HEATHER ja Scott on elurõõmus ja õnnelik abielupaar ning terase ja terve kolmeaastase poja vanemad.a Nad hoolitsevad oma poja eest hästi, mis pole tänapäeva maailmas sugugi kerge. Sellega on seotud palju vaeva ja vastutust. Neid asju on ju nii palju, mida tuleb lastele õpetada! Heather ja Scott tunnevad erilist vastutust ühes valdkonnas: nad soovivad kaitsta oma last seksuaalse väärkohtlemise eest. Miks?

„Minu isa oli kalk ja jõhker joodik,” jutustab Heather. „Ta peksis mind julmalt ning tarvitas minu ja mu õdede kallal seksuaalset vägivalda.”b Enamik eksperte on nõus, et seksuaalne väärkohtlemine võib jätta sügavad emotsionaalsed haavad. Pole siis ime, et Heatheril on kindel nõu kaitsta oma poega! Scott tunneb sedasama.

Paljud lapsevanemad on mures lapse seksuaalse väärkohtlemise pärast. Võib-olla ka sina. Ehk pole sa küll ise otseselt kokku puutunud säärase väärkohtlemise ja selle tagajärgedega nagu Scott ja Heather, kuid kahtlemata oled kuulnud šokeerivaid lugusid sellest, kui laialt on see jälestusväärne käitumine levinud. Kõikjal maailmas tekitab armastavates vanemates lausa õudust see, kui nad kuulevad, mis juhtub lastega nende oma ümbruskonnas.

Pole siis ime, et üks ekspert, kes uurib seksuaalse väärkohtlemise juhtumeid, nimetas laste väärkohtlemise esinemismäära „meie ajastu üheks kõige heidutavamaks avastuseks”. See on kahtlemata kurb uudis, kuid kas selline suundumus on üllatav? Mitte neile, kes uurivad Piiblit. Jumala Sõna selgitab, et me elame äreval ajaperioodil, mida nimetatakse „viimseteks päevadeks” – ajal, mil inimesed on „enesearmastajad, ... südametud, ... toored” (2. Timoteosele 3:1–5).

Seksuaalne väärkohtlemine on heidutav probleem. Mõningaid lapsevanemaid võib koguni masendada nende inimeste äärmine kurjus, kes otsivad lapsi, et neid seksuaalselt kuritarvitada. Kuid kas selle probleemi käsitlemine käib vanematele üle jõu? Või saavad nad astuda mingeid praktilisi samme, et oma lapsi kaitsta? Järgmised artiklid keskenduvad nendele küsimustele.

VÄHESED meist soovivad pikemalt peatuda lapse seksuaalse väärkohtlemise teemal. Pelk mõtegi sellest võib tekitada judinaid! Tänapäeva maailmas on säärane väärkohtlemine paraku heidutav ja ebameeldiv reaalsus ning selle mõju lapsele võib olla kohutav. Kuid kas see teema siiski väärib sinu tähelepanu? Mõtle, mida kõike sa oleksid oma lapse ohutuse nimel valmis tegema. Enese kurssi viimine seksuaalse väärkohtlemise ebameeldivate tõsiasjadega ei nõua sinult ju kuigi palju. Nendest teadmistest võib aga olla märkimisväärset kasu.

Ära lase selle katkuna levinud probleemi laial levikul end heidutada. Sinul on vähemalt eeliseid, mida su lapsel pole ning mille saavutamiseks läheks tal aastaid või isegi aastakümneid. Oled ju aastatega kogunud teadmisi, kogemusi ja tarkust. Oluline on neid teadmisi kasvatada ja kasutada oma lapse kaitsmiseks. Me arutame kolme põhisammu, mida iga lapsevanem saab astuda. Need on järgmised: 1) ole oma lapse esmane kaitse väärkohtlemise vastu, 2) anna oma lapsele vajalikke asjakohaseid teadmisi, ja 3) õpeta oma lapsele peamisi võtteid, kuidas end kaitsta.

