Nad täitsid Jehoova tahet

Andestus avab pääsetee

JAAKOBI kümme poega, kes seisid Egiptuse peaministri ees, teadsid isekeskis üht kohutavat saladust. Aastaid tagasi olid nad müünud oma poolvenna Joosepi orjaks ning oma isale ütlesid nad, et Joosepi tappis kuri elajas (1. Moosese 37:18—35).

Nüüd, 20 aastat hiljem, oli kange nälg sundinud neid kümmet meest tulema Egiptusesse vilja ostma. Kuid kõik ei läinud just ladusalt. Peaminister, kes korraldas ka toidu jagamist, süüdistas neid, öeldes nad olevat maakuulajad. Ta vangistas ühe neist ning nõudis, et ülejäänud läheksid koju ja pöörduksid tagasi ühes oma noorima venna Benjaminiga. Kui nad nõnda toimisid, teostas peaminister plaani, kuidas vangistada Benjamin (1. Moosese 42:1—44:12).

Juuda, üks Jaakobi poegadest, protesteeris. Ta ütles, et kui nad lähevad tagasi koju ilma Benjaminita, siis nende isa sureb. Seejärel aga juhtus midagi, mida ei Juuda ega keegi teine temaga koos reisinutest ei osanud oodata. Olles käskinud kõigil peale Jaakobi poegade kojast lahkuda, puhkes peaminister valjusti nutma. Siis, olles end kogunud, teatas ta: ”Mina olen Joosep!” (1. Moosese 44:18—45:3).

Armuandmine ja vabastamine

”Kas mu isa alles elab?” küsis Joosep oma poolvendadelt. Vastust ei tulnud. Joosepi poolvennad lihtsalt ei teadnud, mida kosta. Kas peaksid nad näitama üles suurt vaimustust või peaksid nad olema hirmul? Olid nad ju müünud sellesama mehe orjaks, kui nad olid 20 aastat nooremad. Joosepil oli võimu nad vangi heita, ilma toiduta koju tagasi saata või — millele nad mõeldagi ei julgenud — hukata nad! On igati mõistetav, miks Joosepi poolvennad ”ei suutnud temale vastata, nõnda hirmunud olid nad tema palge ees” (1. Moosese 45:3).

Joosep peletas kiiresti meeste ebamugavuse. ”Astuge ligemale!” ütles ta. Nad kuuletusid. Siis ütles ta neile: ”Mina olen Joosep teie vend, kelle te müüsite Egiptusesse. Aga nüüd ärge kurvastage ja ärgu süttigu teil isekeskis viha, et müüsite mind siia, sest elu säilitamiseks läkitas Jumal mind teie eele” (1. Moosese 45:4, 5).

Joosepi halastus polnud sugugi põhjendamatu. Ta oli juba näinud tõendeid nende kahetsuse kohta. Näiteks siis, kui Joosep oli süüdistanud oma poolvendi selles, et need on maakuulajad, kuulis ta pealt neid omavahel rääkimas: ”Me oleme tõesti süüdi oma venna pärast .. Sellepärast on see kitsikus meile tulnud!” (1. Moosese 42:21). Samuti oli Juuda pakkunud end saama orjaks Benjamini asemel, et see noor mees võiks minna tagasi isa juurde (1. Moosese 44:33, 34).

Niisiis oli Joosepi halastuseosutamine õigustatud. Pealegi mõistis ta, et sel viisil võib ta päästa kogu oma pere. Seepärast käskis ta poolvendadel oma isa Jaakobi juurde tagasi pöörduda ja temale öelda: ”Nõnda ütleb su poeg Joosep: Jumal on mind pannud isandaks kogu Egiptusele. Tule minu juurde, ära viivita! Sa võid elada Gooseni maakonnas ja olla mu läheduses, sina ja pojad ja su poegade pojad, ja su pudulojused ja su veised ja kõik, mis sul on. Ma tahan seal hoolitseda sinu eest” (1. Moosese 45:9—11).

Suurem Joosep

Jeesust Kristust võib nimetada Suuremaks Joosepiks, kuna nende kahe mehe juures võib täheldada silmapaistvaid sarnasusi. Nagu Joosepit, kohtlesid Jeesustki halvasti tema vennad, Aabrahami teised järeltulijad. (Võrdle Apostlite teod 2:14, 29, 37.) Samuti kogesid nad mõlemad erakorralist olukorramuutust. Joosepist, orjast, sai aja möödudes peaminister, teine isik vaarao järel. Samamoodi äratas Jehoova Jeesuse surnuist ja ülendas ta kõrgele positsioonile ”Jumala paremale käele” (Apostlite teod 2:33; Filiplastele 2:9—11).

Peaministrina sai Joosep jagada rooga kõigile, kes tulid Egiptusesse vilja ostma. Tänapäeval on Suuremal Joosepil maa peal ustav ja mõistlik orjaklass, kelle kaudu ta jagab vaimset rooga ”õigel ajal” (Matteuse 24:45—47; Luuka 12:42—44). Tõepoolest, neil, kes tulevad Jeesuse juurde, ”ei ole siis enam nälga ega janu .. sest Tall, kes on keset aujärge, hoiab neid ja juhatab nad elava vee allikaile” (Ilmutuse 7:16, 17).

Õppetund meile

Joosep on väljapaistev eeskuju halastuse osutamises. Range kohtumõistmise järgi oleks tal olnud õigus karistada neid, kes ta orjusesse müüsid. Tunnete võidutsedes oleks ta aga võinud üleastumisele hoopiski läbi sõrmede vaadata. Joosep ei teinud kumbagi. Selle asemel pani ta oma poolvendade kahetsuse proovile. Seejärel, nähes, et nende kurvastus on siiras, andis ta neile andeks.

Me võime jäljendada Joosepit. Kui meie vastu keegi patustab, kuid muudab siiralt meelt, peaksime talle andestama. Kindlasti ei tohiks me kunagi lasta tunnetel pimestada meid ränga patu suhtes. Teisest küljest ei tohiks me lasta kasvada vimmal sedavõrd, et me ei näe enam, kui keegi siiralt kahetseb. Seepärast ’salligem üksteist ja andkem andeks üksteisele’ (Koloslastele 3:13). Kui me nii teeme, jäljendame meie Jumalat Jehoovat, kes on ”andeksandja” (Laul 86:5; Miika 7:18, 19).