Elu

Definitsioon: Aktiivne seisund, mis eristab taimi, loomi, inimesi ja vaimolevusi elututest objektidest. Füüsilistel elusolenditel on tavaliselt võime kasvada, säilitada ainevahetus, reageerida väljastpoolt tulevatele ärritustele ja paljuneda. Taimedes on küll aktiivne elu, aga mitte elu aistingutega hingena. Maistel hingedel — loomadel ja inimestel — on nii aktiivne elujõud kui ka hingamine, mis seda elujõudu säilitab.

Elu kõige täielikumas mõttes, nagu see on intelligentsetel olevustel, on täiuslik olemasolu koos eluõigusega. Inimhing ei ole surematu. Kuid Jumala ustavatel sulastel on väljavaade elada täiuslikena igavesti — paljud maa peal ja „väike kari” kui Jumala Kuningriigi pärijad taevas. Kuningriigi klassi liikmed saavad pärast seda, kui nad vaimsesse ellu üles äratatakse, ka surematuse ehk elu, mille säilitamine ei sõltu millestki, mis on loodud.

Mis on inimese elu eesmärk?

Et meie elul oleks eesmärk, on väga oluline tunnustada elu Allikat. Kui elu oleks pimeda juhuse tulemus, siis poleks meie olemasolul paratamatult mingit eesmärki ega oleks meil mingit kindlat tulevikku, mille nimel plaane teha. Aga Apostlite teod 17:24, 25, 28 teatab meile: „Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis seal sees, ... annab ise kõigile elu ja õhu ja kõik. Sest tema sees elame [„tema kaudu on meil elu”, NW] ja liigume ja oleme meie.” Ilmutuse 4:11, mis on suunatud Jumalale, lisab: „Sina, meie Issand Jumal, oled väärt võtma austust ja au ja väge, sest sina oled loonud kõik asjad, ja sinu tahte läbi on need olemas ja on loodud!” (Vaata ka lk. 129—136 peateema „Jumal” alt.)

Eluviis, mis on vastuolus Looja nõuetega ja tema juhistega selle kohta, kuidas õnnelikult elada, viib pettumuseni. Galaatlastele 6:7, 8 hoiatab: „Ärge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata, sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab! Sest kes külvab oma lihale, see lõikab lihast kadu.” — Samuti Galaatlastele 5:19—21. (Vaata ka peateemat „Sõltumatus”.)

Aadamalt päritud patt ei lase inimestel praegu tunda elust täielikku rõõmu nii, nagu see Jumalal alguses eesmärgiks oli. Roomlastele 8:20 kinnitab, et Jumala kohtuotsuse tõttu, mis pärast Aadama patustamist langetati, on „loodu [inimkond] heidetud kaduvuse alla”. Apostel Paulus kirjeldas enda kui patuse inimese olukorda: „Mina olen lihalik ja müüdud patu alla. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen! Sest seespidise inimese poolest on mul Jumala käsust hea meel, aga oma liikmetes ma tunnen teist käsku, mis paneb vastu mu mõistuse käsule ja võtab mind vangi patu käsu alla, mis on mu liikmetes. Oh mind viletsat inimest!” — Rooml. 7:14, 19, 22—24.

Kui me Piibli põhimõtteid ellu rakendame ja Jumala tahte täitmise esikohale seame, oleme nii õnnelikud, kuivõrd see praegu võimalik on, ja meie elul on sügav tähendus. Jumalat teenides ei tee me Jumalat rikkaks; tema ’õpetab, mis meile kasulik on’. (Jes. 48:17) Piibel annab nõu: „Olge kindlad, vankumatud ja ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu!” — 1. Kor. 15:58.

Piibel annab meile väljavaate elada igavesti täiuslikena, kui me usume Jehoova elukorraldustesse ja käime tema teedel. Sellel lootusel on kindel alus; see ei vii pettumuseni; selle lootusega kooskõlas tegutsemine võib juba nüüd anda meie elule tõelise mõtte. — Joh. 3:16; Tiit. 1:2; 1. Peetr. 2:6.

Kas inimesed loodigi elama vähesteks aastateks ja seejärel surema?

1. Moos. 2:15—17: „Jehoova Jumal võttis inimese [Aadama] ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma. Ja Jehoova Jumal keelas inimest ja ütles: ’Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!’ ” (Jumal ei öelnud nende sõnadega, et surma saabumine on vältimatu, vaid et surm on patu tagajärg. Ta manitses Aadamat mitte patustama. Võrdle Roomlastele 6:23.)

1. Moos. 2:8, 9: „Jehoova Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud. Ja Jehoova Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis armsad olid pealtnäha ja millest hea oli süüa, ja elupuu keset aeda.” (Pärast Aadama patustamist aeti inimpaar Eedenist välja, et nad ei saaks süüa elupuust, nagu see on kirjas 1. Moosese 3:22, 23. Seega võib arvata, et kui Aadam oleks oma Loojale kuulekaks jäänud, oleks Jumal hiljem lubanud tal süüa sellest puust, sümboliseerimaks, et ta on osutunud igavese elu vääriliseks. Elupuu olemasolu Eedenis viitas sellisele võimalusele.)

Laul 37:29: „Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt [„igavesti”, NW]!” (See tõotus näitab selgelt, et Jumala peamine eesmärk maa ja inimkonna suhtes ei ole muutunud.)

Vaata ka lk. 346 peateema „Surm” alt.

Aga kas meie praegune lühike olemasolu, mida sageli rikuvad kannatused, vastabki elu algsele eesmärgile?

