Eelmise teenistusaasta kõrgpunktid

”MA TAHAN Jehoovat kiita oma eluaja! Ma tahan oma Jumalale mängida niikaua kui mind on!” (Laul 146:2.) Kui vaimustunud oleks küll laulukirjutaja, kui ta elaks praegusel ajal ja näeks, et Jehoovat kiidetakse rohkem kui eales varem! Kiitust on aidanud tuua raamat ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”, mis on puudutanud paljude Jumala kohta tõde otsivate inimeste südant (Ap. t. 17:27).

Toomaks Jehoovale veelgi rohkem kiitust, on mitmed harubürood korraldanud keelekursusi, et kuulutajad ja pioneerid saaksid hea sõnumiga jõuda veelgi rohkemate inimesteni. Vahest on sindki innustatud mõtlema uue keele õppimise peale, et nõnda oma teenistust laiendada.

Veel üheks näiteks Jehoovale kiituse toomise kohta oli ülemaailmne kolme nädala pikkune hoogtöö, mille käigus jagati erilist konvendikutset, et anda teada ”Vabastus on lähedal!” piirkonnakonventidest, mis toimusid 155 maal. Miljonid Kuningriigi kuulutajad enam kui 99000 koguduses osalesid ainulaadses hoogtöös. ”See ajendas uusi alustama kuulutustööd ja mõned mittetegevaks jäänud said innustust, et selles töös taas kaasa lüüa,” kirjutas üks konvendikomitee. Ühele vennale, kes oli olnud 35 aastat mittetegev, toodi koju konvendikutse ja ta pole sealtpeale üheltki koosolekult puudunud! Järgnevalt toome ära mõned harubüroode saadetud kogemused.

Prantsusmaa

Katoliku usku naine ja tema abikaasa külastasid sugulast, kelle juures nad nägid konvendikutset ning selles tõstatatud küsimused pakkusid neile huvi. Nad läksid konvendile ja võtsid oma kolm last kaasa. Kui nad kohale jõudsid, tervitas teenindaja neid soojalt, andis neile Piiblid ja juhatas nad istuma tunnistajatest pere kõrvale, kes elas nende kodust kõigest kolme kilomeetri kaugusel! Kaks perekonda veetsid kogu päeva koos ja leppisid kokku piibliuurimise. Nädal pärast konventi käis huvi ilmutanud perekond koguduse koosolekul, kui seal oli parajasti ringkonnaülevaataja nädal.

India

Tuntud laulja nimega Sunita läks Kanadasse esinema. Ta kohtas seal tunnistajaid, kes kutsusid ta pandžabikeelsele koosolekule. Naine võttis kutse vastu ja talle meeldis koosolek, kuna seal pandi suurt rõhku Piiblile. Kui Sunitale anti konvendikutse, tühistas ta jalamaid selleks nädalalõpuks kavandatud esinemised, et ta saaks kõigil kolmel päeval konvendil viibida. Sunita ei kahetsenud oma otsust. ”See on tõde,” lausus ta esimese päeva lõpus. Pärast Indiasse naasmist läks ta kohalikku kuningriigisaali koos oma ema, poja, vennapoja ja sõbrannaga. Kui Sunita endised pastorid temaga rääkisid, ütles ta kindlameelselt, et soovib saada Jehoova tunnistajaks. Ta koguni ütles neile, et nemadki peaksid kuningriigisaali minema!

Serbia

Belgradis elab hiinlanna, nimetagem teda Mei Liks. 2006. aastal hakkas ta lugema ”Vahitorni” oma emakeeles. Kui Mei Li sai kutse Saksamaal Leipzigis toimuvale hiinakeelsele konvendile, otsustas ta sellest osa võtta, ehkki Belgradist on Leipzigi 1000 kilomeetrit. Naine muretses kolmepäevase viisa, lendas Münchenisse ja sõitis sealt rongiga Leipzigi. Kogu reis läks talle maksma kahe kuu palga. See, mida ta konvendiprogrammi kuulates ja teiste delegaatidega vesteldes teada sai, läks talle väga hinge. Kui Mei Li Belgradi tagasi jõudis, olid tema ja ta ema nõus koduse piibliuurimisega ja hakkasid käima hiinakeelsel raamatu-uurimisel.

Ameerika Ühendriigid

”Kõigil kolmel päeval oli kuulajaskonna seas näha külalisi,” teatab konvendikomitee. ”Üheks külaliseks oli naine, kes oli saanud kutse kohe päev pärast seda, kui ta oli palunud Jumalalt juhatust oma elus. Ta sõitis kaks tundi konvendile nii laupäeval kui pühapäeval ja oli nõus Piiblit uurima.” Aruandes toodi veel kogemusi: ”Üks mees lausa jooksis tänaval vennale järele, kes oli tema pojale kutse jätnud. Vend ei teadnud, mida oodata, ning ta oli väga rõõmus, kui tema tagaajaja kutsus lahkelt ta tagasi enda koju juttu ajama. Piibel käes, küsis mees palju küsimusi ja temaga alustati piibliuurimist.”

Üks vend pakkus kutset ehitusplatsil olevale mehele. ”Kas võin sellest teistele rääkida?” küsis mees.

”Muidugi!” vastas vend, teadmata, et sel mehel oli laupäeva hommikuti oma raadiosaade. Mees pidas sõna: ta rääkis konvendikutsest, lugedes seda ette oma saates! Tänu sellele tundsid paljud inimesed huvi kutse vastu.

