Kas kristlastel on kohane surnuid palsameerida?

Ustav patriarh Jaakob ütles enne surma oma viimase soovi: „Matke mind mu isade juurde koopasse, mis on hetiit Efroni väljal, sellesse koopasse, mis on Makpela väljal Mamre kohal Kaananimaal.” (1. Moosese 49:29–31)

JOOSEP austas isa palvet ning toimis seetõttu sel ajal Egiptuses levinud kombe järgi. Ta käskis „oma teenistuses olevaid arste tema isa palsameerida”. Vastavalt ülestähendusele 1. Moosese 50. peatükis kulus arstidel surnukeha palsameerimiseks tavapäraselt 40 päeva. Kuna Jaakob palsameeriti, sai pikk ja aeglaselt liikuv karavan, mis koosnes pereliikmetest ja Egiptuse aukandjatest, viia ta matmiseks umbes 400 kilomeetri kaugusele Hebronisse (1. Moosese 50:1–14).

Kas palsameeritud Jaakobit oleks võimalik kunagi üles leida? See on väga ebatõenäoline. Iisraelimaa oli veerikas piirkond, mistõttu sealsed arheoloogilised leiud on üsna ühelaadsed (2. Moosese 3:8). Rohkesti on küll muistseid metall- ja kiviesemeid, kuid enamik õrnemaid materjale, nagu riie ja nahk ning palsameeritud kehad, ei ole suutnud taluda niiskust ega aja jooksul toimunud muutusi.

Jaakobi palsameerisid inimesed, kellel ei olnud samasugused uskumused nagu temal. Ometi on väga ebatõenäoline, et Joosep palus isa surnukeha arstide kätte andes neil teha palveid ja järgida rituaale, mis olid sel ajal Egiptuses palsameerimise puhul üldiselt kombeks. Nii Jaakobil kui ka Joosepil oli tugev usk Jumalasse (Heebrealastele 11:21, 22). Ehkki palsameerimine polnud ilmselt Jehoova käsk, pole Jaakobi keha säilitamist Pühakirjas hukka mõistetud. Jaakobi palsameerimine polnud ka mingi pretsedent, mida iisraellastel või kristlastel tulnuks eeskujuks võtta. Tegelikult pole Jumala Sõnas selle teema kohta üksikasjalikke juhiseid.