Peamine vastutus kaitsta oma lapsi väärkohtlemise eest on vanematel, mitte lastel endil. Seega tuleb enne laste õpetamist õpetada vanemaid. Iga lapsevanem peaks teadma mõningaid asju seoses laste väärkohtlemisega. Sa peaksid teadma, missugused inimesed kuritarvitavad lapsi ja kuidas see neil õnnestub. Lapsevanemad mõtlevad sageli, et väärkohtleja on keegi võõras, kes luurab pimeduses ning otsib võimalust lapsi röövida ja siis vägistada. Säärased koletised on tõepoolest olemas, uudistes räägitakse neist ühtepuhku. Siiski on need juhtumid suhteliselt harvad. Umbes 90 protsendil lapse seksuaalse väärkohtlemise juhtudest on väärkohtlejaks isik, keda laps tunneb ja usaldab.

Loomulikult ei taha sa uskuda, et mõni sõbralik naaber, õpetaja, tervishoiutöötaja, treener või sugulane võiks sinu lapse vastu seksuaalset huvi tunda. Ja enamik inimesi tõesti pole sellised. Pole mingit vajadust hakata kahtlustama kõiki, kellega kokku puutud. Siiski võid sa kaitsta oma last sellega, kui räägid talle, kuidas üks tüüpiline ahistaja tegutseb. (Vaata kasti lk 6.)

Kui tunned nende taktikat, suudad sina kui lapsevanem paremini oma lapsele esmast kaitset pakkuda. Mida sa teeksid, kui keegi paistab olevat lastest rohkem huvitatud kui täiskasvanutest ning osutab sinu lapsele iseäranis suurt tähelepanu, teeb talle kingitusi, pakub end tasuta teda hoidma või soovib minna temaga kahekesi väljasõidule? Kas peaksid säherdust inimest kohe ahistajaks? Ei. Ära tee rutakalt selliseid järeldusi. Tegemist võib olla täiesti süütu ja siira käitumisega. Samas aga peaks see sinus valvsust äratama. Piibel ütleb: „Lihtsameelne usub igat sõna, aga taipaja paneb tähele oma samme!” (Õpetussõnad 14:15).

Pea meeles, et iga pakkumine, mis kõlab liiga hea, et olla tõsi, võibki osutuda pettuseks. Jälgi hoolikalt igaüht, kes pakub end koos sinu lapsega omaette olles aega veetma. Anna sellisele inimesele teada, et sa võid mis tahes ajahetkel tulla oma last kontrollima. Noored vanemad Melissa ja Brad, kellel on kolm poega, mõtlevad hoolega, kas jätta oma last üksi koos mõne täiskasvanuga. Kui ühel pojal olid kodus muusikatunnid, ütles Melissa õpetajale, et astub tunni ajal aeg-ajalt õpperuumist läbi. Säärane valvsus võib tunduda äärmuslikuna, kuid need lapsevanemad eelistavad pigem karta kui kahetseda.

Ole aktiivselt kaasatud oma lapse tegevustesse, õpi tundma tema sõpru ja ole kursis tema koolitöödega. Uuri üksikasjalikult iga lastele planeeritavat väljasõitu. Üks vaimse tervise ekspert, kes töötas 33 aastat seksuaalse väärkohtlemise juhtudega, märgib, et on kokku puutunud loendamatult paljude juhtumitega, mida oleks saanud ära hoida, kui lapsevanem oleks lihtsalt valvas olnud. Ta tsiteerib üht süüdimõistetud ahistajat: „Lapsevanemad sõna otseses mõttes annavad oma lapsed meile. ... Nad tõesti tegid selle mulle väga lihtsaks.” Pea meeles, et ahistaja eelistab kerget saaki. Vanemad, kes on aktiivselt kaasatud oma laste ellu, teevad oma lastele ligipääsemise raskeks.

Veel üks viis, kuidas pakkuda oma lapsele esmast kaitset, on olla hea kuulaja. Lapsed ütlevad harva otse välja, et neid on väärkoheldud; neil on liiga häbi ja nad kardavad teiste reaktsiooni. Seepärast kuula hoolega, pane tähele isegi väikseid vihjeid.a Kui laps ütleb midagi, mis sulle muret tekitab, esita rahulikult küsimusi, et laps end avaks. Kui ta ütleb mõne lapsehoidja kohta, et ei taha enam temaga koos olla, siis küsi, miks. Kui ta ütleb, et hoidja mängib temaga veidraid mänge, siis küsi: „Missuguseid mänge? Mida ta teeb?” Kui laps kaebab, et keegi on teda kõdistanud, siis küsi: „Kust ta sind kõdistas?” Ära alahinda lapse vastuseid. Väärkohtlejad räägivad lapsele, et keegi ei usu neid; ja liigagi sageli on see tõsi. Kui last on kuritarvitatud ning kui vanem usub ja toetab teda, siis on see suur samm paranemise poole.