12-aastane Morgan teenib abipioneerina. Nädal enne hoogtööd kohtas tüdruk meest, kel oli palju piiblilisi küsimusi, ja ta kutsus mehe kohalikku kuningriigisaali avalikku kõnet kuulama. Mees tuligi, ehkki pidi kohe pärast seda lahkuma, et minna ühe pereliikme matusele. Kui hoogtöö algas, andis Morgan huvitatud mehele konvendikutse. ”Tulen kindlasti laupäeval ja pühapäeval, aga reedel pean tööl olema,” sõnas mees. Seejärel küsis ta, mida tunnistajad niisuguses olukorras teevad. ”Tavaliselt võtavad nad vaba päeva, aga vahel tuleb neil töökohast loobuda,” vastas Morgan.

Morgani järgmise külastuse ajal ütles mees, et oli küsinud oma ülemuselt reedese päeva vabaks ja öelnud talle, et kui see pole võimalik, tuleb ta töölt ära. Ülemus oli kostnud, et ta on liiga hea tööline, et temast ilma jääda, ning oli andnud talle vabaks nii reede kui neljapäeva, et ta saaks teha ettevalmistusi.

Mees oli kõigil kolmel päeval konvendil, aga mitte üksinda. Temaga oli kaasas 8 pereliiget ja 12 sõpra oma peredega — ühtekokku 35 inimest! Kui ta alguses Morganile ütles, et temaga tuleb kaasa umbkaudu kolmkümmend inimest, vastas tüdruk: ”Nii palju kohti ma ei saa kinni panna.”

”Ma mõistan,” sõnas ta. ”Kui vaja, istume kas või sarikatel.” Muidugi leidsid nad kõik endale mugavad istekohad.

”RAAMAT . . . ÕPETAB NII NAGU JEESUS”

Aruannetest on näha, et piibliuurimise õppevahend ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” on osutunud kuulutustööl tõeliseks õnnistuseks. ”See avab silmad ning toidab südant ja meelt,” ütles üks piibliõpilane. Piirkonnaülevaataja teatab: ”Raamat lihtsalt köidab tähelepanu, kuna õpetab nii nagu Jeesus. See ei raiska asjatult sõnu, on otsekohene ja selge, kuid samal ajal väga südantsoojendav.” Lugegem järgnevaid kogemusi.

Austraalia

Ühe haige naise kodus remonti tehes rääkis vend talle Kuningriigi lootusest. Mõne päeva pärast, kui vend koos pioneerist õega naist külastas, küsis see viimsete päevade kohta. Tunnistajad avasid ”Piibli õpetuste” raamatu 9. peatüki ”Kas ”viimsed päevad” on käes?” ja arutasid temaga seda materjali. Naist hämmastas, mida kõike Piibel sisaldab. ”Kirik on mind pimeduses hoidnud,” lausus ta.

Vend kirjutab: ”Kui tagasi läksime, uurisime 1. peatükki ”Mis on tõde Jumala kohta?” ja vaatasime lisast juurde osa, mis selgitab, miks on mõnedest Piiblitest Jumala nimi välja jäetud. Kui naine luges oma Piibli eessõnast, et tõlkijad on asendanud ”Jehoova” sõnaga ”Issand”, sai ta vihaseks, kuna talle oli öeldud, et see on hea tõlge.” Naine on öelnud, et soovib tulla kristlikele koosolekutele.

Belgia

Õde nimega Ingrid kohtas Aafrika päritolu naist, kes suhtus Jehoova tunnistajatesse eelarvamusega. Kui Ingrid näitas talle lahkelt ”Piibli õpetuste” raamatut, tema suhtumine pehmenes, kuna ta soovis väga mõista Jumala Sõna. Naine oli isegi nõus uurima ja käis peale, et loetaks kõik piiblikohad. Nüüd käib see naine koosolekutel, vastab sageli ja tahab saada Kuningriigi kuulutajaks.

Brasiilia

Tunnistajad olid Pauloga Piiblit uurinud, kui ta oli varases teismeeas. Kahjuks läks tema perekond lahku, kui ta oli 16-aastane. Et oma ema toetada, liitus Paulo sambabändiga, kuid peagi hakkas ta elama ebamoraalselt ja end purju jooma. Mõned tõed olid aga jäänud tema südamesse. Näiteks häiris Paulot see, et ta pidi mängima voodoo-keskuses, sest ta mõistis voodoo seotust demonismiga. Lisaks hakkas ta nägema, kui tühi on tema elu. Kui aastal 2005 näitas üks noor vend Paulole ”Piibli õpetuste” raamatut, süttis paugupealt temas jälle huvi ja ta hakkas uurima. Varsti lahkus ta bändist ja nüüd käib ta kristlikel koosolekutel.

Suurbritannia

Ukselt uksele kuulutustööd tehes kohtas Marilyn Melaniet, noort ema, kes tundis Piibli vastu huvi. Marilyn jättis talle traktaadi ja lubas tagasi tulla. Pärast mitut ebaõnnestunud katset sai Marilyn Melanie kodunt kätte. ”Otsustasin kohe ”Piibli õpetuste” raamatu juurde minna,” ütleb Marilyn, ”ja tänu sellele on mul edenev piibliuurimine. Veidi enne jõule üllatas Melanie mind, öeldes, et tal on nüüd viimast korda jõulukuusk. Ta oli raamatut edasi lugenud ja saanud teada tõe jõulude kohta.”

Colombia

Consuelo sai oma töödejuhatajalt loa võtta end töölt vabaks piirkonnakonvendile minekuks. Kui Consuelo jälle tööl oli, küsis töödejuhataja, kuidas konvent läks, ja järgnes elav vestlus. Consuelo näitas ”Piibli õpetuste” raamatut, mispeale naine küsis, kas võib seda laenata. Kahe päeva pärast tagastas ta raamatu, öeldes, et see oli huvitav lugemismaterjal. ”See ei ole üksnes lugemise jaoks, vaid uurimise jaoks,” sõnas Consuelo ning näitas, kuidas uurimine käib. ”Kas sa tahad öelda, et ma võin seda raamatut uurida?” küsis töödejuhataja. Iseenesest mõista lepiti kokku uurimine ja peagi asus see naine oma perele ja sõpradele tunnistust andma. Ta hakkas käima ka kristlikel koosolekutel, kus tal olid mõnikord kaasas poeg ja vanaema.

