Kas see raamat on kooskõlas teadusega?

Religioon pole teadust mitte alati oma sõbraks pidanud. Möödunud sajanditel võitlesid mõningad teoloogid teaduslike avastuste vastu, kuna neile tundus, et need ohustavad nende piiblitõlgendust. Aga kas tõesti on teadus Piibli vaenlane?

KUI Piibli kirjutajad oleksid toetanud nende päevil kõige levinumaid teaduslikke vaateid, oleksid nad kirjutanud teaduslikus mõttes silmatorkavalt ebatäpse raamatu. Kuid need kirjamehed ei propageerinud taolisi ebateaduslikke väärkäsitusi. Vastupidi, nad panid kirja terve hulga väiteid, mis on teaduslikult paikapidavad, ehkki need olid otseses vastuolus tollal tunnustatud seisukohtadega.

Milline on Maa kuju?

See küsimus vaevas inimesi aastatuhandeid. Vanadel aegadel arvati üldiselt, et Maa on lame. Näiteks babüloonlased uskusid, et universum on nagu kast või tuba, kus põrandaks on Maa. India veeda-preestrid mõtlesid, et Maa on lame ja elu on ainult selle ühel küljel. Üks primitiivne Aasia suguharu kujutles Maad kui tohutu suurt teekandikut.

Juba 6. sajandil e.m.a. teoretiseeris kreeka filosoof Pythagoras, et kuna Kuu ja Päike on kerakujulised, peab ka Maa olema kera. Hiljem oli Aristoteles (4. sajand e.m.a.) sama meelt ja selgitas, et Maa kerakujulisust tõestavad kuuvarjutused. Maa vari Kuul on kaarjas.

Kuid ettekujutus lamedast Maast (kus asustatud on ainult ülapool) ei kadunud täielikult. Mõnele ei mahtunud pähe antipoodide mõiste, mis loogiliselt järeldub sellest, kui Maa on ümmargune.a Seda ideed pidas naeruväärseks kristlik apologeet Lactantius, kes elas 4. sajandil m.a.j. Ta arutles: ”Kas on kedagi nii arutut, kes usuks, et kusagil elavad inimesed, kes kõnnivad pea alaspidi? .. et vili ja puud kasvavad allapoole? et vihm, lumi ja rahe sajavad ülespoole?”²

Antipoodide mõiste valmistas raskusi nii mõnelegi teoloogile. Mõningad teooriad väitsid, et kui maakera vastaspoolel ongi inimesi, pole neil kuidagi võimalik puutuda kokku meile teadaolevate inimestega, sest kas on vahepealne meri laevaga ületamiseks liiga lai või ümbritseb ekvaatorit läbipääsmatu palavvööde. Kust võisid siis inimesed maakera teisele poolele sattuda? Mõned segadusse aetud teoloogid pidasid paremaks uskuda, et teisel pool maakera ei saa inimesi olla, või uskusid nad koguni sama, mida väitis Lactantius: et Maa ei saagi üleüldse kerakujuline olla.

Sellegipoolest saavutas kerakujulise Maa idee võidu ja lõpuks hakati seda laialdaselt tunnustama. Kuid alles kosmoseajastu algusest 20. sajandil on inimestel osutunud võimalikuks minna piisavalt kaugele kosmosesse, et otsese vaatluse teel kindlaks teha, et Maa on ümmargune.b

Aga milline on selles küsimuses Piibli seisukoht? 8. sajandil e.m.a., mil valitses arvamus, et Maa on lame, sajandeid enne seda, kui kreeka filosoofid teoretiseerisid selle üle, et Maa võib kerakujuline olla, ja tuhandeid aastaid enne seda, kui inimesed nägid kosmosest, et Maa on ümmargune, ütles heebrea prohvet Jesaja märkimisväärse lihtsusega: ”See on tema, kes istub maasõõri kohal” (Jesaja 40:22, meie kursiiv). Siin ”sõõriks” tõlgitud heebrea sõna ḥug võib tõlkida ka sõnaga ”kera”.³ Teistes piiblitõlgetes öeldakse ”maa kera” (Douay Version) ja ”ümmargune maa” (Moffatt).c

Piiblikirjutaja Jesaja ei uskunud üldlevinud müüte Maa kujust. Ta pani kirja hoopis väite, mida teaduslikud avastused ei ohusta.

Millele Maa toetub?

Vanadel aegadel andsid inimestele seoses kosmosega peamurdmist teisedki küsimused: millele Maa toetub? mis hoiab ülal Päikest, Kuud ja tähti? Nad ei tundnud universaalse gravitatsiooni seadust, mille formuleeris Isaac Newton ja mis avaldati aastal 1687. Neil polnud aimugi sellest, et tegelikult on taevakehad tühjas ruumis ja ei toetu mitte millegi peale. Seega avaldasid nad sageli arvamust, et Maad ja teisi taevakehi hoiavad ülal käegakatsutavad objektid või ained.

