Piibel. Täpsete prohvetiennustuste raamat. 4. osa
Piibel oli ennustanud, et Kristus kannatab ja sureb
Selles kaheksaosalises sarjas käsitleme Piibli üht tähelepanuväärset erijoont – prohvetiennustusi ehk ettekuulutusi. Artiklid aitavad leida vastuse järgmisele küsimusele: kas Piibli prohvetiennustused on lihtsalt tarkade inimeste välja mõeldud või on need Jumala inspireeritud? Kutsume sind üles vaagima tõendeid.
KUI Jeesus Kristus umbes 2000 aastat tagasi maa peal oli, teadis ta, et talle saab osaks piinarikas surm vaenlaste käe läbi. Kust Jeesus seda teadis? Ta oli hästi kursis enda kohta käivate ennustustega Piibli heebreakeelses osas ehk Vanas Testamendis. Mitu sellist ettekuulutust oli pannud kirja prohvet Jesaja rohkem kui 700 aastat enne Jeesuse sündi. Kuidas me võime kindlad olla, et Jesaja oli need sündmused enne nende toimumist üles tähendanud?
1947. aastal leidis beduiini karjus Jordani Läänekaldalt Surnumere loodekalda lähistelt Kumrani koopasse peidetud kirjarullid. Neid ja teisi rulle, mis leiti muudest lähedalasuvatest koobastest, hakati nimetama Surnumere kirjarullideks. Nende hulgas on terve Jesaja raamat.a See käsikiri on dateeritud teise sajandisse enne Jeesuse sündi. Niisiis pani Jesaja tõepoolest kirja ettekuulutuse. Mida andis Jesaja teada Kristuse ehk Messiab kannatuste kohta? Vaadelgem kahte tema ettekuulutust.
Piibel oli ennustanud, et Kristus peab kannatama
1. ennustus. „Ma andsin oma selja peksjaile” (Jesaja 50:6).c
Täitumine. Aastal 33 viisid need juudid, kes Jeesust vihkasid, ta kohtumõistmiseks Rooma maavalitseja Pontius Pilatuse ette. Mõistes, et Jeesus on süütu, üritas maavalitseja teda vabastada. Kuna aga juudid nõudsid järeleandmatult Jeesuse surma, andis Pilatus „nende nõudmistele järele” ja lasi Jeesuse postile lüüa (Luuka 23:13–24). Enne seda aga käskis Pilatus teda julmalt piitsutada (Johannese 19:1). Nagu Jesaja oli ennustanud, ei osutanud Jeesus mingit vastupanu, vaid ’andis oma selja peksjaile’.
Mida näitab ajalugu.
● Ajalugu kinnitab, et roomlastel oli tavaks süüdimõistetuid enne nende hukkamist piitsutada. Raamat „Halley’s Bible Handbook” annab teada, et ohvrit „peksti piitsaga, mis oli tehtud mitmest naharibast, mille külge olid kinnitatud teravad metallitükid. Süüdimõistetut ... peksti paljale seljale ..., kuni selles olid lihani ulatuvad haavad. Mõnikord lõppes see surmaga”. Kuid Jeesus elas selle esimese katsumuse üle.
Piibel oli ennustanud, et Kristus peab surema
2. ennustus. „Ta tühjendas oma hinge surmani” (Jesaja 53:12).d Laul 22:17 lisab: „Tigedate hulk keerleb mu ümber; nad uuristavad mu käsi ja jalgu.”
Täitumine. „Kui ta [Pilatus] oli lasknud Jeesust piitsutada, andis ta tema postile lüüa,” on kirjas Markuse 15:15. Jeesuse puhul tähendas niisugune julm hukkamisviis seda, et ta naelutati käsi- ja jalgupidi piinapostile (Johannese 20:25). Mõni tund hiljem „Jeesus karjus valju häälega ja tegi viimse hingetõmbe” (Markuse 15:37).
Mida näitab ajalugu.
● Kuigi ilmalikes allikates ei räägita eriti sellest, mil viisil Jeesus suri, kirjutas lugupeetud rooma ajaloolane Tacitus, kes sündis 55. aasta paiku: „Kristusele, kelle nimest see nimi [kristlased] tuleneb, määrati Tiberiuse valitsemise ajal Pontius Pilatuse, ühe meie maavalitseja käe läbi äärmiselt karm karistus.”e Tacituse sõnad ühtivad evangeeliumijutustustega, mis samuti mainivad keiser Tiberiust, Pontius Pilatust ja teisi ametnikke (Luuka 3:1; 23:1–33; Johannese 19:1–24).
Ajalugu kinnitab samuti, et roomlastel oli tavaks orje ja neid, keda nad pidasid põlatud kurjategijateks, piinapostil hukata. Vahel nad sidusid oma ohvri posti külge, teinekord aga naelutasid. Varemmainitud raamat ütleb, et „naelad löödi läbi käte ja jalgade ning ohver jäeti agoonias rippuma” ning tundma „talumatut janu ja piinavat valu”.