Guyana

Üldpioneer Joseph hakkas ”Piibli õpetuste” raamatu abil uurima mehega, kes oli aastate eest pealinnas Georgetownis tunnistajaid kohanud. Kui Joseph esimesele uurimisele tuli, ootasid teda ees nii see mees kui tema kaks täiskasvanud poega oma abikaasadega. Nemadki said endale raamatu. Järgmisel nädalal ütles isa, et kohalik kooliõpetaja oli laenanud temalt ”Piibli õpetuste” raamatu ning oli seda lugenud. ”Selles on tõde,” olevat õpetaja öelnud. Ka õpetaja ühines uurimisega. Uurimisest oli kuulnud ka naabrimees, kes küsis, kas temagi võiks sellest osa võtta. Umbes sel ajal kutsus Joseph nad kõik mälestusõhtule. Ehkki mees, kellega Joseph alguses uurimist alustas, ei saanud haiguse pärast mälestusõhtule minna, käisid seal tema pereliikmed ja nõndasamuti õpetaja oma perega. Kõik edenevad hästi.

Poola

Lucjan kohtas tänavatööd tehes 50-aastast Jani, koolipõlvesõpra, keda ta polnud aastaid näinud. Vestluse käigus, mille jooksul käsitleti ka mõningaid mõtteid ”Piibli õpetuste” raamatust, rääkis Jan, et tema naine oli surnud, ta oli hakanud suitsetama ja temast oli saanud alkohoolik. ”Kui ma ühe sõbraga Jani mõne päeva pärast külastasin,” sõnab Lucjan, ”ootas ta meid. Tema soovil hakkasime kohe uurima ”Piibli õpetuste” raamatut.” Tõde on jõudmas tema südamesse ning ta püüab oma sõltuvustest lahti saada ja parandada oma ebasündsat keelepruuki.

Hispaania

Miks soovitas hematoloog depressiooni põdeval patsiendil Piiblit uurida? Kaks haiglasidekomiteesse kuuluvat venda külastasid seda arsti ja andsid talle ”Piibli õpetuste” raamatu. Nii arstil kui tema patsiendil oli raske haiguse tagajärjel tekkinud depressioon. ”Piibli õpetuste” raamatust vaimustununa näitas arst seda oma patsiendile ning kinnitas talle, et tunnistajatega uurides suudaksid nad mõlemad kindlustundega tulevikku vaadata. Mõne päeva pärast kohtas see patsiendist naine pioneerõde, kes tegi tänaval kuulutustööd, ja soovis Piiblit uurida. Hematoloog hakkas samuti uurima ja käib juba kristlikel koosolekutel.

Sambia

Külavanem Goliath, kellel oli kaks naist ja kümme last, ei ole küll hiiglane, aga tema ja ta pere on teinud vaimses mõttes hiiglaslikke edusamme. Goliath asus muudatusi tegema peagi pärast ”Piibli õpetuste” raamatu lugemist. 2006. aasta jaanuaris hakkas ta koos perega käima kristlikel koosolekutel ja veebruaris palus ta oma teisel naisel lahkuda ning legaliseeris suhted esimese naisega (Matt. 19:4—6; 1. Tim. 3:2). Märtsis loobus ta külavanema ametist ja aprillis said tema ja ta naine Esther ristimata kuulutajateks. Nende otsus teenida Jehoovat oli deemonitele ilmselgelt vastumeelt, kuna nad asusid Estherit kimbutama. Kuid naine seisis neile vastu, nagu õpetab Jakoobuse 4:7. Milline oli tulemus? ”Mina ja mu abikaasa oleme nüüd vabad,” sõnas ta.

TUNNISTUSE ANDMINE VÕÕRKEELES

Paljudesse riikidesse on voolanud rohkesti immigrante, kes räägivad võõrkeelt, ja nii mõnedki neist on tulnud maadest, kus ei saa vabalt kuulutustööd teha. Seetõttu on ”avanenud suur uks viljarikkaks tööks” ning paljud vennad-õed on mõnd võõrkeelt õppinud ja sellest uksest sisenenud (1. Kor. 16:9). Peale selle on mõnes riigis kaunis suur hulk kohalikke, kelle keelt laialdaselt ei räägita. Kuningriigi kuulutajad õpivad ka neid keeli ja on lõiganud head saaki.

Et edendada kuulutustööd niisugustel territooriumitel, on osa harubüroosid korraldanud keelekursusi. Õppimise kiirendamiseks keskendutakse tundides sageli teenistuses reaalselt ette tulevatele situatsioonidele. ”Kursus aitab keelde süüvida,” ütleb albaania keelt õppiv Elisa.

Belgia

Harubüroo teatab, et enam kui 300 kuulutajat on võtnud osa kümnes keeles toimunud 17 keelekursusest, õpilasi on olnud 9 kuni 71 aasta vanuseid. ”Olen õppinud türgi keelt ja hakanud rohkem armastama inimesi,” ütleb Enora. Annelies õpib hiina keelt ja teda intervjueeris reporter riigitelevisioonist. Reporter tahtis teha loo inimesest, kes proovib elus midagi uut. Loomulikult selgitas Annelies, miks ta hiina keelt õpib. Kui reporter aasta pärast tagasi tuli, selgitas Annelies, kui häid tulemusi oli ta kuulutustööl saanud. Nähtavasti avaldas see reporterile muljet, sest saadet näidati riigitelevisioonis parimal eetriajal ning selles oli intervjuu Anneliesiga ja videoklipp sellest, kuidas ta bussipeatuses hiina keeles kuulutab.

