Et elada ja elust rõõmu tunda, pidid nad järgima Jumala juhatust. Enne Eeva loomist ütles Jehoova Aadamale: „Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” (1. Moos. 2:16, 17).

⁴ „Hea ja kurja tundmise puu” sümboliseeris Jumala õigust otsustada hea ja halva üle. Muidugi teadis Aadam juba, mis on hea ja mis on halb, kuna ta oli loodud Jumala näo järgi ning tal oli südametunnistus. Puu pidi Aadamale ja Eevale meelde tuletama, et nad vajavad alati Jehoova juhatust. Sellest puust söömisega näitasid nad, et soovivad olla Jumalast moraalselt sõltumatud. See omakorda tekitas neile ja nende järglastele tohutut kahju, nagu Jumal oli teada andnud.

⁷ Jumal oli Aadamale öelnud: „Päeval, mil sa sellest [hea ja kurja tundmise puust] sööd, pead sa surma surema.” Aadam võis mõelda, et Jumal peab silmas 24-tunnist ööpäeva. Astunud Jumala käsust üle, võis ta eeldada, et Jumal võtab midagi ette veel enne päikeseloojangut. „Kui päev viluks läks”, rääkis Jehoova Aadama ja Eevaga (1. Moos. 3:8). Õiglase kohtumõistjana kuulas ta nad esmalt ära (1. Moos. 3:9—13). Seejärel kuulutas ta neile patustajatele oma kohtuotsuse (1. Moos. 3:14—19). Kui Jumal oleks nad kohe sealsamas hukanud, oleks nurjunud tema eesmärk seoses esimese inimpaari ja selle järeltulijatega (Jes. 55:11). Jumal küll ütles, et nad on surma mõistetud ning hakkavad kohe kogema patu tagajärgi, kuid ta lubas Aadamal ja Eeval siiski saada lapsi, kelle tulevikuväljavaade pidi olema sootuks teistsugune. Jumala silmis surid esimesed inimesed päeval, kui nad patustasid. Kuna üks päev on Jumalale nagu tuhat aastat, võibki öelda, et nad tõesti surid ühe päeva jooksul (2. Peetr. 3:8).