„Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja”

JOOSEP tunneb läbi lämbe õhu õitsvate lootoste ning teiste veetaimede lõhna. Kaupmeeste karavan, mis teda kaasa viib, liigub parasjagu läbi Niiluse hiiglasliku delta. Kujuta ette pikka rida mehi juhtimas oma kaameleid mööda jõeäärt järjekordse Egiptuse linna poole, ehmatades aeg-ajalt lendu vees kahlavaid haigruid ja iibiseid. Joosep mõtleb taas oma kodule tuulisel Hebroni mägismaal, sadu kilomeetreid eemal. Praegu on tema ümber täiesti teine maailm.

Kujutle ahve häälitsemas ja kriiskamas datlipalmide ja viigipuude ladvus. Sama arusaamatu kui ahvide kisa, on Joosepile nende inimeste jutt, kellest nad mööduvad. Võib-olla püüab ta haarata mõnd sõna või fraasi, et neid selgeks õppida. Ta võib mõelda, et ei näe oma kodu enam iialgi.

Joosep oli 17 või 18 aastat vana, vaevu poisieast välja jõudnud, aga pidi seisma silmitsi raskustega, mis oleks ka paljusid täiskasvanud mehi heidutanud. Joosepi enda vennad oleksid kadeduse tõttu ta peaaegu ära tapnud, sest nad nägid, et ta on oma isa soosik. Kuid nad hoopis müüsid ta kaupmeestele. (1. Moosese 37:2, 5, 18—28.) Nüüd, olles juba nädalaid rännanud, muutusid kaupmehed aina rõõmsamaks, kuna nad lähenesid suurele metropolile, kus neil oli plaanis Joosepi ja oma väärtusliku kauba müügist suurt tulu lõigata. Mis aitas Joosepil mitte langeda meeleheitesse ja murduda? Mis aitab meid tänapäeval, et raskused ja tagasilöögid ei hävitaks meie usku? Meil on Joosepist palju õppida.

„Joosep viidi alla Egiptusesse; ja egiptlane Pootifar, vaarao hoovkondlane, ihukaitsepealik, ostis tema ismaeliitidelt, kes olid ta sinna toonud” (1. Moosese 39:1). Nende väheste sõnadega aitab piiblijutustus meil saada aimu selle noore mehe alandusest, kui ta uuesti maha müüdi. Ta oli justkui mingi asi. Võime kujutleda, kuidas Joosep oma uue isanda, Egiptuse õukonnaametniku järel läbi kauplemist ja saginat täis linnatänavate oma uue kodu poole liikus.

Kodu! Kui erinev oli see sellest, mida Joosep oli varem koduks nimetanud. Ta oli kasvanud üles rändrahva peres, kes elas telkides ja liikus oma lambakarjadega tihti ühest paigast teise. Siin aga olid uhked erksavärvilised majad, kus elasid sellised rikkad egiptlased nagu Pootifar. Arheoloogid on leidude põhjal järeldanud, et muistsetele egiptlastele meeldisid müüriga ümbritsetud lopsakad aiad, kus olid varjulised puud ning kenad veesilmad papüüruste, lootoste ja teiste veetaimedega. Mõned majad peitusid aedade sügavuses. Neil olid sammastel katusealused, kus võis leida varju ja nautida mahedat tuult, kõrged aknad, mis tagasid hea õhuvahetuse, ning palju ruume, sealhulgas söögisaal ja teenijate toad.

Kas Joosep sattus sellisest küllusest vaimustusse? Tõenäoliselt mitte. Rohkem kui midagi muud, tundis ta ilmselt teravat üksildust. Egiptlased olid talle võõrad oma keele, riietuse, välimuse ja eelkõige religiooni poolest. Nad kummardasid tohutul hulgal erinevaid jumalaid, tegelesid okultismi ja maagiaga ning tundsid lausa haiglast huvi surma ja hauataguse elu vastu. Kuid oli midagi, mis Joosepit aitas, nii et ta ei mattunud üksildustunde alla. Piibel ütleb: „Jehoova oli Joosepiga” (1. Moosese 39:2). Kahtlemata valas Joosep oma südame Jumala ette. Piibel kinnitab, et „Jehoova on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad” (Laul 145:18). Ent mis veel aitas Joosepil oma Jumala ligi hoida?

See noor mees ei lasknud masendusel endast võitu saada ning tegi talle antud tööd nii hästi, kui oskas. Jehoova õnnistas teda ja peagi võitis Joosep oma uue isanda soosingu. Pootifar nägi, et Joosepi rahva jumal Jehoova õnnistas tema noort teenijat, ja seetõttu kasvas ka selle egiptlase jõukus. Lõpuks hindas isand Joosepit sedavõrd, et usaldas tema hoolde kõik, mis tal oli. (1. Moosese 39:3—6.)