Rooml. 5:12: „Otsekui ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud.” (Me kõik oleme selle pärinud Aadama patu pärast, mitte sellepärast, et see oleks olnud Jumala eesmärk.) (Vaata ka peateemat „Saatus”.)

Iiob 14:1: „Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli!” (Selline on üldiselt elu praeguses ebatäiuslikus asjadesüsteemis.)

Aga isegi sellistes oludes võib meie elu olla väga täisväärtuslik ja mõttekas. Vaata materjali lehekülgedel 49, 50, mis käib inimese elu eesmärgi kohta.

Kas maapealne elu on lihtsalt katsepolügoon, kus määratakse kindlaks, kes läheb taevasse?

Vaata lk. 363—370 peateema „Taevas” alt.

Kas meil on surematu hing, mis elab pärast lihaliku keha surma edasi?

Vaata lk. 79—83 peateema „Hing” alt.

Mille alusel võib keegi loota enamat, kui seda on inimese praegune lühike olemasolu?

Matt. 20:28: „Inimese Poeg [Jeesus Kristus] ei ole tulnud, et teda teenitaks, vaid teenima ja oma hinge andma lunaks paljude eest!”

Joh. 3:16: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Meie kursiiv.)

Heebr. 5:9, UT: „Kui ta [Jeesus Kristus] oli tehtud täiuslikuks, siis Ta sai tema igavese pääsemise põhjustajaks kõigile, kes on Talle kuulekad.” (Meie kursiiv.) (Samuti Johannese 3:36.)

Kuidas tulevase elu väljavaated teoks saavad?

Ap. t. 24:15: „Mul on see lootus Jumala peale, mida ka nemad ise ootavad, et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine.” (See hõlmab nii neid inimesi, kes minevikus ustavalt Jumalat teenisid, kui ka suurt hulka neid, kes ei saanud tõelist Jumalat piisavalt tundma õppida, et tema teed kas heaks kiita või hüljata.)

Joh. 11:25, 26: „Jeesus ütles temale [peagi seejärel ellu äratatud mehe õele]: ’Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb! Ja igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti. Kas sa usud seda?’ ” (Niisiis, peale ülestõusmislootuse pakkus Jeesus veel midagi neile inimestele, kes praeguse kurja maailma lõpu saabudes elus on. Need, kellel on lootust saada Jumala Kuningriigi maisteks alamateks, võivad ellu jääda ja üldse mitte kunagi surra.)

Kas inimkeha ehitus näitab mingil moel, et see oli kavandatud elama igavesti?

On laialt tunnustatud tõsiasi, et inimaju maht ületab kaugelt selle, kui palju me sellest oma praeguse elu jooksul kasutame, ükskõik kas me elame siis 70 või koguni 100 aastat. Encyclopædia Britannica tõdeb, et inimaju „on märkimisväärselt suurema potentsiaaliga, kui üks inimene seda elu jooksul kasutada suudab”. (1976, 12. kd., lk. 998) Teadlane Carl Sagan ütleb, et inimaju võib mahutada nii palju informatsiooni, et „see täidaks umbes kakskümmend miljonit raamatut, mis vastab raamatute arvule maailma suurimates raamatukogudes”. (Cosmos, 1980, lk. 278) Inimese peaaju „andmesüsteemi” võimaluste kohta kirjutas biokeemik Isaac Asimov, et see on „võimeline täielikult talletama kõike, mida inimene võiks õppida ja meelde jätta — ja miljard korda rohkemgi”. — The New York Times Magazine, 9. oktoober 1966, lk. 146. (Miks anti inimajule selline võime, kui seda ei oleks olnud kavas kasutada? Kas pole loogiline, et inimesed, kellel on võime lõputult õppida, ongi loodud igavesti elama?)

Kas teistel planeetidel on elu?

The New York Times teatab: „Intelligentse elu otsimine mujalt universumist ... algas 25 aastat tagasi ... See aukartustäratav töö, mis hõlmab sadade miljardite tähtede uurimist, ei ole siiani andnud ühtki kindlat tõendit selle kohta, et väljaspool Maad oleks elu.” — 2. juuli 1984, lk. A1.

The Encyclopedia Americana ütleb: „Ei ole kindlaid tõendeid selle kohta, et ka [väljaspool meie päikesesüsteemi] oleks planeete. Aga mistahes väljaspool päikesesüsteemi eksisteeriva planeedi puhul on olemas võimalus, et seal on tekkinud elu, mis on arenenud kõrgeks tsivilisatsiooniks.” (1977, 22. kd., lk. 176) (Hiljem on väljaspool meie päikesesüsteemi leitud palju planeete, kuid pole mingeid tõendeid, et ühelgi neist leidub elu. Aga kas eeltoodud tsitaadist ehk ei nähtu, et neid äärmiselt kulukaid elu otsinguid maailmaruumis viiakse läbi just soovist leida tõendeid evolutsiooniteooria kohta, selle kohta, et inimene ei ole Jumala poolt loodud ega ole seega Tema ees vastutav?)

Piibel annab teada, et elu ei leidu mitte ainult siin Maa peal. On olemas vaimolevused — Jumal ja inglid —, kes on inimesest palju intelligentsemad ja võimsamad. Nad on juba inimkonnaga ühendust võtnud ning selgitanud elu teket ja seda, kuidas lahendatakse maailma ees seisvad rasked probleemid. (Vaata peateemasid „Piibel” ja „Jumal”.)