Holland

”Peale selle et võõrkeelsele kuulutustööpõllule lisandus töötegijaid, on keelekursused aidanud vendadel kogudustes eestvedajaks olla,” kirjutab harubüroo. Hollandis oli suur vajadus üsna uuel rumeeniakeelsel põllul. Harubüroo oli aeg-ajalt koosolekuid korraldanud, kuid vaid üks vend oli võimeline neid juhatama ning tema tervis oli vilets. Nüüd, tänu keelekursusele on tulnud juurde kõlblikke vendi, kes saavad juhatamise enda peale võtta. Üks vend juhatab iganädalast raamatu-uurimist, teine ”Vahitorni” uurimist ja kolmas teenib juba tõlgina, kui kõnesid peetakse hollandi keeles.

Hispaania

Alates 2003. aastast on harubüroo korraldanud 48 kursust kümnes keeles ja selle tulemusena on piibliuurimiste arv tõusnud järsult peaaegu 50000-ni. Eripioneeridest abielupaar Juan ja Mari Paz kutsuti ühe rumeenia pere koju. Peagi kogunes neid kuulama 16 inimest, kaasa arvatud 19-aastane Mario, kes kuulas kõige tähelepanelikumalt. Ehkki tema ei rääkinud hispaania keelt ega pioneerid rumeenia keelt, võttis ta vastu ”Nõuete” brošüüri oma emakeeles. Järgmisel nädalal palus Mario, et temaga Piiblit uuritaks ja käis erikokkutulekul, kuigi ta ei saanud suurt midagi aru. Mõne nädala möödudes käis ta juba kõigil koguduse koosolekutel ja vastas midagi lihtsat hispaania keeles. Ta välimus muutus korralikumaks ja ta rääkis oma äsja leitud lootusest ka teistele. Nüüd juhatab ta piibliuurimist ühe rumeenia abielupaariga, kes edeneb hästi.

Vahepeal hakkasid Juan ja Mari rumeenia keelt õppima ja ei läinud kaua, kui nad juhatasid 30 piibliuurimist selles keeles! Juani juhatada on ka rumeeniakeelne raamatu-uurimine. Pärast uurimist osales kümme kuulutajat rumeenia keele kursusel, mida juhatas ei keegi muu kui Mario — algne piibliõpilane.

Ameerika Ühendriigid

Üle 50 miljoni inimese koduseks keeleks ei ole inglise keel. Umbes 254000 Jehoova tunnistajat teenib 3052 hispaaniakeelses koguduses ja 53 grupis. Neile lisaks teenib 26000 kuulutajat 690 muus võõrkeelses koguduses ja grupis. Et hõlbustada tööd sel suurel ja mitmepalgelisel põllul, on harubüroo korraldanud enam kui 450 kursust 29 keeles. ”Möödunud kahel aastal on meie ringkonnas moodustatud neli uut kogudust,” teatab ringkonnaülevaataja. ”Kolm neist otseselt prantsuse keele kursuste tulemusena.”

”Meie unistus täitus,” sõnab üks vend, kes õppis hispaania keelt. ”Oleme naisega aastaid tahtnud saada misjonärideks, aga meil oli kaks last kasvatada. Nüüd on lapsed suured ja meie pensionil. Seega siirdusime naisega kolm kuud tagasi hispaaniakeelsesse kogudusse ja meile on juba antud teokraatlikus teenistuskoolis kõnesid. Meil on ka palju korduskülastusi ja viis potentsiaalset piibliuurimist. 67- ja 64-aastasena oleme mõistnud, et võõrkeele õppimiseks pole keegi kunagi liiga vana.”

Kui sinu territooriumilt tuleb juurde vähe uusi jüngreid ja kui olud võimaldavad, siis miks mitte kaaluda palvemeeles võõrkeele õppimist, et kolida territooriumile, kus räägitakse mõnd põlisrahvaste keelt või muud võõrkeelt? See samm võib osutuda väga tulusaks ja puhuda sinu teenistusele uue elu sisse.

Saksamaa

Keelekursustega tehti sel maal algust enam kui 30 aastat tagasi ja üle 1000 õpilase on õppinud 9 keelt alates albaania ja lõpetades vietnami keelega. ”See kursus on palju parem sellest, mis mul ülikoolis oli,” sõnas üks õde. Kuna õpilastele õpetatakse ka seda, kuidas teiste maade inimesed mõtlevad, jõuavad nad tunnistust andes paremini nende südameni.

Paula, kes on 82-aastane, hakkas õppima vietnami keelt ja koosolekutele jõudmiseks sõidab ta 150 kilomeetrit. ”Mul pole keeleannet,” ütleb ta, ”kuid olen Jehoovale ülimalt tänulik, et ta on andnud mulle nii palju rõõmu.” Paula uuris ühe vietnami keelt rääkiva perega. Kõigepealt oli tõest huvitatud mees ja seejärel tema naine. Mõlemad on nüüdseks ristitud.

Pärast ristimist viisid nemad ja nende tütar täide oma unistuse teenida Jehoovat oma kodumaal. Nad ehitasid piisavalt suure maja, kus oleks ruumi ka koguduse koosolekute tarvis, ning pereisa teenib kogudusevanema ja abipioneerina. Tema naine on üldpioneer. Paula rõõm oli piiritu, kui ta sai sellelt perelt kirja, kus seisis, et isa ristis oma tütre. Paulale saadetud kirjas kirjutas see tüdruk: ”Kallis ”vanaema”! Tunnen sinust puudust. Ma mõtlen sinu peale sageli. Sa oled alati minu vanaema Paula. Armastan sind.” Kui südantsoojendav kogemus see oli küll meie kallile õele, kes hakkas päris kõrges eas õppima keerulist keelt!

