Kes on süüdi kas sina või sinu geenid?

TEADLASED on kibedasti ametis sellega, et leida alkoholismi, homoseksualismi, kombelõtvuse, vägivalla ja muude käitumishälvete ning isegi surma geneetilisi põhjusi. Kas ei tooks kergendust teadmine, et me pole vastutavad oma tegude eest, vaid oleme üksnes oma geneetilise ülesehituse ohvrid? On ju nii inimlik süüdistada oma eksimustes kedagi teist või midagi meist mitteolenevat.

Juhul kui geenid on tõesti kõiges süüdi, pakuvad teadlased välja võimaluse neid muuta, kõrvaldada soovimatud omadused geenitehnoloogia abil. Hiljutised saavutused inimese genoomi täielikul kaardistamisel on sellistele püüdlustele uut hoogu andnud.

Sedalaadi stsenaarium eeldab aga, et kõigis meie pattudes ja vigades on süüdi meie geneetiline pärand. Kas teadlastest detektiivid on tõesti leidnud piisavalt tõendeid, et tuua geenid kohtupinki? On ilmselge, et vastus sellele küsimusele mõjutab suuresti meie suhtumist nii endasse kui ka tulevikku. Aga enne, kui hakkame uurima neid tõendeid, aitaks asjasse selgust tuua pilk inimkonna algupärale.

Kust see kõik alguse sai?

Enamik inimesi teab hästi või on vähemalt kuulnud lugu esimese inimpaari Aadama ja Eeva pattulangemisest Eedeni aias. Kas nad olid kohe algusest peale loodud mingi geenisisese defektiga, mingit laadi konstrueerimisveaga, mis lõi neile eelsoodumuse patuks ja sõnakuulmatuseks?

Nende Looja Jehoova Jumal, kelle kõik tööd on täiuslikud, kuulutas, et tema maise loodu kroon on „väga hea” (1. Moosese 1:31; 5. Moosese 32:4). Lisaks väljendas ta rahulolu oma töö üle sellega, et õnnistas esimest inimpaari ja andis neile käsu olla viljakad, täita maa inimestega ja valitseda tema maise loodu üle. Vaevalt et Jumal oleks nõnda toiminud, kui ta oleks oma kätetöös kahelnud (1. Moosese 1:28).

Piibel ütleb esimese inimpaari loomise kohta: „Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks!” (1. Moosese 1:27). See ei tähenda seda, et inimesed loodi Jumala sarnaseks füüsilises mõttes, kuna „Jumal on Vaim” (Johannese 4:24). Pigem tähendab see seda, et inimesi õnnistati jumalike omaduste, moraalitaju ja südametunnistusega (Roomlastele 2:14, 15). Samuti olid nad vaba tahtega isikud, kes olid võimelised asju kaaluma ning otsustama, kuidas toimida.

Samas ei jäetud meie esivanemaid ilma juhtnöörideta. Vastupidi, neid hoiatati väärtegude tagajärgede eest (1. Moosese 2:17). Seega osutavad tõendid sellele, et kui Aadamal tuli langetada moraalne otsus, eelistas ta teha seda, mis talle sel hetkel tundus kasulikum või soodsam. Ta kordas oma naise väärtegu, selle asemel et mõelda oma suhetele Loojaga või oma teo kaugematele tagajärgedele. Pärast püüdis ta veel süü Jehoovale veeretada, öeldes, et naine, kelle Jumal talle oli andnud, viis ta eksiteele (1. Moosese 3:6, 12; 1. Timoteosele 2:14).

See, kuidas Jumal reageeris Aadama ja Eeva patustamisele, selgitab palju. Ta ei üritanud parandada mingit „konstrueerimisviga” nende geenides. Ei, ta viis hoopis täide selle, millest ta oli juba eelnevalt rääkinud nende tegude tagajärgede kohta, mis viimaks tõid neile surma (1. Moosese 3:17–19). See ajaloo algusaeg selgitab väga hästi inimese käitumise olemust.a

Tõendid bioloogia kahjuks

Juba pikka aega on teadlased maadelnud hiigelülesandega leida inimese patoloogia ja käitumise geneetilisi põhjusi ning ravivõimalusi. Pärast kuue uurimisrühma kümneaastast tööd suudeti kindlaks määrata geen, mis seondub Huntingtoni tõvega, olgugi et teadlastel pole aimugi, kuidas see geen haigust põhjustab. Rääkides sellest uurimusest, tsiteeris ajakiri „Scientific American” Harvardi bioloogi Evan Balabani, kes ütles: „Võrreldamatult raskem on leida geene, mis põhjustavad käitumishäireid.”