Joosep on heaks eeskujuks praegusaja noortele jumalateenijatele. Näiteks koolis olles võivad nad vahel tunda, et neid ümbritseb veider ja võõras keskkond, maailm, mida lummab okultism ning kus valitseb sünge ja lootusetu ellusuhtumine. Kui sina oled sellises olukorras, siis pea meeles, et Jehoova ei ole muutunud (Jaakobuse 1:17). Ta on ka praegu kõigi nendega, kes on töökad ja talle ustavad. Ta õnnistab neid rohkesti ja samuti õnnistab ta sind.

Joosep sirgus noorukist „jumekaks ja ilusa välimusega” meheks. Sellega kaasnes aga teatud oht, sest kena välimus toob tihti soovimatut ja kohatut tähelepanu.

Joosep pidas tähtsaks truudust, Pootifari naine aga mitte. Piibel räägib, et isanda naine heitis Joosepile silma ja ütles talle: „Maga mu juures!” (1. Moosese 39:7). Kas Joosep tundis kiusatust selle paganliku naise häbematule lähenemiskatsele järele anda? Piibel ei anna meile mingit põhjust järeldada, et Joosep oleks olnud immuunne noortele omaste soovide ja tungide suhtes või et see ärahellitatud, mõjuka ja rikka õukonnaametniku naine poleks olnud veetlev. Kas Joosep mõtles, et tema isand ei saaks sellest amoraalsest suhtest kunagi teada? Või kas ahvatlesid teda ainelised hüved, mis sellega võisid kaasneda?

Muidugi ei tea me kõiki mõtteid, mis Joosepi peast võisid läbi käia. Kuid meil on selgeid märke sellest, mis oli tema südames. See ilmneb tema vastusest isanda naisele: „Vaata, mu isand ise ei tea, mis kojas on, ja kõik, mis tal on, ta on andnud minu kätte. Ei ole ükski selles kojas suurem minust ja tema ei ole mulle keelanud midagi muud kui sind, sest sa oled tema naine. Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?” (1. Moosese 39:8, 9). Kujuta ette noort meest siiralt ja jõuliselt selliseid sõnu ütlemas. Joosepile tegi haiget isegi mõte sellest, mida naine teda tegema keelitas. Miks?

Nagu Joosep ütles, usaldas tema isand teda. Pootifar oli andnud kogu majapidamise Joosepi kätte, keelamata talle midagi muud kui vaid oma naist. Kuidas oleks võinud siis Joosep reeta tema usalduse? See oli talle mõeldamatu! Kuid tal oli üks veelgi võimsam motiiv: ta ei tahtnud patustada oma Jumala Jehoova vastu. Joosep oli oma vanematelt õppinud palju selle kohta, kuidas suhtub Jumal abiellu ja abielutruudusse. Jehoova oli pannud aluse esimesele abielule ja oli selgelt väljendanud oma suhtumist sellesse liitu. Mees ja naine pidid jääma ühte, olema „üks liha” (1. Moosese 2:24). Need, kes seda sidet lõhkusid, langesid Jumala viha alla. Näiteks oli õnnetusele ohtlikult lähedal mees, kes tahtis võtta endale Aabrahami naist (Joosepi vanavanaema), ning ka see mees, kes ihaldas Iisaki naist (Joosepi vanaema) (1. Moosese 20:1—3; 26:7—11). Joosep oli võtnud neist lugudest õppust ja ka toimis selle järgi.

Pootifari naisele ei meeldinud see, mida ta kuulis. Mõelda vaid, mingi ori põlgab ta ära ja viitab tema pakkumisele kui „suurele kurjale”! Kuna see käis tema uhkuse pihta, otsustas ta Joosepi ümber veenda ning jätkas pealekäimist. Nii ilmutas ta sama vaimu nagu Saatan, kes ahvatles Jeesust. Ka Saatana püüded ei õnnestunud, aga ta ei andnud alla, vaid ootas „järgmise sobiva hetkeni” (Luuka 4:13). Ustavatel jumalateenijatel on tõesti vaja toimida otsustavalt ja kindlalt. Seda tegi ka Joosep. Kuigi naine käis talle peale iga päev, ei andnud Joosep järele. Piibel ütleb, et Joosep „ei nõustunud temaga magama” (1. Moosese 39:10, UM). Pootifari naine oli aga järjekindel võrgutaja.

Ta valis sobiva hetke, mil kõik teenijad olid majast väljas. Naine teadis, et Joosep peab tulema majja oma tööülesandeid täitma. Kui Joosep tuli, üritas naine teda lõksu püüda. Ta haaras tema rõivast kinni ja ütles: „Maga mu juures!” Joosep tegutses kiiresti. Ta rebis end naise haardest lahti, kuid too hoidis tema rõivast kõvasti kinni. Joosep kiskus end vabaks, nii et tema rõivas jäi naise kätte, ja põgenes välja. (1. Moosese 39:11, 12.)