Kanada

2002. aastast peale on kokku 554 õpilast osalenud 31 keelekursusel kümnes linnas. Paul, kes on kogudusevanem ja kelle alakeha on halvatud, õppis mandariini keelt. Linda, tema eest osaajaliselt hoolitsev põetaja, on hiinlanna. Kuna Linda kirik oli tunnistajaid laimanud, ei tahtnud ta Kuningriigi sõnumit kuulata. Ühel päeval palus Paul viia end Kuningriigisaali mandariinikeelset avalikku kõnet kuulama. Naine soostus, aga koosolekul hoidis ta omaette ega ilmutanud huvi. Peagi viis ta Pauli raamatu-uurimisele. Sel korral Linda, kes oli üksikvanem, kuulas tähelepanelikult, kuna uurimisel käsitleti perekonnaelu. Hiljem pakkus pioneerist õde Lindale piibliuurimist, millega ta nõus oli. Naine edenes vaimselt kiiresti ja nüüd on ta meie õde.

Kanadas on palju põlisrahvaid, kes räägivad oma keelt. Mõni aasta tagasi kuulutas pioneerõde nimega Carma mehele, kes on mustjalg indiaanlane. ”Kui püüdsin talle inglise keeles kuulutada, keeldus ta kuulamast,” lausub Carma, kes elab koos vanematega mustjala hõimu reservaadis. ”Mees ütles, et ma kuulun valge mehe religiooni ja et Piibel on valge mehe raamat. Mõtlesin, et kui ma vaid oskaksin mustjalaindiaani keelt ja tunneksin paremini nende kultuuri, võiks ta mind tõsiselt võtta.” Carma otsustas seda keelt õppida ja hiljem abistas ta 23 kuulutajat, kes võtsid osa kord nädalas toimunud mustjalaindiaani keele kursusest.

Üks õpilane kuulutas mustjala hõimust abielupaarile, kes külastas haiglas oma haiget poega. Abielupaarile avaldas muljet, et õde tundis huvi nende keele vastu, ja andis talle oma aadressi. Carma sai teada, et tegemist oli sama mehega, keda tema oli aasta varem kohanud! Seega läks ta õega korduskülastusele kaasa. ”Nad mitte ainult ei kuulanud meid ära, vaid ka nõustusid sellega, mida Piibel ütleb,” jutustab Carma. ”Õde andis neile Piibli ja Piibli uurimise abivahendi. Pisarad silmis, surus naine need kaks väljaannet oma rinnale ja tema mees noogutas heakskiitvalt. Naine uurib nüüd Piiblit, abikaasa kuulab kõrvalt.”

Osutades õnnestunud keelekursusele, teatab harubüroo, et 34 mustjala hõimu liiget käis 2006. aastal nende omas keeles toimunud mälestusõhtul!

Itaalia

Umbes 7200 kuulutajat on osalenud 18 keeles toimunud kursustel. Üks õpilane kohtas Samsonit, kes oli tulnud maalt, kus Kuningriigi töö on keelatud. 24-aastasena asus Samson teekonnale, mida ta nimetas lootuse rännakuks, ning esmalt ületas ta kõrbe ja seejärel sõitis üle mere Itaaliasse. Seal kohtaski ta venda, kes oli õppinud tema keelt. Samson kuulas huviga ja käis isegi kristlikul koosolekul. Nad kaotasid teineteisega kontakti kümneks kuuks, aga siis kohtusid taas ning vend hakkas Samsoniga Piiblit uurima. Uurimine toimus kiirtoidurestoranides, metroojaamades ja parklates. Pärast mälestusõhtul käimist püüdis Samson oma elu korda seada ja koguni lõpetas suhted naisega, kellega ta oli umbes aasta koos elanud. Praegu on ta meie vend.

Nicaragua

2006. aastal said vennad esmakordselt anda head tunnistust majangna põlisrahvale. Enamik neist kuulub vennastekogudusse, mis on üks protestantlik rühmitus, ja iga linna mitteametlikuks linnapeaks on tavaliselt pastor. Üks pastoreid rikkus põlist tava ja lubas jääda linna Hamiltonil ja Abneril, kes on eripioneerid. Ta koguni otsis neile majutuse ja andis neile majangnakeelse täispiibli. Vennad õppisid keele selgeks ja peagi oli neil mitmeid piibliuurimisi. Pioneerid olid tõlkideks, kui kogunisti 13 inimest tuli esimesele ringkonnaülevaataja külastusele ja 90 viibis mälestusõhtul. Ühe hilisema sündmuse ajaks olid vennad tõlkinud kaks laulu majangna keelde ja kõik laulsid entusiastlikult kaasa.

Pidades silmas erakordset huvi, arvas harubüroo, et pioneerid võiksid sinna jääda määramata ajaks. Kas ka kohalikud võimud on sellega päri? Linnavõimude koosolekul väitsid mõned, et Jehoova tunnistajad on antikristus. Üks mees aga oli uurinud tunnistajatega ja ta oli linnanõukogus. Ta ütles: ”Sellest ajast peale, mil need kaks noort meest meie linna tulid, pole ma näinud, et keegi neile süüa teeks või nende pesu peseks. Nad teevad kõike ise. Nad on isegi õppinud ära meie keele! Kõigele lisaks on nad õpetanud meile Piiblist asju, mida me varem ei teadnud. Kui need mehed poleks Jumala saadetud, oleksid nad nüüdseks kindlasti juba ära läinud.” Vendadel lubati linna jääda.

