Piibel muudab inimeste elu
MILLE leidis üks šoti mees olevat rohkem väärt kui eduka karjääri? Mis aitas ühel mehel Brasiilias hüljata liiderliku eluviisi ja loobuda crack-kokaiini suitsetamisest? Kuidas suutis üks sloveeni mees pummeldamise maha jätta? Loe, mida need inimesed ise räägivad.
”Olin oma eluga rahul.” JOHN RICKETTS
SÜNNIAASTA: 1958
PÄRITOLUMAA: ŠOTIMAA
TAUST: EDUKAS ÄRIMEES
MINU MINEVIK. Mul oli muretu lapsepõlv. Isa teenis Briti armees ohvitserina, seetõttu kolis meie pere tihti. Peale Šotimaa elasime Inglismaal, Saksamaal, Kenyas, Malaisias, Iirimaal ja Küprosel. Kaheksa-aastaselt läksin internaatkooli Šotimaal. Viimaks lõpetasin Cambridge’i ülikooli.
Kahekümneaastaselt alustasin karjääri naftaäris. Töötasin seal kaheksa aastat. Algul viis töö mind Lõuna-Ameerikasse, siis Aafrikasse ning seejärel Lääne-Austraaliasse. Kolinud Austraaliasse, asutasin investeerimisfirma, mille ma lõpuks maha müüsin.
Firma müügist saadud tulu võimaldas mul neljakümneaastaselt töölt ära jääda. Kasutasin jõudeaega reisimiseks. Sõitsin mootorrattal Austraaliale kaks korda ringi peale ning tegin ühe ümbermaailmareisi. Olin oma eluga rahul.
KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU. Juba enne töölt ärajäämist tundsin endas soovi Jumalat oma hea elu eest mingil viisil tänada. Hakkasin käima anglikaani kirikus, kuna olin selles usus üles kasvanud. Paraku ei pakkunud kirik kuigivõrd juhatust, mis oleks põhinenud Piiblil. Õppisin ka mormoonide juures, kuid kuna nad ei toetunud Piiblile, loobusin sellest.
Ühel päeval koputasid mu uksele Jehoova tunnistajad. Nendega vesteldes sain kohe aru, et nemad tuginevad oma õpetustes täielikult Piiblile. Üks kirjakoht, mida nad mulle näitasid, oli 1. Timoteosele 2:3, 4. Neis salmides öeldakse, et Jumala ”tahe on, et igasugused inimesed pääseksid ja õpiksid tõde täpselt tundma”. Mulle avaldas muljet, et tunnistajad ei rõhutanud pelgalt teadmiste, vaid täpsete, Piiblil põhinevate teadmiste tähtsust.
Piibli uurimine Jehoova tunnistajatega aitas mul selliseid täpseid teadmisi omandada. Näiteks sain teada, et Jumal ja Jeesus ei ole osa mingist müstilisest kolmainsusest, vaid nad on kaks eri isikut (Johannese 14:28; 1. Korintlastele 11:3). Mul oli hea meel, kui hakkasin seda lihtsat tõde mõistma. Samas tundsin nördimust, et olin varem nii palju tühja vaeva näinud, püüdes mõista mõistetamatut.
Peagi hakkasin käima Jehoova tunnistajate koosolekutel. Imetlesin tunnistajate sõbralikkust ja kõrget moraali — nad tundusid otse pühakutena. Nende siiras armastus veenis mind selles, et olen leidnud õige religiooni (Johannese 13:35).
KUIDAS MU ELU ON PARANENUD. Pärast ristimist kohtusin toreda naise Diane’iga. Ta oli kasvanud üles Jehoova tunnistajate peres ning tal oli palju häid omadusi, mis mind kütkestasid. Mõne aja möödudes me abiellusime. Diane’i sõprus ja tugi on olnud mulle imeliseks kingiks Jehoovalt.
Meil Diane’iga tekkis tugev soov kolida kuhugi, kus on suurem vajadus Piibli hea sõnumi kuulutajate järele. Aastal 2010 kolisime Belize’i Kesk-Ameerikas. Anname siin tunnistust inimestele, kes armastavad Jumalat ning janunevad Piibli teadmiste järele.
