väga Jehoova neist hoolib ja et ta ei hülga neid mitte kunagi. Mõned vennad ja õed peavad oma usu pärast taluma sugulaste, töökaaslaste või koolikaaslaste pilkeid. Teistel on tõsised tervisehädad või sügavad hingehaavad. Mõned on juba ammu ristitud ja oodanud pikki aastaid selle maailmaajastu lõppu. Kõik sellised katsumused võivad usu proovile panna. Esimesel sajandil oli kristlastel samalaadseid probleeme. Mida Paulus nende heaks tegi?

13. Kuidas aitas Paulus neid, keda usu pärast pilgati?

¹³ Paulus aitas pühakirja abil vendadel-õdedel usku tugevdada. Mõned juudikristlased võisid tunda, et ei oska kuidagi vastata pereliikmetele, kes väitsid, et ainult judaism on õige usk. Kahtlemata oli neile suureks abiks Pauluse kiri heebrealastele. (Heebr. 1:5, 6; 2:2, 3; 9:24, 25.) Selles kirjas on mitmeid loogilisi arutluskäike, mis võisid aidata neil kristlastel oma usku kaitsta. Ka praegusajal naeruvääristatakse paljusid meie vendi ja õdesid nende usu pärast. Me saame aidata neil leida meie väljaannetest mõtteid, mis aitaksid neil oma uskumusi teistele selgitada. Näiteks noortel, keda pilgatakse sellepärast, et nad usuvad loomist, võime aidata leida asjakohast infot brošüüridest „Kas elu on loodud?” ja „Elu päritolu. Viis vältimatut küsimust”.

14. Mida tegi Paulus lisaks kuulutus- ja õpetustööle?

¹⁴ Paulus õhutas vendi-õdesid armastusele ja headele tegudele. (Heebr. 10:24.) Ta mitte ainult ei julgustanud usukaaslasi hea sõnaga, vaid ka tegutses nende heaks. Näiteks kui Juudamaal oli näljahäda, aitas Paulus sealsetele kristlastele mõeldud abi kohale viia. (Ap. t. 11:27–30.) Pauluse elu keskmes oli küll kuulutus- ja õpetustöö, kuid ta püüdis ka leida võimalusi teisi materiaalselt aidata. (Gal. 2:10.) Nii tugevdas ta vendade-õdede usku sellesse, et Jehoova hoolitseb nende eest. Meil on võimalik oma usukaaslasi aidata näiteks sellega, et kasutame oma aega, jõudu ja oskusi, et lüüa kaasa organisatsiooni hädaabitöödes. Samuti saame teha annetusi ülemaailmse töö heaks. Neil ja teistelgi viisidel tugevdame vendade-õdede usku sellesse, et Jehoova ei hülga neid kunagi.

15., 16. Kuidas me saame toetada neid, kelle usk on nõrgaks jäänud?

¹⁵ Paulus aitas neid, kelle usk oli nõrgaks jäänud, ega kaotanud nende suhtes lootust. Ta tundis neile kaasa ja oli nendega rääkides positiivne ja sõbralik. (Heebr. 6:9; 10:39.) Näiteks kasutas ta kirjas heebrealastele tihti meie-vormi ja näitas sellega, et tema nõuanded on mõeldud kõigile kristlastele, kaasa arvatud temale endale. (Heebr. 2:1, 3.) Nagu Paulus, ei kaota ka meie lootust nende suhtes, kelle usk on nõrgaks jäänud. Me püüame neid toetada ja nende vastu siirast huvi üles näidata. Nii kinnitame neile oma armastust. Samuti püüame nendega vesteldes olla osavõtlikud ja rääkida lahkelt. See, kuidas me midagi ütleme, võib olla sama julgustav kui see, mida me ütleme.

¹⁶ Paulus kinnitas oma vendadele-õdedele, et Jehoova peab meeles nende häid tegusid. (Heebr. 10:32–34.) Meiegi võime midagi sarnast teha. Kui püüame aidata kedagi, kelle usk on nõrgaks jäänud, võime paluda tal rääkida, kuidas ta tõe juurde tuli, või innustada teda meenutama kordi, kui ta on tundnud oma elus Jehoova kätt. Samuti võime talle kinnitada, et Jehoova ei unusta kõike seda head, mida ta on teinud, ega hülga teda. (Heebr. 6:10; 13:5, 6.) Sellised vestlused võivad sütitada vennas või ões soovi taas innukalt Jehoovat teenida.

17. Mida me saame teha, et teiste vaimu tugevdada?

¹⁷ Justnagu ehitaja saab ajapikku üha osavamaks, võime ka meie õppida järjest paremini teiste vaimu tugevdama. Me aitame oma vendadel-õdedel raskustes vastu pidada, kui räägime neile Jehoova teenijatest, kes minevikus katsumustes ustavaks jäid. Me teeme oma osa, et koguduses valitseks rahu, kui räägime teistest head, oleme valmis tegema järeleandmisi ja püüame erimeelsused kiiresti lahendada. Ja me kinnitame vendade-õdede usku, kui jagame nendega piibli mõtteid, pakume neile praktilist abi ja toetame nõrku.

18. Milles me kõik saame oma osa anda?

¹⁸ Need, kes osalevad organisatsiooni ehitustel, tunnevad sellest suurt rõõmu. Samamoodi võime meie tunda rõõmu, kui aitame vendadel-õdedel oma usku tugevdada. Ehitatud hooned lagunevad lõpuks, kuid sellel, mida me teiste heaks teeme, on püsiv väärtus. Julgustagem siis üksteist ka edaspidi ja tugevdagem üksteise vaimu! (1. Tess. 5:11.)