KURTIDELE TÕLKIMINE

Ameerika Ühendriigid

Aastal 2006 ilmus ameerika viipekeeles Matteuse evangeelium DVD komplektina. Esmakordselt saavad kurtidest kuulutajad lugeda peatükkide kaupa nende omas keeles Uue Maailma Tõlget. ”See on parim isiklik kiri, mille olen Jehoovalt saanud,” ütles üks kurt kogudusevanem. Teine lausus: ”Nüüd ma mõistan iga salmi konteksti.” Õde, kelle eesmärgiks on võtta läbi üks peatükk päevas, kirjutab: ”Oleksin äärepealt kokkusaamisele hiljaks jäänud, kuna enne kui arugi sain, olin lõpetanud neli või viis peatükki ja ajataju täiesti kaotanud!”

Brasiilia

Töö viipekeelsel territooriumil edeneb jõudsalt. Praegu moodustavad 232 viipekeelset kogudust kümme ringkonda ja ühe piirkonna. Üle 1000 kogudusevanema ja teenistusabilise, samuti 146 eripioneeri, kellest 8 on kurdid, teenivad viipekeelsetes kogudustes ja viipekeelsel territooriumil. Rohkem kui sada kogudusevanemat ja teenistusabilist peavad suurt osa oma vaimsest kasvust heade väljaannete teeneks, mida Jehoova organisatsioon on kurtide jaoks valmistanud. Õppevahenditeks on muu hulgas ”Tundmine, mis viib igavesse ellu”, ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”, ”Olge valvsad!”, ”Mida Jumal meilt nõuab?” ja ”Vahitorn”. 2006. aastast peale tegutseb viipekeelele kohandatud teokraatlik teenistuskool, kus kasutatakse selles keeles saada olevaid väljaandeid.

Üks 30-aastane kooliõpetaja lausus: ”Olles käinud eri kirikutes jumalateenistusel, mõistan nüüd, et ainult Jehoova tunnistajad on tegelikult võimelised õpetama kurtidele Piiblit.” Naise sõnul olid tema kiriku õpetused ebaloogilised ega avaldanud mingit mõju. Hoolimata sõprade avaldatud survest, on see õpetaja otsustanud kristlikel koosolekutel edasi käia. Tõmmaku Jehoova edaspidigi selliseid siira südamega inimesi oma Poja ligi! (Joh. 6:44; Ilm. 14:6.)

KOHTUASJAD

Eritrea

Kuna meie vennad ei hääletanud riiklikul referendumil, võeti 1994. aastal presidendi määruse kohaselt Jehoova tunnistajatelt kodakondsus. See otsus tõi meie vendadele suuri majanduslikke raskusi ning sajad tunnistajad põgenesid riigist ja otsisid mujal varjupaika. Teised jäid paigale, nende seas mõned, kel on kooliealised lapsed. Üheksandas klassis pannakse kõik õpilased — nii poisid kui tüdrukud — kirja sõjalise väljaõppe kursusele. Seega on mõned noored otsustanud mitte jätkata haridusteed pärast kaheksandat klassi.

Koguduse koosolekutel ja kuulutustööl käimine on muutunud ohtlikuks; lausa terveid kogudusi on arreteeritud! Sellegipoolest kuulavad meie julged vennad ja õed rohkem Jumala kui inimeste sõna (Ap. t. 5:29). Praeguseks on 31 venda ja õde vangis, teiste hulgas 73-aastane Hollandi kodakondsusega vend. Osa on vangis sõjaväest keeldumise pärast. Kolm venda — Paulos Eyassu, Isaac Mogos ja Negede Teklemariam — on olnud vangis alates 1994. aastast.

Prantsusmaa

25. veebruaril 2005 esitati Euroopa Inimõiguste Kohtule avaldus seoses Jehoova tunnistajate ühenduse ebaõiglase maksustamisega. Üle 874000 inimese kirjutas alla üleriigilisele palvekirjale, mis oli suunatud niisuguse ebaõigluse vastu, ja see dokument esitati kohtule. Sellest hoolimata käskis maksuamet 2006. aasta jaanuaris tasuda vendadel juurdemaksmisele kuuluv summa.

Jehoova tunnistajad teadvustasid viivitamata Euroopa Inimõiguste Kohut sündmuste arengust. Kohus alustas kohe avalduse eelläbivaatust. 4. mail 2006 palus kohus esitada Prantsuse valitsusel kirjaliku seletuse. Eesmärk on välja selgitada, kas Jehoova tunnistajate usuvabadust on rikutud ja kas on tegemist diskrimineerimisega.

Saksamaa

10. veebruaril 2006 otsustas Leipzigi föderaalne halduskohus, et Berliini Liidumaa peab tunnustama Saksamaa Jehoova tunnistajate religioosset ühendust kui avalik-õiguslikku juriidilist isikut. See lõpetas 15 aastat kestnud kohtuprotsessi. Usuline ühendus on praegu vabastatud maksudest ning sellele on tagatud samad õigused mis teistelegi suurematele religioonidele. 13. juunil 2006 avaldas Berliini Liidumaa ametliku tunnustuse ning 5. juulil saadeti vastav tunnistus kahele harubüroo komitee liikmele.

Kreeka

Aastaid on kuningriigisaalide ehitus- ja kasutuslubade andmisega viivitatud või neist keeldutud, kuna seadus nõudis kreeka õigeusu piiskopi kooskõlastust. 30. mail 2006 otsustas parlament, et mitteortodokssete religioonide taotlustega tegeleb vaid haridus- ja usuasjade ministeerium.

Kórinthose Loutraki avaliku sisestaadioni juhtkond tühistas 15. juulil 2005 oma otsuse lubada vendadel hoonet piirkonnakonvendiks üürida. Juhtkond pidas küsitavaks, kas Jehoova tunnistajad on ”tuntud religioon”. Asjasse sekkus ombudsman ja veebruaris 2006 lubas staadioni juhtkond võtta järgmiste avalduste puhul arvesse, et Jehoova tunnistajad on tunnustatud religioon.

