Allmärkus

a „Vahitorn” esitas kord järgmise sisuka mõtte: „Me ei tohiks raisata seda elu tühistele asjadele .. Kui praegune elu on ainus, siis pole millelgi mingit väärtust. See elu on otsekui õhku visatud pall, mis kukub peagi jälle põrmu. See on kiirestimööduv vari, närbuv lill, rohulible, mis niidetakse maha ja varsti kuivab. [—] Igaviku vaekaussidel on meie eluiga vaid tühipaljas tolmukübe. Ajavoolus pole see muud kui piisake. Kindlasti on [Saalomonil] õigus, kui ta inimeste paljudest muredest ja tegemistest ülevaadet andes kuulutab need tühiseks. Me lahkume nii kiiresti, et oleksime võinud sama hästi ka tulemata jääda, ja väga vähe on neid, kes teada saavad, et me kunagi üldse olemas olime nende miljardite hulgas, kes tulevad ja lähevad. See vaade pole ei küüniline, sünge ega võigas. See on tõde, fakt, mida tuleb tunnistada, praktiline suhtumine juhul, kui praegune elu on ainus.” (1.08.1957, lk. 472, inglise keeles.)