Mulle pakub tõelist meelerahu see, et lõpuks ometi tean tõde Jumala ja tema Sõna kohta. Täisajalise kuulutajana on mul olnud rõõm paljudele Piiblit õpetada. Pole midagi võrratumat, kui näha, kuidas Piibli tõde muudab kellegi elu paremaks — just nagu oli minu puhul. Viimaks olen leidnud parima viisi Jumalat oma hea elu eest tänada.
”Nad olid mu vastu väga lahked.” MAURÍCIO ARAÚJO
SÜNNIAASTA: 1967
PÄRITOLUMAA: BRASIILIA
TAUST: AMORAALNE ELUVIIS
MINU MINEVIK. Kasvasin üles São Paulo osariigi väikses Avaré linnas, kus elas peamiselt töölisklass.
Mu isa suri enne mu sündimist. Poisikesena kandsin ema riideid, kui teda ennast kodus polnud. Kuna käitusin naiselikult, hakkasid inimesed mind geiks pidama. Hiljem olingi seksuaalsuhetes teiste poiste ja meestega.
Hilises teismeeas otsisin aktiivselt seksuaalpartnereid (nii mehi kui ka naisi) kõikjalt, kust neid võis leida — baaridest, ööklubidest ja isegi kirikutest. Karnevalide ajal riietusin naiseks ning tantsisin sambakooli paraadidel. Olin väga populaarne.
Minu sõprade hulgas oli geisid, prostituute ja narkomaane. Nende mõjul proovisin crack-kokaiini ja peagi olin selle lõksus. Mõnikord suitsetasime seda terve öö. Oli ka aegu, mil tõmbusin täielikku üksindusse ja veetsin kogu päeva crack’i suitsetades. Jäin sedavõrd kõhnaks, et hakkas levima kuulujutt, nagu oleks mul aids.
KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU. Umbes sel ajal puutusin kokku Jehoova tunnistajatega. Nad olid mu vastu väga lahked. Üks piiblitekst, mida nad mulle lugesid, oli Roomlastele 10:13, kus öeldakse: ”Igaüks, kes hüüab appi Jehoova nime, päästetakse.” Need sõnad rõhutasid mulle, kui tähtis on kasutada nime Jehoova. Mitmeid kordi, kui olin öö otsa crack’i suitsetanud, avasin akna, vaatasin taeva poole ja anusin Jehoovat pisarsilmil, et ta mind aitaks.
Kuna olin mures oma ema pärast, kes oli täiesti meeleheitel, nähes, kuidas ma oma elu narkootikumidega hävitan, otsustasin nendega lõpparve teha. Mõni aeg hiljem olin nõus hakkama tunnistajatega Piiblit uurima. Nad kinnitasid mulle, et uurimine tugevdab minu otsustavust narkootikumidest hoiduda — ja nii see tõesti oli!
Piibliuurimise käigus mõistsin, et pean oma eluviisi muutma. Eriti raske oli mul saada lahti homoseksuaalsetest harjumustest, kuna mul olid olnud need niikaua, kui mäletan. Üks asi, mis mind aga aitas, oli see, et katkestasin suhted oma vanade sõpradega ning lõpetasin baarides ja ööklubides käimise.
Kuigi selliste muudatuste tegemine polnud kerge, lohutas mind teadmine, et Jehoova hoolib minust ja mõistab, millist võitlust ma pean (1. Johannese 3:19, 20). Aastaks 2002 olin homoseksuaalsest eluviisist vabanenud. Sel aastal lasin end ristida ning sain Jehoova tunnistajaks.
KUIDAS MU ELU ON PARANENUD. See, et ma olin oma elu muutnud, avaldas mu emale nii sügavat mõju, et temagi hakkas Piiblit uurima. Kahjuks tabas teda mõne aja pärast insult. Ometi on tema armastus Jehoova ja Piibli tõe vastu aina kasvanud.
Viimased kaheksa aastat olen olnud täisajalises teenistuses ja kasutanud suurema osa oma ajast piibliõpetuse jagamisele. Pean tunnistama, et vahetevahel on mul tulnud võidelda kõlvatute himude vastu. Kuid mind julgustab teadmine, et kui ma sellistele himudele järele ei anna, teen Jehoovale heameelt.
Minu enesehinnangut on tublisti tõstnud see, et olen tulnud Jehoova ligi ja elan talle meelepärast elu. Võin praegu tõesti öelda, et olen õnnelik inimene.