Üks lapse väärkohtlemist käsitlev raamat tsiteerib üht süüdimõistetud väärkohtlejat: „Anna mulle laps, kes ei tea midagi seksist, ja sa annad mulle mu järgmise ohvri.” Lapsevanematel tasub neid külmajudinaid tekitavaid sõnu meeles pidada. Lapsi, kes ei tea seksist midagi, on ahistajatel tunduvalt kergem petta. Piibel ütleb, et teadmised ja tarkus võivad päästa meid „meeste käest, kes räägivad pööraselt” (Õpetussõnad 2:10–12). Kahtlemata soovid sa, et sinu laps ei satuks selliste inimeste kätte. Seega, teise tähtsa sammuna oma lapse kaitsmisel peaksid võtma nõuks teda selles olulises valdkonnas õpetada.

Kuidas aga seda teha? Paljudel vanematel on piinlik lastega seksiteemat arutada. Sinu lapsele võib see tunduda veelgi piinlikum ning üsna tõenäoliselt ei võta ta ise seda teemat üles. Seepärast tee ise algatust. Melissa sõnab: „Me alustasime varakult, õpetasime, kuidas nimetatakse eri kehaosi. Me kasutasime õigeid sõnu, mitte lastekeelt, näitamaks, et üheski nende kehaliikmes pole midagi naljakat ega häbiväärset.” Õpetused väärkohtlemise üle järgnesid juba loomulikult. Paljud vanemad ütlevad oma lastele, et need kehaosad, mida nad katavad ujumisriietega, on erilised ning neid ei tohiks teistele näidata ega lasta neid kellelgi puudutada.

Eelmises artiklis mainitud Heather sõnab: „Me rääkisime Scottiga oma poegadele, et peenis on intiimne kehaosa ning see pole mänguasi. Ei tohi lasta kellelgi sellega mängida – ei emal, isal ega isegi arstil. Kui viime lapse arsti juurde, siis ma seletan talle, et arst vaid kontrollib, kas kõik on korras, ja sellepärast ta võib sealt katsuda.” Mõlemad vanemad osalevad neis väikestes vestlustes aeg-ajalt ning kinnitavad lapsele, et ta võib alati tulla ja rääkida neile, kui keegi katsub teda valel viisil või paneb teda end ebamugavalt tundma. Lastekaitse ja seksuaalse väärkohtlemise ennetamise eksperdid soovitavad, et kõik lapsevanemad vestleksid sel viisil oma lastega.

Paljud on leidnud, et raamat „Võta kuulda Suurt Õpetajat”b on olnud suureks abiks selle valdkonna õpetamisel. Peatükk 32 „Kuidas kaitsti Jeesust?” pakub lastele otsekohest, kuid siiski lohutavat sõnumit väärkohtlemise ohtude osas ja selgitab, kui tähtis on osata end kaitsta. „See raamat on meile parim abivahend juurutamaks oma lastesse kõike seda, mida oleme neile ise rääkinud,” sõnab Melissa.

Tänapäeva maailmas peavad lapsed teadma, et on inimesi, kes tahavad lapsi puudutada või soovivad, et lapsed puudutaksid neid vääral viisil. Need hoiatused ei peaks tekitama lastes hirmu või umbusaldust kõigi täiskasvanute suhtes. „See on vaid ohutuse õppetund,” sõnab Heather. „Ja see on üks õppetund paljude teiste hulgas, millest enamik pole üldse seotud väärkohtlemisega. See ei teinud mu poega sugugi kartlikuks.”