Nepal

Jehoova tunnistajad registreeriti edukalt usulise ühendusena oktoobris 2005. Põhikirjas oli välja toodud, et Jehoova tunnistajate organisatsiooni üks eesmärke on ”edendada vaimulikku haridust”. Registreerimine peaks aitama kaasa hea sõnumi levikule sel valdavalt hinduistlikul maal.

Rumeenia

Ehkki Jehoova tunnistajad registreeriti kui religioon aastal 1990, jäeti nad välja 1997. aastal riiklikul tasemel ilmunud ametlikult tunnustatud religioonide nimekirjast. Sellest johtuvalt ei lubatud vendadel ehitada kuningriigisaale ja neid keelduti sõjaväeteenistusest vabastamast — tunnustatud religioonidele olid need õigused tagatud. Rumeenia ülemkohus käskis valitsusel tunnustada Jehoova tunnistajaid kui religiooni, kuid valitsus keeldus korduvalt seda korraldust täitmast. 2006. aasta märtsis sõlmis valitsus Euroopa Inimõiguste Kohtu toel Jehoova tunnistajatega mõlemaid pooli rahuldava kokkuleppe, mis lõpetas üheksa aastat kestnud juriidilise võitluse. Valitsus möönis, et meie organisatsioonil peaksid olema ”kõik seadusega ette nähtud õigused ja kohustused”, mis on tunnustatud religioonidel.

Türgi

Kui harubüroo oli esitanud avalduse, et neid registreeritaks kui religiooni, väitis valitsus, et seda pole võimalik teha, kuigi riigi seadusaktid olid viidud vastavusse Euroopa Liidu nõuetega. Asi on siseriiklikus kohtus, aga lõpuks võib see jõuda Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

Veel üheks probleemiks on sõjaväeteenistus. Vendi kutsutakse sõjaväkke kolm-neli korda aastas senikaua, kuni nad ületavad seaduses ette nähtud vanusepiiri. Iga kord määratakse neile karistus. Mõned on korduvalt saanud rahatrahvi, teisi on vangistatud. 2004. aastal pöördus Yunus Erçep Euroopa Inimõiguste Kohtu poole. Vend Erçepile oli mitu korda määratud rahatrahv, aga 2005. aasta oktoobris ta vangistati ja ta vabanes, kui oli 12-kuulisest karistusest 5 kuud ära istunud. Vabastamise päeval kutsuti ta uuesti kohtusse ja trahviti varasemate sõjaväeteenistusest keeldumiste pärast.

Usbekistan

Nelja viimase aasta kohta on teada üle 1100 dokumenteeritud juhtumi, mil meie vendi on arreteeritud, kinni peetud, trahvitud või pekstud. Rohkem kui 800 neist juhtumeist leidis aset 2005. ja 2006. aasta mälestusõhtul. Mitmel pool sõitsid bussidega kohale kumminuiadega varustatud politseinikud ja arreteerisid kõik kohalviibijad. Paljudele määrati rahatrahv, mõningaid peksti ägedalt.

Sellegipoolest on vennad andnud head tunnistust. Mõtle ühe venna ja õe kogemusele, keda ähvardas kriminaalasi koguduse koosolekutel käimise ja kuulutustöö pärast. Nende advokaat nõudis, et kohtus analüüsitaks kirjandust, mis oli arreteerimise ajal konfiskeeritud. ”Tundmise” raamat ja ”Nõuete” brošüür loeti kõvasti ette, lugemises osales ka kohtunik. Kuna kohtunikku huvitas eriliselt ”Tundmise” raamatu 5. peatükk ”Kelle kummardamisviis on Jumalale meelepärane?”, käskis ta, et lugemine jätkuks ka lõunavaheajal.

Kui tsiteeriti kirjakohta Matteuse 28:19, 20, hüüatas kohtunik: ”Ah, selle pärast te siis kuulutate!” Kui ta küsis, miks Hitleri natsirežiimi ajal Jehoova tunnistajaid taga kiusati, anti talle kolm videokassetti: ”Violetsed kolmnurgad”, ”Jehoova tunnistajad seisavad kindlalt natside rünnaku vastu” ja ”Piibel — täpne ajalugu, usaldusväärsed prohvetiennustused”. Kuigi meie vennale ja õele määrati rahatrahv, said nad anda tunnistust kohtu- ja politseiametnikele viisil, mida nad poleks kunagi osanud ette aimata (Luuka 21:12, 13).

Sudaan

Alates 2006. aasta juunist on Jehoova tunnistajad kui religioon registreeritud kaheksas osariigis. Vennad on ehitanud neis piirkondades kuningriigisaale ja pidanud avalikult suuri kokkutulekuid. Meie kirjandust tuuakse vabalt sisse ning Hartumis tegutseb büroo.

Venemaa

12. aprillil 2006 pidas 200-liikmeline kogudus Moskvas üürisaalis mälestusõhtut, kui ilmus välja üle 50 relvastatud miilitsa. Ljublino miilitsaülem peatas kokkutuleku, väites, et kuna Jehoova tunnistajad on Moskvas keelustatud, pole sellised kogunemised lubatud. Miilits kontrollis inimeste dokumente, konfiskeeris kirjanduse ja viis 14 venda Ljublino miilitsajaoskonda, kus neid hoiti kinni üle nelja tunni. Kui üks vend läks miilitsajaoskonda, et õigusabi anda, lükati ta pikali ja ähvardati noaga. Tal soovitati kaebust mitte esitada. Sellegipoolest esitasid 17. aprillil 4 venda 14-st kaebuse Ljublino miilitsa vastu.