Nagu juba märkisime, teadis Jeesus ette, et tal tuleb kohutaval moel surra. Seega, kui surmatund oli ligi, võis see julge mees öelda oma ustavatele järelkäijatele: „Me läheme üles Jeruusalemma ja inimese Poeg antakse peapreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad ta muulaste kätte pilgata, piitsutada ja postile lüüa” (Matteuse 20:18, 19). Võib tekkida aga küsimus, miks Jeesus pidi surema. Vastus sellele küsimusele puudutab meid kõiki ja on ülimalt oluline.
„Teda ... löödi meie süütegude tõttu”
Ebatäiuslike inimestena toimime tihti valesti. Piibel nimetab seda patustamiseks. Patt meie sees on nagu liivatera mootoris. Pikapeale kulutab liivatera mootori läbi ja see lakkab töötamast. Samamoodi põhjustab patt seda, et me jääme vanaks, haigestume ja sureme. „Palk, mille patt maksab, on surm,” ütleb kirjakoht Roomlastele 6:23. Kuid tänu sellele, et Kristus suri, on meil võimalik sellest trööstitust olukorrast pääseda. Miks võib nii öelda? Ühes teises prohvetiennustuses kirjutas Jesaja Kristuse kohta, et ta suri „meie üleastumiste pärast”, teda „löödi meie süütegude tõttu” ja „tema vermete läbi on meile tervis tulnud” (Jesaja 53:5).f
Seoses Jesaja prohvetiennustusega meenuvad Jeesuse sõnad tekstis Johannese 3:16: „Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usku üles näitab, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.”
Kuidas aga kasvatada endas usku Jeesusesse? Selleks on vaja tema kohta rohkem teada saada. Jeesus sõnas oma palves: „See tähendab igavest elu, kui nad õpivad tundma sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesus Kristust, kelle sina oled saatnud” (Johannese 17:3). Nende hinnaliste teadmiste varalaegas on Piibel (2. Timoteosele 3:16).
Loomulikult soovib Jeesus, et võimalikult paljud inimesed saaksid igavese elu. Ütles ta ju enne oma surma tähelepanuväärse ennustuse: „Seda head sõnumit kuningriigist [Jumala valitsusest, mis jagab inimkonnale kätte Kristuse lunastusohvrist tulenevad õnnistused] kuulutatakse kogu asustatud maal tunnistuseks kõigile rahvastele” (Matteuse 24:14). Nagu me võime näha selle sarja kahest järgmisest artiklist, on ka see ennustus osutunud väga täpseks.
[Allmärkused]
a Ainus terviklik kirjarull sisaldab Jesaja raamatut. Teised käsikirjad on fragmendid.
b Vaata 2012. aasta ajakirja „Ärgake!” juuli–september, kust saab lugeda lisa Piibli prohvetiennustustest, mis aitavad Messiat ära tunda.
c Kaastekstist on näha, et „ma” selles ennustuses viitab Kristusele. Näiteks öeldakse salmis 8 (P 1938–40): „Ligi on see [Jumal], kes mu [Jeesus Kristuse] õigeks mõistab.” Jeesus oli maa peal olles ainus, kes oli Jumala silmis õige ehk ilma patuta (Roomlastele 3:23; 1. Peetruse 2:21, 22).
d Kirjakohas Jesaja 52:13–53:12 on palju prohvetlikke üksikasju Messia kohta. Näiteks ütleb Jesaja 53:7: „Nagu tall, keda viiakse tappa, ... ei avanud ta oma suud.” Salm 10 lisab, et ta ’andis oma hinge süüohvriks’.
e Ka teised vana aja kroonikakirjutajad mainivad Kristust. Nende hulgas on auväärne rooma ajaloolane Suetonius (1. sajand), Bitüünia maavalitseja Plinius Noorem (2. sajandi algus) ja juudi ajaloolane Josephus (1. sajand), kes mainib „Jaakobust, Kristuseks kutsutud Jeesuse venda”.
f Jeesus „ei teinud pattu” ja seega ei teeninud ta ära surma (1. Peetruse 2:22). Ta andis oma elu hoopis meie pärast, makstes kinni meie patuvõla ja vabastades meid surma haardest. Seepärast on Jeesuse surma nimetatud lunastusohvriks (Matteuse 20:28). Selle teema kohta võid rohkem lugeda raamatust „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”, mis on kättesaadav ka veebisaidil www.jw.org/et.
[Kast lk 14]
KRISTUSE OHVRISURMA EELPILT
Jumala seadus Iisraeli rahvale sisaldas sätteid, mis olid eelpildiks selle kohta, mida Messias hiljem teeb. Näiteks pärast seda, kui iisraellane patustas ehk teisisõnu ei olnud Jumalale sõnakuulelik, pidi ta ohverdama veatu looma (3. Moosese 17:11; 22:21). Kas ohvriloom lunastas ta patu täielikult? Ei (Heebrealastele 10:4). Kuid need loomad said olla ja ka olid eelpildiks sellele ohvrile, mis pidi patud täielikult kinni katma – ohvrile, mille pidi tooma „Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu” (Johannese 1:29; Heebrealastele 10:1, 5–10). Igaühel, kes näitab üles usku piltlikusse Talle Jeesus Kristusesse, on hindamatu igavese elu lootus (Johannese 6:40).