Lapsele tuleb õpetada ka tasakaalukat suhtumist sõnakuulelikkusse. Kuulekuse õpetamine lapsele on tähtis ja raske ülesanne (Koloslastele 3:20). Kuid sellega ei tohiks minna äärmusse. Kui lapsele õpetatakse, et ta peab alati kuuletuma igale täiskasvanule, sõltumata asjaoludest, siis on teda kerge kuritarvitada. Ahistajad panevad kohe tähele, kui lapsed on üleliia kuulekad. Targad vanemad õpetavad oma lastele, et kuulekus on suhteline. Kristlastele pole see sugugi nii keeruline, kui võib tunduda. See tähendab lihtsalt, et ütled lapsele: „Kui keegi käsib sul teha midagi, mida Jehoova Jumal peab valeks, ei pea sa seda tegema. Isegi ema ja isa ei tohi sind kunagi paluda teha midagi sellist, mille kohta Jehoova ütleb, et see on vale. Ja sa võid alati öelda kas emale või isale, kui keegi püüab sind panna tegema midagi, mis pole õige.”

Ja veel, õpeta oma lapsele, et mitte keegi ei tohiks paluda tal sinu eest midagi salajas hoida. Räägi talle, et kui keegi palub tal seda teha, peaks ta alati tulema ja seda sulle ütlema. Ükskõik, mida talle ka ei räägita – isegi kui teda ähvardatakse või kui ta on ise midagi valesti teinud –, võib ta alati tulla isa ja ema juurde ning neile kõik ära rääkida. Sellised õppetunnid pole mõeldud lapse hirmutamiseks. Sa võid talle kinnitada, et suurem osa inimesi ei tee kunagi sääraseid asju – ei puuduta teda sealt, kust ei peaks; ei palu tal Jumalale sõnakuulmatu olla; ei palu tal hoida saladust. Nagu evakueerimistee tulekahju korral, nii on needki vaid-igaks-juhuks-antud-õpetused, mida ei pruugi kunagi vaja minna.

Kolmas vaadeldav samm on see, et tuleks anda oma lapsele mõningaid lihtsaid teadmisi, mida teha juhul, kui keegi püüab teda sinu äraolekul kuritarvitada. Üks meetod, mida sageli soovitatakse, on mänguline. Lapsevanem pärib „Mida sa teeksid, kui . . . ?” ja laps vastab. Sa võid öelda: „Mis saab siis, kui oleme koos poes ja siis me kaotame üksteist silmist? Kuidas sa mind üles leiad?” Laps ei pruugi vastata just seda, mida sa loodaksid, kuid sa võid teda suunata edasiste küsimustega, nagu: „Kas võiksid välja mõelda midagi, mis oleks pisut turvalisem?”

Sa võid kasutada sarnaseid küsimusi, et uurida lapselt, mis oleks kõige ohutum toimimisviis, kui keegi püüab teda valel viisil katsuda. Kui laps kohkub kergesti sellistest küsimustest, võiksid püüda rääkida talle loo mõnest teisest lapsest. Näiteks: „Üks väike tüdruk on koos oma sugulasega, kes talle meeldib, kuid siis püüab see sugulane katsuda teda sealt, kust ei tohiks. Mida sinu arvates peaks see tüdruk tegema, et end kaitsta?”

Mida peaksid õpetama oma lapsele seoses sellega, kuidas mõnes eespool mainitud olukorras käituda? Üks autor märgib: „Kindel „Ei!” või „Ära tee nii!” või „Jäta mind rahule!” võib teha imesid, et hirmutada ahistajat taanduma ja jätma see ohver rahule.” Mängige koos lapsega läbi erisuguseid olukordi, nii et ta julgeks kindlalt kõva häälega keelduda, kiiresti ära minna ja sulle juhtunust rääkida. Laps, kes paistab õppetunnist hästi aru saavat, võib selle kergesti juba paari nädala või kuu pärast unustada. Seepärast on tarvilik seda regulaarselt korrata.

Kõik lapse otsesed hooldajad, ka mehed – olgu siis isa, kasuisa või mõni meessugulane – peaksid nendes aruteludes osalema. Mispärast? Sest kõik sellistes õppetundides osalejad tõotavad nõnda lapsele, et nende poolt pole kunagi taolist väärkohtlemist karta. Kurb küll, kuid suur osa seksuaalsest kuritarvitamisest toimub just peresiseselt. Järgmine artikkel arutab, kuidas sa võid selles ohte täis maailmas teha oma perekonnast turvapaiga.

