3:1

üheksanda tunni. Umbes kell 15. (Vt Ap 2:15 kommentaari.)

üheksanda tunni palvuse ajaks. Võib tõlkida ka „palvetamise tunniks, mis oli üheksas tund”. Ilmselt toimusid palvused templis ajal, kui toodi hommikusi ja õhtusi ohvreid. (2Mo 29:38–42; 30:7, 8.) Luukas ütleb, et suitsutusrohu ohverdamise tunnil oli rahvas väljas palvetamas. (Lu 1:10.) Jehoova andis Taavetile ohvritoomise juhendid. Neis juhendites kästi leviitidel ja preestritel Jumalat austada, tänada ja ülistada, mis kahtlemata tähendas ka palvetamist. (1Aj 16:4; 23:30; 2Aj 29:25, 26.) Järelikult olid suitsutusrohu põletamine ja palvetamine tihedalt seotud. (L 141:2; Ilm 5:8; 8:3, 4.) Tavaliselt kogunes rahvas palvetamise tunniks templiõuedesse. Tol päeval võisid mõned olla seal selleks, et preester nad rituaalselt puhastaks, teised aga lihtsalt selleks, et palvetada ja Jumalat ülistada. (Lu 2:22–38.) Rabide pärimuse järgi said preestrid kuldaltaril suitsutusrohtu ohverdada vaid üks kord elus, ja nende vahel, kes polnud seda veel teinud, heideti liisku. Samal ajal kui teised preestrid, leviidid ja rahvas palvetas, sisenes väljavalitud preester pidulikult pühasse paika. Rahvas palvetas vaikselt pool tundi, sel ajal kui suitsutusrohu healõhnaline suits Jumala poole tõusis. (Lu 1:9, 10.) Palvetamise tunni lõpus õnnistasid preestrid rahvast (4Mo 6:22–27) ja leviitide koor laulis vastavaks nädalapäevaks ettenähtud psalmi.