Missa

Definitsioon: Roomakatoliku kiriku usukombestikuga tegelev kogu väidab, et missa on „— ohver, milles ristiohvrit korratakse; — Issanda surma ja ülestõusmise mälestamine, sest ta ütles: ’Seda tehke minu mälestuseks’ (Luuka 22:19); — püha söömaaeg, milles Issanda ihust ja verest osasaamisega saab Jumala rahvas osa paasaohvri kasust, uuendab uut lepingut, mille Jumal on teinud inimesega üks kord kõigi heaks Kristuse vere läbi, ning ennustab ja ootab usus ning lootuses eshatoloogilist söömaaega Isa kuningriigis, millega kuulutatakse Issanda surma, ’kuni ta tuleb’ ”. (Eucharisticum Mysterium, 25. mai 1967) Niimoodi järgib katoliku kirik seda, mida tema arvates tegi Jeesus Kristus viimasel õhtusöömaajal.

Kas leib ja vein muutuvad tegelikult Kristuse ihuks ja vereks?

Pühas usutunnistuses, mis esitati 1968. aasta 30. juunil, teatas paavst Paulus VI: „Meie usume, et nagu leib ja vein, mida Issand viimasel õhtusöömaajal pühitses, muutusid tema ihuks ja vereks, mis pidi meie eest ristil ohvriks toodama, nii muutuvad ka preestri poolt pühitsetud leib ja vein taeva kirkuses oma aujärjel istuva Kristuse ihuks ja vereks, ja me usume, et kuigi nende sümbolite väline kuju paistab meie silmis samasugusena nii enne kui ka pärast pühitsemist, on Issand saladuslikult, kuid tõeliselt, reaalselt ja olemuslikult juures. ... Kirik nimetab seda saladuslikku muutumist väga sobivalt transsubstantsiatsiooniks.” (Official Catholic Teachings—Christ Our Lord, Wilmington, Põhja-Carolina; 1978, Amanda G. Watlington, lk. 411) Kas see uskumus on Pühakirjaga kooskõlas?

Mida Jeesus silmas pidas, kui ta ütles, et „see on minu ihu” ja „see on minu veri”?

Matt. 26:26—29: „Kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja andis oma jüngritele ning ütles: ’Võtke, sööge, see on minu ihu!’ Ja ta võttis karika, tänas ja andis neile ning ütles: ’Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri, uue lepingu veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks. Aga ma ütlen teile: nüüdsest peale ma ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma ühes teiega joon uut oma Isa riigis!’ ”

On tähelepanuväärne, kuidas väljendeid „see on minu ihu” ja „see on minu veri” on tõlgitud. Mo ütleb „see tähendab minu ihu”, „see tähendab minu verd”. (Meie kursiiv.) NW ütleb samamoodi. LEF tõlgib need väljenditega „see kujutab minu ihu”, „see kujutab minu verd”. (Meie kursiiv.) Need tõlkevariandid on kooskõlas sellega, mida mitmed katoliiklikud tõlked ütlevad kaastekstis, 29. salmis. Kx ütleb: „Ma ei joo enam sellest viinapuu viljast, kuni ma joon seda ühes teiega, uut veini, minu Isa kuningriigis.” (Meie kursiiv.) CC, NAB ja Dy näitavad samuti, et Jeesus osutas karikas olevale veinile kui „sellele viinapuu viljale” ja et see toimus pärast seda, kui Jeesus oli öelnud: „See on minu veri.”

Mõtle väljenditele „see on minu ihu” ja „see on minu veri” Pühakirja teistes kohtades kasutatud värvika keele valguses. Jeesus ütles samuti: „Mina olen maailma valgus”, „Mina olen lammaste uks”, „Mina olen tõeline viinapuu”. (Joh. 8:12; 10:7; 15:1) Ükski neist väljenditest ei viidanud ju sugugi imepärasele muutumisele.

Tekstis 1. Korintlastele 11:25 kirjutas apostel Paulus viimasest õhtusöömaajast ja väljendas neidsamu mõtteid pisut teistsuguste sõnadega. Selle asemel et tsiteerida sõnu, mida Jeesus ütles karika kohta: „Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri, uue lepingu veri”, sõnastas ta selle nii: „See karikas on uus leping minu veres.” Kindlasti ei tähendanud see, et karikas oleks kuidagi imepäraselt uueks lepinguks muutunud. Kas ei ole loogilisem järeldada, et see, mis oli karika sees, kujutas Jeesuse verd, mille abil uus leping kehtima pandi?