”Olin põhjatu vaat.” LUKA ŠUC
SÜNNIAASTA: 1975
PÄRITOLUMAA: SLOVEENIA
TAUST: PUMMELDAJA
MINU MINEVIK. Olen sündinud Sloveenia pealinnas Ljubljanas. Kuni neljanda eluaastani oli mul õnnelik lapsepõli. Kuid siis tegi isa enesetapu. Pärast seda tragöödiat tuli emal kõvasti tööd rabada, et minul ja mu vanemal vennal, kahel kasvaval poisil, leib laual oleks.
Viieteistaastaselt kolisin vanaema juurde. Mulle meeldis seal elada, sest mul oli naabruskonnas palju sõpru. Samuti oli mul rohkem vabadust, kui oli olnud kodus elades. Kuueteistaastaselt hakkasin läbi käima inimestega, kes nädalalõppudel pummeldasid. Lasin oma juustel pikaks kasvada, riietusin mässumeelselt ning hiljem hakkasin suitsetama.
Kuigi proovisin ka erinevaid narkootikume, pakkus mulle joomine siiski suurimat naudingut. Peagi jõin mõne klaasi asemel juba rohkem kui pudeli veini korraga. Suutsin väga hästi varjata, kui purjus ma tegelikult olen. Tihti oli alkoholilõhn ainuke märk, mille järgi võis aru saada, et olen joonud. Ka siis polnud kellelgi õrna aimu, et võisin olla mitu liitrit veini või õlut koos viinaga endale sisse kallanud.
Pärast pidutsemist diskoteegis olin mina sageli ainus, kes jalul püsis ja oma sõpru aitas, kuigi vägagi tõenäoliselt olin joonud poole rohkem kui nemad. Kord kuulsin, kuidas üks sõber nimetas mind põhjatuks vaadiks. Sloveenias on see halvustav väljend kellegi kohta, kes suudab teised laua alla juua. Selline märkus solvas mind rängalt.
Hakkasin oma elu üle järele mõtlema. Mind haaras väärtusetuse tunne. Näis, et mitte millelgi mu elus pole mõtet.
KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU. Umbes sel ajal märkasin ühe oma klassikaaslase juures muutust: ta loomus oli läinud leebemaks. Et rahuldada oma uudishimu, kutsusin ta kohvikusse. Vestluse käigus selgus, et ta oli hakanud Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Ta rääkis mulle, mida oli teada saanud. Mulle olid need kõik täiesti uued mõtted, kuna ma polnud saanud mingit usulist kasvatust. Hakkasin käima tunnistajate koosolekutel ning nendega Piiblit uurima.
Tänu piibliuurimisele avanesid mulle paljud võimsad, tegudele ajendavad tõed. Näiteks sain teada, et elame Piiblis mainitud ”viimseil päevil” (2. Timoteosele 3:1—5). Samuti õppisin, et peagi kaotab Jumal maa pealt kurjad ja pakub headele inimestele võimalust nautida igavest elu paradiisis (Laul 37:29). Mul oli suur soov oma elu korda seada, et olla nende heade inimeste hulgas.
Rääkisin õpitud piiblitõdesid ka oma sõpradele. Enamik vaid pilkas mind selle pärast, kuid tegelikult osutus see omamoodi õnnistuseks. Nende reageering aitas mul aru saada, et nad ei ole tõelised sõbrad. Mõistsin, et mu joomisprobleem on tihedalt seotud kaaslaste valikuga. Terve nädala ootasid nad pikisilmi nädalalõppu, mil jälle jooma kukkuda.
Katkestasin nendega sõpruse ning leidsin uued, kosutavad kaaslased Jehoova tunnistajate seast. Nende seltsing aitas mul õigel teel püsida, kuna nad armastasid siiralt Jumalat ja püüdsid kogu hingest tema mõõdupuude järgi elada. Viimaks suutsin pummeldamise maha jätta.
KUIDAS MU ELU ON PARANENUD. Olen Jehoovale tänulik, et ma ei vaja enam alkoholi, selleks et õnnelik olla. Ma ei tea, mis must oleks saanud, kui oleksin oma endist eluviisi jätkanud. Tean vaid seda, et nüüd on mu elu parem.
Viimased seitse aastat on mul olnud eesõigus teenida Jehoova tunnistajate Sloveenia harubüroos. Jehoova tundmine ja tema teenimine on andnud mu elule tõelise mõtte.