„SÜDAMETUD” – sellise kurva pildi loob Piibel paljudest inimestest meie ajal, „viimseteks päevadeks” kutsutud ajaperioodil (2. Timoteosele 3:1, 3, 4). Laste seksuaalse väärkohtlemise epideemiline ulatus perekondades tõendab ilmekalt selle prohvetikuulutuse tõesust. Tegelikult algne kreekakeelne sõna aʹstor·gos, mis on tõlgitud „südametud”, viitab just sellise armastuse puudumisele, mis peaks valitsema pereliikmete vahel, iseäranis vanemate ja laste vahel.a Ja liigagi sageli käib see just nende perede kohta, kus last kuritarvitatakse.

Mõned uurijad ütlevad, et tavaliselt on seksuaalpervert meessoost, isa rollis olev isik. Ka teised meessugulased võivad sageli olla ahistajad. Kuigi enamik ohvreid on tüdrukud, on väärkoheldute hulgas ka palju poisse. Naissoost ahistajad pole samuti nii harvad, kui võiks arvata. Vahest kõige vähem avalikkuse ette toodud väärkohtlemise vorme on õdede-vendade vaheline verepilastus, kus vanem või tugevam laps sunnib või meelitab nooremat või nõrgemat õde-venda temaga seksuaalvahekorda astuma. Lapsevanemana pead kahtlemata säärast käitumist tülgastavaks.

Mida sa saaksid teha, et sinu peres selliseid asju ei juhtuks? Selge on see, et iga pereliige peab õppima tundma ja väärtustama mõningaid põhimõtteid, mis välistavad väärkohtlemise. Parim koht, kust leida sellist juhatust, on Jumala Sõna Piibel.

Et perekond oleks turvapaik, peab iga pereliige järgima Piibli moraalipõhimõtteid. Piibel ei häbene sugugi rääkida seksuaalteemadel. Ta teeb seda väärikalt, kuid avameelselt ja otsekoheselt. See näitab, et Jumala kavatsuse järgi pidid seksuaalsuhted pakkuma mehele ja naisele tõelist naudingut (Õpetussõnad 5:15–20). Ent Piibel mõistab hukka seksuaalsuhted väljaspool abielu. Näiteks räägib Piibel selgelt taunivalt verepilastusest. Kolmandas Moosese raamatus 18. peatükis on nimetatud suur hulk keelatud verepilastuslikke suhteid. Pane näiteks tähele järgmisi sõnu: „Ükski teist ärgu liginegu mitte ühelegi oma lähemale veresugulasele tema häbet paljastama [seksuaalvahekorda astuma]! Mina olen Jehoova!” (3. Moosese 18:6, meie kursiiv.)

Jehoova loetles verepilastust nende „jäleduste” hulgas, mille karistuseks on surm (3. Moosese 18:26, 29). On selge, et Loojal on selles küsimuses väga kõrged mõõdupuud. Tänapäeval on paljud valitsused samasugusel seisukohal, pidades peresisest laste seksuaalset väärkohtlemist ebaseaduslikuks. Täiskasvanu seksuaalvahekorda lapsega võidakse nimetada vägistamiseks. Miks kasutatakse sellist kanget sõna, kui vahekorda astumiseks pole tarvitatud jõudu?

Paljud võimukandjad on hakanud tunnustama seisukohta, mis on Piiblis kogu aeg olnud – et lapsed ei suuda arutleda nii nagu täiskasvanud. Näiteks öeldakse Õpetussõnades 22:15, et „meeletus on seotud poisi südamesse”. Ja apostel Paulus kirjutas inspireeritud sõnad: „Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, ma mõtlesin nagu väeti laps ja arvasin nagu väeti laps; aga kui ma sain meheks, siis ma hülgasin selle, mis on omane väetile lapsele” (1. Korintlastele 13:11).

Laps ei suuda täielikult mõista seksuaalsuhte tähendust ega oska ka ette kujutada, mis tagajärjed võivad sellel olla aastate pärast. Seepärast ollakse üldiselt nõus, et lapsed ei saa anda mingit teadlikku nõusolekut seksuaalsuheteks. Teisisõnu, kui täiskasvanu (või ealt juba vanem nooruk) on vahekorras lapsega, ei saa vanem isik õigustada oma tegu väitega, et laps polnud vastu või et laps ise soovis seda. Täiskasvanu on süüdi vägistamises. See on kuritegu, mille eest sageli määratakse vanglakaristus. Vägistamise eest vastutab vägistaja, mitte soovimatu ohver.