Tegelikult on osutunud konkreetsete geenide ja inimese käitumise vahelise seose otsingud ebaedukaks. Näiteks nenditakse ajakirja „Psychology Today” teates püüete kohta leida depressiooniseisundite geneetilisi põhjusi: „Epidemioloogilised andmed peamiste vaimuhaiguste kohta näitavad selgelt, et nende puhul ei saa piirduda vaid geneetiliste põhjustega.” Teates tuuakse ära järgmine näide: „Vaid üks protsent enne aastat 1905 sündinud 75–aastastest ameeriklastest kannatas depressiooni all. Pool sajandit hiljem sündinud ameeriklastest kannatab kuus protsenti juba 24 aasta vanuselt depressiooni all!” Sellest tulenevalt järeldatakse teates, et nõnda dramaatilisi muudatusi nii lühikese aja jooksul võivad põhjustada ainult välised või sotsiaalsed tegurid.

Mida me nendest ja arvukatest teistest uurimustest võime õppida? Kuigi geenid võivad meie isiksust mõjutada, on ilmselgelt ka teisi tegureid. Üks meie peamisi mõjutajaid on keskkond, mis on tänapäeval teinud läbi radikaalsed muutused. Viidates sellele, millist mõju avaldab tänapäeva noortele populaarne meelelahutus, peab raamat „Boys Will Be Boys” („Poisid jäävad poisteks”) vähe tõenäoliseks seda, et lapsed omandavad terved moraalipõhimõtted, kui nad „kasvavad üles, vaadates kümnete tuhandete tundide jooksul telesaateid ja filme, kus inimestele tungitakse kallale, neid lastakse maha, pussitatakse, neil lastakse soolikad välja, neid hakitakse, nülitakse ja tükeldatakse; või kui lapsed kasvavad üles, kuulates muusikat, kus ülistatakse vägistamist, suitsiidi, narkootikume, alkoholi ja sallimatust”.

On ilmne, et „selle maailma vürst” Saatan on kujundanud keskkonna, kus rahuldatakse inimese kõige madalamaid ihasid. Kes võiks eitada seda, et sellisel keskkonnal on tugev mõju meile kõigile? (Johannese 12:31; Efeslastele 6:12; Ilmutuse 12:9, 12.)

Inimkonna probleemide tegelik põhjus

Nagu me juba nägime, said inimkonna probleemid alguse sellest, et esimene inimpaar patustas. Mis oli selle tagajärg? Kuigi järeltulevad põlved ei ole Aadama patus süüdi, on nad siiski kõik saanud sündides pärandiks patu, ebatäiuslikkuse ja surma. Piibel selgitab: „Sellepärast, otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:12).

Inimese ebatäius tuleb talle kahtlemata kahjuks. See aga ei vabasta teda moraalsest vastutusest. Piibel näitab, et need, kes ilmutavad usku Jehoova eluandvasse korraldusse ja elavad Jumala põhimõtete järgi, pälvivad tema heakskiidu. Oma helduses tegi Jehoova halastava korralduse inimkond lunastada, selle, millest Aadam ilma jäi, nii-öelda tagasi osta. Selle korralduse kohaselt tõi lunastusohvri tema täiuslik Poeg Jeesus Kristus, kes ütles: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Johannese 3:16; 1. Korintlastele 15:21, 22).

Apostel Paulus väljendas oma sügavat hindamist selle korralduse vastu. Ta kuulutas: „Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust? Tänu olgu Jumalale Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi!” (Roomlastele 7:24, 25). Paulus mõistis, et kui ta oma nõrkuses jääb patule alla, võib ta paluda Jumalalt andestust Jeesus Kristuse lunastusohvri alusel.b

Nii nagu esimesel sajandil, on ka tänapäeval paljud, kes varem elasid ebamoraalset elu või kelle olukord tundus lootusetu, õppinud hoolikalt tundma Piibli tõde, teinud vajalikud muudatused ja saanud Jumala õnnistuste osaliseks. Muudatused, mida nad oma elus on pidanud tegema, ei ole olnud kerged, lisaks peavad paljud neist ikka veel võitlema kahjulike kalduvustega. Kuid Jumala abiga suudavad nad säilitada laitmatuse ja leida rõõmu tema teenimisest (Filiplastele 4:13). Mõtle näiteks ühele inimesele, kes selleks, et olla Jumalale meelepärane, pidi tegema oma elus suuri muudatusi.