Kohtuistung algas 16. mail Moskvas Ljublino ringkonnakohtus kohtunik Z. V. Zubkova eesistumisel. Kohal polnud ühtki reidis osalenud miilitsat, oli ainult nende advokaat. Selgitust andmata lükkas kohtunik tagasi 50 vastuväidet, mille vendade advokaadid tõstatasid, ja keeldus enamasti nende ettepanekutest. Teisest küljest nõustus kohtunik miilitsajaoskonna advokaadi ettepanekuga võtta vastu koopia Golovinski ringkonnakohtu otsusest, mis keelustas Jehoova tunnistajate tegevuse Moskvas, ja psühholoog L. V. Kulikovi arvamusest, kes selles varasemas kohtuasjas Jehoova tunnistajate vastu tunnistas.

15. juunil 2006 otsustas kohus, et kaebealuste kinnipidamine oli ebaseaduslik, aga mälestusõhtu segamine mitte. Otsuses väideti veel, et üüritud saal ei vasta usutalitusele esitatavatele nõuetele. 30. juunil 2006 kaebasid Jehoova tunnistajad otsuse edasi Moskva linnakohtusse, viidates muu hulgas mitmetele Ljublino ringkonnakohtu poolsetele seaduserikkumistele kohtuistungi ajal. Mälestusõhtut peeti segamatult 22 kohas mujal Moskvas.

Kõrgpunkte käsitlev osa algas laulukirjutaja sooviga ”Ma tahan oma Jumalale mängida niikaua kui mind on!” (Laul 146:2). Miljonid Jehoova teenijad tänapäeval on tõendanud seda, et nendegi südames leegitseb samasugune soov. Tõesti, kuniks praegust maailma veel on, ärgem lubagem vanglamüüridel, ametlikel määrustel ega keelebarjääril peatada meid kiitust toomast oma taevasele Isale!

[Kast/pilt lk 9]

Palju rohkem kui vaid kutse

Kutsele oli trükitud kupong, millega inimesed võisid teada anda, et on huvitatud piibliuurimisest, tellida endale ”Piibli õpetuste” raamatut või teha mõlemat. Peagi hakkasid harubürood kõikjal maailmas saama täidetud kuponge. Ameerika Ühendriikide harubüroo teatas, et neile saadeti ligi 2000 kupongi, millest 300-s sooviti piibliuurimist. Vendade ja õdede hoolas töö konvendikutsete jagamisel kannab kindlasti veel edaspidigi head vilja.

[Kast/pildid lk 12, 13]

Vajadus raamatu järele ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”

Aasta 2006 juulikuu lõpuks oli trükitud üle 47 miljoni ”Piibli õpetuste” raamatu 155 keeles, peale selle veel kümnes pimedate kirjas. Kõigest ühes kuus tellisid Ameerika Ühendriikide kogudused seda raamatut nii palju, et see tegi keskmiselt 42000 raamatut päeva kohta. Kolmandik neist olid kiirtellimused. Ülemaailmse Peeteli pere meelest on eesõigus pingutada selle nimel, et valmistada niisugust kirjandust oma vendadele-õdedele.

[Kast/pildid lk 28, 29]

Harubüroode pühitsemised

Albaania

50 aastat oli meie töö keelu all, mis kõrvaldati aastal 1992. Tirana eeslinnas asuva uue harubüroo pühitsemisel viibis 325 venda ja õde, kaasa arvatud neli eakat tunnistajat, kes teenisid Jehoovat neil keeluaastatel. Delegaate oli tulnud ka 32 välisriigist. Kui 1992. aastal saabusid misjonärid, oli sellel maal kõigest üheksa ristitud kuulutajat. Praegu on neid 3617. Juhtiva kogu liikmed Theodore Jaracz ja Gerrit Lösch osalesid pühitsemisel, mis toimus 3. juunil 2006. Järgmisel päeval kõnelesid nad välistaadionil 5153 inimesele, kes kuulasid tähelepanelikult, hoolimata tugevast vihmasajust.

Horvaatia

Eelmisel teenistusaastal oli kahekordne põhjus rõõmustamiseks: piirkonnakonvendil anti välja horvaadikeelne täielik Pühakirja Uue Maailma Tõlge ja pühitseti Zagrebi harubüroo äsja valminud laiendus. Reedel, 11. augustil kuulas 142 kohalviibijat vend Jaraczit, kes pidas pühitsemiskõne. Algse harubüroo pühitsemine toimus seitse aastat tagasi aastal 1999.

Sloveenia

Laupäeval, 12. augustil pidas vend Jaracz pühitsemiskõne uues harubüroos Kamnikis, linnas, mis asub pealinnast Ljubljanast 20 kilomeetrit põhja pool ja Horvaatias asuvast Zagrebist 130 kilomeetrit lääne pool. Varem elas Peeteli pere pealinna eri korterites, seega rõõmustasid nad väga selle üle, et saavad lõpuks ometi elada koos nagu perekond! Pühitsemisel viibis 144 inimest 20 riigist.

[Pildid]

Albaania harubüroo

Erikoosolekul viibis 5153 inimest

Horvaatia harubüroo juurdeehitus

Sloveenia harubüroo

[Pilt lk 6]

Kurdile naisele kuulutamas, Brasiilia

[Pilt lk 17]

Esimene hindi keele kursus, Saksamaa

[Pilt lk 19]

Linda ja Paul

[Pilt lk 19]

Carma annab tunnistust mustjalaindiaani keeles

[Pilt lk 20]

Hispaania keele kursus Itaalias Roomas

[Pilt lk 20]

Samsonile kuulutatakse

[Pilt lk 21]

Hamilton ja Abner õpetavad Piiblit majangna keeles

[Pilt lk 27]

Kuningriigisaal Lõuna-Sudaanis