Mida Jeesus mõtles Johannese 6:53—57 toodud sõnadega?

„Jeesus ütles neile: ’Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, siis ei ole elu teis enestes! Kes sööb minu liha ja joob minu verd, sel on igavene elu; ja mina äratan tema üles viimsel päeval. Sest mu liha on tõeline roog ja mu veri on tõeline jook. Kes sööb minu liha ja joob minu verd, jääb minusse ja mina temasse. Nagu elav Isa mind on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nõnda ka see, kes mind sööb, elab minu läbi.’ ” — Joh. 6:53—57.

Kas seda tuleb mõista nii, et nad pidid sõna otseses mõttes sööma Jeesuse liha ja jooma tema verd? Sel juhul oleks Jeesus toetanud selle Seaduse rikkumist, mille Jumal oli Iisraelile Moosese kaudu andnud. See Seadus keelas igasuguse vere tarvitamise. (3. Moos. 17:10—12) Selle asemel et sellist asja toetada, mõistis Jeesus rangelt hukka mistahes seadusnõude rikkumise. (Matt. 5:17—19) Niisiis pidas Jeesus kindlasti silmas söömist ja joomist piltlikus mõttes, selles mõttes, et näidatakse üles usku tema täiusliku inimelu ohvriväärtusse. — Võrdle Joh. 3:16; 4:14; 6:35, 40.

Kas Jeesus käskis oma jüngritel vaid mälestada tema surma või käskis ta ka sooritada riitust, mis tõepoolest uuendaks tema ohvrit?

Väljaandes The Documents of Vatican II on öeldud: „Viimasel õhtusöömaajal, sel ööl, kui meie Lunastaja ära anti, seadis ta sisse oma ihu ja vere euharistilise ohvri. Ta tegi seda ristiohvri kordamiseks. ... ” — (New York, 1966), toimetanud W. M. Abbott, S.J., lk. 154; meie kursiiv.

The Catholic Encyclopedia teatab: „Kirik tahab, et missat peetaks ’tõeliseks ja ehtsaks ohverdamiseks’ ... Meie õpetuse peamiseks allikaks on siiski traditsioon, mis juba kõige varasemast ajast alates kuulutab, et missaohvril on palveohvri väärtus.” — (1913), X kd., lk. 6, 17.

Jeesus ise ütles: „Seda tehke minu mälestuseks!” (Luuka 22:19; 1. Kor. 11:24) Tekstis Luuka 22:19 ütlevad Kx, Dy ja NAB: „Seda tehke minu mälestamiseks.” Jeesus ei öelnud, et see, mis ta viimasel õhtusöömaajal tegi, on iseenda ohverdamine või et tema jüngrid peavad tema ohvrit kordama.

Heebr. 9:25—28: „[Ta ei pidanud] ennast mitu korda ohverdama, nõnda nagu [juudi] ülempreester igal aastal läks pühasse paika võõra verega, sest muidu oleks ta pidanud mitu korda kannatama maailma rajamisest alates; aga nüüd on ta maailmaajastute lõpul korra ilmunud, et oma ohvriga kaotada patt. Ja otsekui inimestele on määratud kord surra, aga pärast seda kohus, nõnda ka Kristus, kes üks kord tõi enese ohvriks.” (Meie kursiiv.)

Kas see kõik on lihtsalt „mõistetamatu müsteerium”?

Piibel küll viitab Jumala saladustele või pühadele saladustele. Aga ükski neist ei ole vastuolus Pühakirjas selgesti väljendatud tõdedega. Nende kohta, kes oma traditsioone Pühakirjast tähtsamaks peavad, ütles Jeesus: „Te silmakirjatsejad, Jesaja on teist õigesti ennustanud, öeldes: see rahvas austab mind oma huultega, aga nende süda on minust kaugel; ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised!” — Matt. 15:7—9.

Kas Jeesus tahtis öelda, et seda mälestusõhtut tuleb pidada võib-olla iga päev või iga nädal?