Julgustav kogemus

„Teismelisena käisin internaatkoolis. Seal olles hakkasin tegelema homoseksualismiga, kuigi tegelikult ei pidanud ma end kunagi homoseksualistiks. Mu vanemad olid lahutanud oma abielu ja ma tundsin suurt puudust vanemlikust hoolitsusest. Pärast kooli lõpetamist astusin kohustuslikku armeeteenistusse. Seal oli kõrvalkasarmus grupp homoseksualiste. Ma kadestasin nende eluviisi ja hakkasin nendega seltsima. Pärast seda kui olin nendega umbes aasta lävinud, hakkasin ka mina end homoseksualistiks pidama. „Ma lihtsalt olen selline,” arutlesin ma, „ma ei saa sinna midagi parata.”

Õppisin ära nende žargooni ja hakkasin käima gei-klubides, kus narkootikume ja alkoholi oli vabalt saadaval. Olgugi, et väliselt paistis kõik väga põnev ja külgetõmbav, oli see tegelikult vastik. Sügaval oma sisemuses tundsin ma, et sellised suhted on loomuvastased ja viivad tupikusse.

Ühes väikelinnas sattusin nägema Jehoova tunnistajate kuningriigisaali, kus peeti parasjagu koosolekut. Astusin sisse ja jäin kuulama kõnet, mis rääkis elust tulevases paradiisis. Hiljem kohtusin mõningate tunnistajatega ja nad kutsusid mind kokkutulekule. Läksingi sinna ja tegin enda jaoks suure avastuse – nägin õnnelikke peresid üheskoos Jumalat teenimas. Hakkasin Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima.

Kuigi see polnud mulle kerge, hakkasin seda, mida Piiblist õppisin, ellu rakendama. Mul õnnestus vabaneda kõigist ebapuhastest elukommetest. Pärast seda, kui olin 14 kuud Piiblit uurinud, pühendasin oma elu Jehoovale ja mind ristiti. Esimest korda elus olid mul tõelised sõbrad. Olen saanud aidata ka teistel Piibli tõdesid tundma õppida ja praegu teenin kristlikus koguduses teenistusabilisena. Jehoova on mind tõesti õnnistanud.”

Me kanname vastutust

Püüd oma vales käitumises lihtsalt geene süüdistada pole mingi lahendus. Nagu märgib ajakiri „Psychology Today”, ei aita see meil oma probleemidest jagu saada, vaid hoopis „võib õpetada meile abitust, millest saavadki tegelikult alguse paljud meie probleemid. Selle asemel et neid probleeme vähendada, paistab see hoopis kiirendavat nende lisandumist”.

On tõsi, et me peame võitlema suurte vaenujõududega, sealhulgas oma patuste kalduvustega ja Saatana püüetega eksitada meid Jumalale kuulekuse teelt (1. Peetruse 5:8). Tõsi on ka see, et meie geenid võivad meid ühel või teisel viisil mõjutada. Kuid me pole kindlasti mitte abitud. Tõsikristlastel on vägevad abilised – Jehoova, Jeesus Kristus, Jumala püha vaim, tema Sõna Piibel ja kristlik kogudus (1. Timoteosele 6:11, 12; 1. Johannese 2:1).

Enne kui iisraellased astusid Tõotatud Maa pinnale, tuletas Mooses rahvale meelde nende kohustust Jumala ees, öeldes: „Ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse! Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Jehoovat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole!” (5. Moosese 30:19, 20, meie kursiiv). Samuti tänapäeval peab iga vastutustundeline inimene tegema isikliku otsuse Jumala teenimise ja tema nõuete täitmise kohta. Valik on sinu (Galaatlastele 6:7, 8).

[Allmärkused]

[Pildid lk 9]

Kas Aadamal ja Eeval oli mingi geenirikke tõttu eelsoodumus teha pattu?

[Pildid lk 10]

Kas iga inimene peaks oma otsuste eest vastutust kandma?

[Allikaviide]

Uimastitarvitaja: Godo-Foto

[Pilt lk 11]

Katsed leida inimese käitumisele geneetilisi põhjusi on ebaõnnestunud

[Pilt lk 12]

Piibli nõuannete ellurakendamine aitab siirastel inimestel end muuta