Näiteks ühe muistse teooria kohaselt, mis võis alguse saada mõne saarerahva juurest, on maa keset vett ja ujub selles. Hindud arvasid, et maal on mitu üksteisele toetuvat alust. See asetseb neljal elevandil, elevandid seisavad hiiglaslikul kilpkonnal, kilpkonn seisab tohutu mao peal ja rõngassekerinud madu hõljub lõputus vees. Kreeka filosoof Empedokles, kes elas 5. sajandil e.m.a., uskus, et maa toetub tuulekeerisele ja et see tuulekeeris põhjustabki taevakehade liikumise.

Väga suurt mõju on avaldanud Aristotelese vaated. Kuigi tema teooria kohaselt oli Maa kerakujuline, eitas ta seda, et Maa võiks mingil moel tühjuses rippuda. Kummutamaks ettekujutust Maast, mis ujub vees, ütleb ta oma traktaadis ”Taevastest”: ”Veel pole keset õhku püsimiseks sugugi rohkem eeldusi kui Maal — vesigi peab millelegi toetuma.”⁴ Millele Maa siis ”toetub”? Aristoteles õpetas, et Päike, Kuu ja tähed kinnituvad tahkete läbipaistvate sfääride pinnale. Sfäärid asetsevad üksteise sees ja liikumatu Maa nende keskel. Sedamööda, kuidas need sfäärid üksteise sees pöörlevad, liigub üle taeva ka Päike, Kuu ja planeedid.

Aristotelese selgitused tundusid loogilised. Kui taevakehad millegi küljes kõvasti kinni poleks, kuidas nad siis veel üleval saaksid püsida? Auväärse Aristotelese vaateid tunnustati kui fakti umbes 2000 aastat. Teatmeteos ”The New Encyclopædia Britannica” ütleb, et 16. ja 17. sajandi kirik ”ülendas [tema õpetused] usudogmadega võrdsesse seisundisse”.⁵

Kui leiutati teleskoop, hakkasid astronoomid Aristotelese teoorias kahtlema. Kuid lahendust ei leidnud nad seni, kuni Sir Isaac Newton selgitas, et planeedid liiguvad tühjas ruumis ja neid hoiab oma orbiidil nähtamatu jõud — gravitatsioon. See tundus võimatu, mõningad Newtoni kolleegid lihtsalt ei suutnud uskuda, et suurem osa kosmosest võib tühi olla.d⁶

Mida räägib selle kohta Piibel? Peaaegu 3500 aastat tagasi ütles Piibel erakordse selgusega, et Maa ripub ”eimillegi kohal” (Iiob 26:7). Algne heebrea sõna (beli-mahʹ), mille tõlkevasteks on siin ”eimillegi”, tähendab sõna-sõnalt ’ilma milletagi’.⁷ Piiblitõlge Contemporary English Version kasutab väljendit ”tühja avarusse”.

Tol ajal polnud sugugi palju neid inimesi, kes oleksid kujutlenud, et Maa on planeet, mis püsib ”tühjas avaruses”. Kuid oma ajast kaugele ette jõudes jäädvustas Piibli kirjutaja väite, mis on teaduslikult korrektne.

Kas Piibel ja arstiteadus on kooskõlas?

Tänapäeva meditsiin on õpetanud meile palju seoses haiguste levimise ja nende vältimisega. Tänu 19. sajandil meditsiini vallas asetleidnud edusammudele võeti arstipraktikas kasutusele antiseptika — puhtuse tagamine nakkuste tõkestamiseks. Tulemused olid rabavad. Nakkused ja enneaegsed surmajuhtumid vähenesid märgatavalt.

Kuid vanadel aegadel ei saanud arstid täielikult aru sellest, kuidas haigused levivad, ka ei mõistnud nad seda, kui tähtis on haiguste vältimiseks hügieen. Pole siis midagi imestada, et paljud nende ravivõtted tunduksid tänapäevaste normide järgi lausa barbaarsed.

Üks vanimaid säilinud arstiteaduslikke tekste on umbes aastast 1550 e.m.a. pärinev Ebersi papüürus, mis sisaldab mitmesuguseid egiptlaste meditsiinialaseid teadmisi. Selles kirjarullis räägitakse umbes 700 meetodist, kuidas ravida paljusid hädasid ”alates krokodilli hammustusest kuni varbaküüne valuni”.⁸ ”The International Standard Bible Encyclopaedia” ütleb: ”Nende arstide meditsiinilised teadmised olid puhtalt empiirilised, paljus maagilised ja täielikult ebateaduslikud.”⁹ Enamik ravimeid olid lihtsalt toimetud, kuid mõningad olid ka äärmiselt ohtlikud. Ühes retseptis soovitati haava ravimiseks määrida seda inimese väljaheidetest ja muudest ainetest valmistatud seguga.¹⁰

See tekst Egiptuse ravivõtetest kirjutati umbes samal ajal kui Piibli esimesed raamatud, kus on kirjas ka Moosese Seadus. Mooses, kes sündis aastal 1593 e.m.a., kasvas üles Egiptuses (2. Moosese 2:1—10). Temale kui vaarao pereliikmele ”õpetati kõike egiptlaste tarkust” (Apostlite teod 7:22). Ta tundis hästi Egiptuse ”arste” (1. Moosese 50:1—3). Kas nende ebatõhusad või koguni ohtlikud ravimeetodid mõjutasid tema kirjutisi?