Basic Catechism ütleb: „Katoliiklastest kristlaste eriliste kohustuste” hulka kuulub „osavõtmine missast igal pühapäeval ja kohustuslike pühade ajal”. (Boston, 1980, lk. 21) „Tegelikult õhutatakse usklikke võtma missast osa ja käima armulaual sageli, lausa iga päev.” — The Teaching of Christ—A Catholic Catechism for Adults, lühendatud väljaanne (Huntington, Indiana; 1979), lk. 281.

Kas kõik Pühakirja viited „leivamurdmisele” näitavad, et sellega mälestati Kristuse surma? (Ap. t. 2:42, 46; 20:7) Jeesus „murdis leiba” ka siis, kui enne viimast õhtusöömaaega oli söömise ajal tarvis toitu jagada. (Mark. 6:41; 8:6) See leib, mida juudid tol ajal sõid, ei olnud selline, millega paljud praegusajal harjunud on. Seda leiba süües oli neil kombeks seda murda ehk selle küljest palasid rebida.

Jeesus ei öelnud konkreetselt, kui sageli pidi tema surma mälestatama. Kuid ta seadis selle sisse juudi paasapüha ajal, mille asemel hakkasid tema jüngrid Kristuse surma mälestama. Paasapüha peeti kord aastas, 14. niisanil. Juutide hapnemata leibade püha, nädalate püha (nelipüha), lehtmajade püha ehk lõikuspüha ja lepituspäeva peeti samuti üks kord aastas.

Kas missa pidamine toob kergendust hingedele, kes on puhastustules?

The Teaching of Christ—A Catholic Catechism for Adults teatab: „Piiblis sõna ’puhastustuli’ ei leidu, ka ei õpetata seal selgesõnalist puhastustule doktriini. ... Kirikuisade teostes on palju viiteid nii puhastustule olemasolule kui ka tõsiasjale, et elavad saavad usklikest kadunukesi aidata palvete ja eelkõige missaohvriga.” — Lk. 347, 348.

Pühakiri ütleb surnute olukorra kohta: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi.” (Kog. 9:5) „Hing [„hing”, Dy, Kx; „inimene”, JB], kes teeb pattu, peab surema!” (Hes. 18:4) (Vaata ka lk. 348, 349 peateema „Surm” alt.)

Mälestusõhtu (Issanda õhtusöömaaeg)

Definitsioon: Söömaaeg, millega mälestatakse Jeesuse Kristuse surma; niisiis meenutatakse sellega surma, millel on olnud ulatuslikum mõju kui ühegi teise isiku surmal. See on ainus sündmus, mida Issand Jeesus Kristus käskis oma jüngritel mälestada. See on samuti tuntud püha õhtusöömaajana ehk Issanda õhtusöömaajana. — 1. Kor. 11:20.

Mis on mälestusõhtu tähendus?

Jeesus ütles oma ustavatele apostlitele: „Seda tehke minu mälestuseks!” (Luuka 22:19) Vaimust sigitatud kristliku koguduse liikmetele kirjutades lisas apostel Paulus: „Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni ta tuleb!” (1. Kor. 11:26) Niisiis pöörab mälestusõhtu erilist tähelepanu sellele, milline on Jeesuse Kristuse surma osa Jehoova eesmärgi teostumisel. See tõstab esile Jeesuse ohvrisurma tähendust eriti seoses uue lepinguga ja mõjuga, mida tema surm avaldab neile, kes on koos temaga taevase Kuningriigi pärijad. — Joh. 14:2, 3; Heebr. 9:15.

Mälestusõhtu tuletab samuti meelde, et Jeesuse surm ja tema suremise viis, mis oli kooskõlas Jumala eesmärgiga, nagu seda on väljendatud 1. Moosese 3:15 ja ka hiljem, pühitses Jehoova nime. Jäädes Jehoova ees laitmatuks kuni surmani, tõestas Jeesus, et Aadama patt ei olnud tingitud sellest, kuidas Looja oli inimese teinud, vaid et inimesel on võimalik jääda Jumalale täielikult andunuks isegi tugeva surve all, ja seega mõistis Jeesus Jehoova Jumala õigeks kui Looja ning Universumi Suverääni. Peale selle nägi Jehoova eesmärk ette, et Jeesuse surmaga toodaks Aadama järeltulijate lunastamiseks vajaminev täiuslik inimohver, et teha seega neil miljarditel inimestel, kes näitavad üles usku, võimalikuks elada igavesti paradiisliku maa peal, millega täitub Jehoova algne eesmärk ja mis väljendab tema suurt armastust inimkonna vastu. — Joh. 3:16; 1. Moos. 1:28.