Paraku jäävad tänapäeval paljud sellised kuriteod võimukandjate poolt karistamata. Austraalias näiteks on arvestuste kohaselt vaid 10 protsenti seaduserikkujatest kohtulikult vastutusele võetud ning vähesed on süüdi mõistetud. Teistes maades on sarnane olukord. Kui valitsused suudavad kristlikule perekonnale vaid vähest kaitset pakkuda, siis Piibli põhimõtete järgimisest on tõesti palju kasu.

Tõsikristlased mõistavad, et Jumal, kes on need seadused oma Sõnasse kirja pannud, pole muutunud. Ta näeb iga meie tegu, isegi neid, mis on enamuse eest varjatud. Piibel ütleb: „Kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees; ja temale tuleb meil aru anda” (Heebrealastele 4:13).

Jumal peab meid vastutavateks, kui läheme vastuollu tema käskudega ja teeme teistele haiget. Ent ta õnnistab meid, kui järgime tema kasulikke käske, mis puudutavad pereelu. Missugused on mõned neist käskudest?

Piibel ütleb, et „armastus ... on täiuslik side” (Koloslastele 3:14). Piibel ei kirjelda armastust pelgalt kui tunnet. Pigem näidatakse seal, millistele tegudele see peaks ajendama – mis käitumist see soodustab ja mis tegusid keelab (1. Korintlastele 13:4–8). Perekonnas tähendab armastuse väljendamine seda, et üksteist koheldakse väärikuse, austuse ja lahkusega. See tähendab, et elatakse nii, nagu Jumal on iga pereliikme rolli ette näinud. Jumal on andnud igaühele austusväärse ja tähtsa rolli.

Isal kui perekonnapeal on eriti tähtis armastust osutada. Kristlik isa mõistab, et ta ei või olla türann ega kuritarvitada oma võimu naise või laste üle. Selle asemel võtab ta juhtpositsiooni tarvitamiseks eeskuju Kristusest (Efeslastele 5:23, 25). Seepärast hoolitseb ta oma naise eest ja armastab teda ning on kannatlik ja õrn oma lastega. Ta kaitseb neid ustavalt ja teeb kõik endast oleneva, et neile ei saaks osaks midagi sellist, mis võiks röövida nende rahu, süütuse, usalduse ja turvatunde.

Samamoodi on naise ja ema roll väga tähtis ning väärikas. Piibel kujutab linnuema kaitseinstinktide näite varal seda, millist kaitset pakuvad Jehoova ja Jeesus (Matteuse 23:37). Inimemad peaksid samamoodi oma lastele kindlat kaitset pakkuma. Ema peaks armastavalt seadma laste turvalisuse ja heaolu enda omast ettepoole. Lapsevanemad ei tohiks kuritarvitada võimu, türanniseerida ega alandada ei teineteist ega oma lapsi; samuti ei tohiks nad lubada oma lastel teisi niimoodi kohelda.

Kui iga pereliige kohtleb teisi lugupidamise ja väärikusega, aitab see kaasa järjest parematele peresuhetele. William Prendergast märgib: „Kõik lapsevanemad peaksid oma lastega, ka juba noorukiikka jõudnutega, suhtlema iga päev, pidevalt.” Ta lisab: „See paistab olevat parim lahendus seksuaalse väärkohtlemise vastu.” Tõepoolest, Piibel soovitabki just sellist püsivat ja armastavat suhtlemist (5. Moosese 6:6, 7). Kui seda juhatust järgida, on kodu paik, kus iga pereliige saab vabalt ja julgelt oma südant puistata.

Tõsi, me elame kurjas maailmas ja iga väärkohtlemisjuhtu ei saa ära hoida. Kuid sellegipoolest võib turvaline kodu pakkuda suurt abi. Kui mõni pereliige saab haiget väljaspool kodu, siis teab ta, kust lohutust ja kaastunnet otsida. Selline kodu on tõesti kindlus, turvasadam rahutus maailmas. Õnnistagu Jumal kõiki pingutusi, mida teie perekond sellise kodu loomiseks teeb!