Meile meenub ehk apostel Pauluse nõuanne: „Põgenege hooruse eest!” (1. Korintlastele 6:18). Kui heaks eeskujuks on küll Joosep kõigile kristlastele! Võib-olla me oleme sunnitud puutuma kokku selliste inimestega, kes ei pea Jumala moraaliseadusi mitte millekski, ent see ei tähenda, et meil tuleks nende halvale mõjule järele anda. Me peame põgenema, maksku mis maksab.

Joosepile läks põgenemine kalliks maksma. Pootifari naine soovis kätte tasuda. Ta hakkas kohemaid karjuma, et kutsuda teised teenijad majja. Naine süüdistas Joosepit, et see oli püüdnud teda vägistada ja oli siis tema karjumise peale põgenenud. Ta hoidis Joosepi rõivast süütõendina enda käes ja ootas oma abikaasa kojutulekut. Kui Pootifar saabus, rääkis naine talle sama loo, süüdistades lisaks ka abikaasat, et see oli toonud selle võõramaalase nende koju. Kuidas Pootifar reageeris? Piiblis öeldakse, et „ta viha süttis põlema” ning ta lasi Joosepi vangi panna. (1. Moosese 39:13—20.)

Me ei tea palju sellest, millised Egiptuse vanglad tol ajal olid. Arheoloogid on leidnud suurte kindlusesarnaste ehitiste varemeid, kus olid vangikongid ja maa-alused koopad. Joosep kasutas hiljem oma vangikongi kohta heebreakeelset sõna, mida võib tõlkida ka vastega „auk” või „urgas”, mis loob pildi hämarast paigast, kust pole lootust pääseda (1. Moosese 40:15). Laulude raamat kirjeldab Joosepi piinarikast olukorda: „Tema jalgu vaevati raudus, ta kael pandi ahelaisse” (Laul 105:17, 18, UM). Egiptlased sidusid mõnikord vangide küünarnukid seljataha kokku või kinnitasid neile kaela rauast võru. Kuidas küll Joosep võis kannatada, kuigi ta polnud milleski süüdi!

Lisaks polnud see mingi lühiajaline karistus. Piiblijutustus ütleb, et Joosep jäi vanglasse. Ta veetis selles õudses paigas aastaid.a Joosep ei teadnud, kas ta üldse kunagi vabaneb. Esimestest hirmsatest päevadest said nädalad ja nädalatest kuud. Kuidas ta suutis säilitada lootust ja mitte langeda masendusse?

Piibel annab vastuse: „Jehoova oli Joosepiga ja pööras tema poole oma helduse” (1. Moosese 39:21). Ei vanglamüürid, ahelad ega pime vangikong suuda takistada Jehooval osutamast oma teenijaile armastust (Roomlastele 8:38, 39). Võime kujutleda, kuidas Joosep anus ahastuses oma kallist taevast isa ning kuidas ta sai seepeale rahu, mida saab anda vaid „kogu lohutuse Jumal” (2. Korintlastele 1:3, 4; Filiplastele 4:6, 7). Mida Jehoova veel Joosepi heaks tegi? Ta lasi Joosepile osaks saada vanglaülema soosingu.

Ilmselt pidid vangid tegema tööd ja ka seekord oli Jehooval põhjust Joosepit õnnistada. Joosep töötas kõvasti, andes mistahes ülesande täitmisel oma parima, ja jättis ülejäänu Jehoova hooleks. Tänu Jehoova õnnistusele pälvis Joosep usalduse ja lugupidamise, nagu tal oli olnud ka Pootifari majas. Piibel selgitab: „Vangihoone ülem andis Joosepi kätte kõik vangid, kes olid vangihoones, ja kõik, mis seal pidi tehtama, seadis tema. Vangihoone ülem ei vaadanud millegi järele, mis oli tema käes, sest Jehoova oli temaga ja mis ta tegi, Jehoova laskis korda minna” (1. Moosese 39:22, 23). Joosepile andis kindlasti palju jõudu teadmine, et Jehoova hoolitseb tema eest.

Meil võib elus tulla ette ootamatuid kurve ja ehmatavaid pöördeid, isegi karjuvat ebaõiglust, kuid Joosepi usule mõtlemine on meile suureks abiks. Kui me hoiame palve kaudu Jehoova ligi, täidame ustavalt tema käske ja pingutame kõvasti, et teha seda, mis on tema silmis õige, anname ka meie talle põhjust meid õnnistada. Joosepi puhul olid Jehooval varuks veelgi suuremad õnnistused, nagu me näeme selle sarja järgmistes artiklites.