Milline tohutu koorem lasus Jeesuse peal sel viimasel õhtul, mil ta inimesena maa peal oli! Ta teadis, mis eesmärk tema taevasel Isal temaga oli, aga ta teadis ka seda, et ta pidi oma ustavust katses tõestama. Kui ta ei oleks vastu pidanud, siis millist teotust oleks see küll tähendanud tema Isale ja millist kaotust inimkonnale! Kõige selle pärast, mis tema surmaga pidi täide minema, on väga sobiv, et Jeesus käskis seda mälestada.

Mis tähendus on leival ja veinil, mida mälestusõhtul pakutakse?

Hapnemata leiva kohta, mida Jeesus andis oma apostlitele, kui ta mälestusõhtu sisse seadis, ütles ta: „See tähendab minu ihu.” (Mark. 14:22, NW) See leib sümboliseeris tema enda patuta lihalikku keha. Ta pidi selle andma inimkonna tulevase elulootuse huvides, ja selle sündmusega pööratakse erilist tähelepanu sellele elulootusele, mille see teeb võimalikuks neile, keda valitakse koos Jeesusega taevasesse Kuningriiki.

Oma ustavatele apostlitele veini pakkudes ütles Jeesus: „See tähendab minu ’lepinguverd’, mis ära valatakse paljude eest.” (Mark. 14:24, NW) See vein sümboliseeris tema enda eluverd. Tema äravalatud vere kaudu pidi olema võimalik anda patud andeks neile, kes sellesse usuvad. Antud juhul tõstis Jeesus esile patust puhastamist, mille äravalatud veri tema tulevastele kaaspärijatele võimalikuks teeb. Tema sõnad näitavad ka seda, et selle vere kaudu hakkab kehtima uus leping Jehoova Jumala ja vaimuga võitud kristliku koguduse vahel.

Vaata ka lk. 227—229 peateema „Missa” alt.

Kes saab osa leivast ja veinist?

Kes said nendest osa siis, kui Jeesus Issanda õhtusöömaaja pisut enne oma surma sisse seadis? Nendest said osa üksteist ustavat järelkäijat, kellele Jeesus ütles: „Mina teen teiega lepingu, nii nagu minu Isa on teinud minuga lepingu, kuningriigi saamiseks.” (Luuka 22:29, NW) Nad kõik kuulusid nende hulka, keda kutsuti koos Kristusega tema taevases Kuningriigis valitsema. (Joh. 14:2, 3) Kõik, kes tänapäeval leivast ja veinist osa saavad, peaksid samuti olema need, kelle Kristus võtab ’lepingusse kuningriigi saamiseks’.

Kui palju on neid, kes leivast ja veinist osa saavad? Jeesus ütles, et ainult „väike kari” saab tasuks taevase Kuningriigi. (Luuka 12:32, NW) Nende koguarv on 144000. (Ilm. 14:1—3) Seda gruppi hakati valima aastal 33 m.a.j. On loogiline, et praegu saab leivast ja veinist osa veel vaid väike hulk inimesi.

Kas Johannese 6:53, 54 näitab, et ainult sümbolitest osasaajad saavad igavese elu?

Joh. 6:53, 54: „Jeesus ütles neile: ’Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, siis ei ole elu teis enestes! Kes sööb minu liha ja joob minu verd, sel on igavene elu; ja mina äratan tema üles viimsel päeval.’ ”

Selline söömine ja joomine toimus kindlasti piltlikus mõttes, vastasel korral oleks see tähendanud Jumala seaduse rikkumist. (1. Moos. 9:4; Ap. t. 15:28, 29) Kuid tuleks tähele panna, et Jeesus ei lausunud Johannese 6:53, 54 toodud sõnu seoses Issanda õhtusöömaaja sisseseadmisega. Ükski kuulaja ei teadnud tollal midagi pühitsemisest leiva ja veiniga, mis kujutaksid Kristuse liha ja verd. See korraldus seati sisse alles umbes aasta hiljem, ja apostel Johannese nime kandvas evangeeliumis toodud jutustus Issanda õhtusöömaajast on kirjas alles seitse peatükki hiljem (14. peatükis).