Ei. Vastupidi, Moosese Seadusesse kirja pandud sanitaarnormid olid oma ajast kaugel ees. Näiteks sõjaväelaagrite kohta käiv seadus nõudis, et väljaheited tuleb laagrist väljaspool maha matta (5. Moosese 23:14). See oli väga progressiivne kaitseabinõu. See aitas vältida vee saastamist ning pakkus kaitset kärbeste kaudu leviva šigelloosi ja muude soolenakkuste eest, mis viivad kehvade sanitaartingimustega maades veel praegugi igal aastal miljoneid inimesi hauda.

Moosese Seaduses oli veel muidki hügieeninõudeid, mis kaitsesid iisraellasi nakkushaiguste leviku eest. Inimene, kellel oli või arvati olevat nakkushaigus, pandi karantiini (3. Moosese 13:1—5). Riided või nõud, mis puutusid kokku iseenesest (võib-olla haigusse) surnud loomaga, tuli kas enne järgmist kasutamist pesta või hoopis hävitada (3. Moosese 11:27, 28, 32, 33). Kõiki inimesi, kes olid puutunud laipa, peeti ebapuhtaks ja neil tuli läbi teha puhastusprotseduur, mis hõlmas nii riiete kui ka iseenda pesemist. Seitse päeva kestva ebapuhtuse ajal pidi ta vältima kehalist kokkupuudet teiste inimestega (4. Moosese 19:1—13).

Neist hügieenireeglitest ilmneb selline tarkus, mis ümberkaudsete rahvaste arstidel tol ajal puudus. Tuhandeid aastaid enne seda, kui arstiteadus õppis tundma, kuidas haigused levivad, sätestas Piibel mõistlikud ettevaatusabinõud kaitseks haiguste eest. Pole üllatav, et Moosese sõnul elasid iisraellased tema päevil üldiselt 70 kuni 80 aastat (Laul 90:10).e

Sa oled ehk nõus, et eeltoodud piiblilised väited on teaduslikult täpsed. Kuid Piiblis öeldakse ka selliseid asju, mida teaduslikult tõestada ei saa. Kas see tähendab tingimata seda, et Piibel on teadusega vastuolus?

Nõusolek sellega, mida ei saa tõestada

Väide, mida ei saa tõestada, ei pruugi veel tingimata vale olla. Teaduslikud tõestused piirduvad inimese võimega piisavalt tõendusmaterjali leida ja kogutud andmeid õigesti tõlgendada. Mõningaid tõdesid ei saa tõestada sellepärast, et nende kohta pole säilinud vähimaidki tõendeid, need on väheütlevad või neid pole veel leitud. Vaieldamatute järeldusteni jõudmiseks võib puudu jääda ka teadlaste võimetest ja asjatundlikkusest. Kas pole see ehk nii ka mõningate Piibli ütlustega, mille kohta puuduvad konkreetsed ainelised tõendid?

Näiteks ei saa teaduslikult tõestada — ega ka mitte ümber lükata — Piibli viiteid vaimolendite nähtamatule elukeskkonnale. Sama võib öelda ka Piiblis mainitud imede kohta. Mõne inimese arvates pole piisavalt selgeid geoloogilisi tõendeid selle kohta, et Noa päevil leidis aset ülemaailmne veeuputus (1. Moosese 7. peatükk). Kas me peame siis järeldama, et seda pole olnudki? Ajaloosündmusi võivad varjutada aeg ja muutused. Kas pole seega võimalik, et tuhandeid aastaid kestnud geoloogilised protsessid on kustutanud suure osa veeuputuse jälgi?

Muidugi on Piiblis väiteid, mida ei saa olemasolevate aineliste tõendite varal ei tõestada ega ümber lükata. Aga kas see peaks meid üllatama? Piibel ei ole teaduslik käsiraamat. Kuid sellegipoolest on ta tõe raamat. Me oleme juba vaadelnud kindlaid tõendeid, mis näitavad, et selle kirjapanijad olid usaldusväärsed ja ausad mehed. Kui nad teadusega seotud asju mainivad, on nende jutt õige ja selles puudub täielikult tühipaljasteks müütideks osutunud muistsete ”teaduslike” teooriate mõju. Niisiis ei ole teadus sugugi Piibli vaenlane. On piisavalt põhjust ilma eelarvamusteta järele mõelda selle üle, mida Piibel räägib.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 21]

Väide, mida ei saa tõestada, ei pruugi veel tingimata vale olla

[Pilt lk 18]

Tuhandeid aastaid enne seda, kui inimesed nägid kosmosest, et Maa on ümmargune, nimetas Piibel seda ”maasõõriks”

[Pildid lk 20]

Sir Isaac Newton tegi selgeks, et planeete hoiab orbiidil gravitatsioon