Kuidas siis saab inimene ’süüa Inimese Poja liha ja juua tema verd’ piltlikus mõttes, kui ta ei söö leiba ega joo veini mälestusõhtul? Pane tähele, et Jeesuse sõnul saavad need, kes sel moel söövad ja joovad, „igavese elu”. Mis oli Jeesuse sõnade kohaselt tema Isa tahe, nagu ta ütles varem 40. salmis, kui ta selgitas, mida inimesed peavad igavese elu saamiseks tegema? See, et „igaühel, kes Poega näeb ja temasse usub [„usku üles näitab”, NW], on igavene elu”. (Meie kursiiv.) Seega on loogiline, et ’tema liha söömine ja tema vere joomine’ piltlikus mõttes tähendab usu ülesnäitamist Jeesuse ohverdatud liha ja vere vabaksostvasse jõudu. Sellise usu ülesnäitamist nõutakse kõigilt, kes tahavad saada elu selle täiuses kas siis taevas koos Kristusega või maises paradiisis.

Kui sagedasti ja millal tuleb mälestusõhtut tähistada?

Jeesus ei öelnud konkreetselt, kui tihti seda tuleb teha. Ta ütles lihtsalt: „Seda tehke minu mälestuseks!” (Luuka 22:19) Paulus ütles: „Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni ta tuleb!” (1. Kor. 11:26) „Iga kord” ei tähenda tingimata mitut korda aastas; see võib tähendada üht korda aastas paljude aastate vältel. Kui tähistatakse mingit tähtsat sündmust, nagu seda on näiteks pulma-aastapäev, või kui rahvas tähistab mingit oma tähtsat ajaloosündmust, kui tihti seda siis tehakse? Üks kord aastas iga-aastasel tähtpäeval. See on ka kooskõlas faktiga, et Issanda õhtusöömaaeg seati sisse juutide iga-aastase paasapüha ajal, mida kristlasteks saanud juutidel ei olnud enam tarvis tähistada.

Jehoova tunnistajad pühitsevad mälestusõhtut 14. niisanil pärast päikeseloojangut, vastavalt juudi kalendrile, mis oli esimesel sajandil üldlevinud. Juutidel algas uus päev päikeseloojanguga ja kestis järgmise päeva päikeseloojanguni. Seega suri Jeesus juudi kalendri järgi samal päeval, kui ta mälestusõhtu sisse seadis. Niisanikuu algas päikeseloojanguga pärast esimest kevadisele pööripäevale kõige lähemat noorkuud, mis oli nähtav Jeruusalemmas. Mälestusõhtu päev on 14. päeval pärast seda noorkuud. (Seega ei pruugi mälestusõhtu kuupäev langeda kokku selle päevaga, mil tänapäeva juudid paasapüha peavad. Miks? Nende kalendrikuu algus on kohandatud astronoomilise noorkuuga, aga mitte Jeruusalemmas nähtava noorkuuga, mis võib tulla nähtavale 18—30 tundi hiljem. Samuti peab enamik juute tänapäeval paasapüha 15. niisanil, aga mitte 14. niisanil, nagu seda tegi Jeesus kooskõlas Moosese seaduses öelduga.)

Naised

Definitsioon: Täiskasvanud naissoost inimesed. Heebrea keeles kasutatakse naise kohta sõna ’iš·šahʹ, mille sõnasõnaline tähendus on „naissoost mees” või „mehetar”.

Kas Piiblis alavääristatakse naisi või räägitakse neist kui mittetäisväärtuslikest inimestest?

1. Moos. 2:18: „Jehoova Jumal ütles: ’Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane [„tema täienduseks”, NW] on!’ ” (Jumal ei räägi siin, et mees oleks naisest parem inimene. Jumal näitas hoopis, et naisel on omadusi, mis Jumala korraldusele vastavalt mehe omadusi täiendavad. Täiendus on üks kahest teineteist vastastikku täiendavast osapoolest. Niisiis on naistel omad silmapaistvad omadused ja võimed ning meestel omad. Võrdle 1. Korintlastele 11:11, 12.)

1. Moos. 3:16: „Naisele [Jumal] ütles: ’ ... Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle!’ ” (Nende