Ta räägib ikka veel, kuigi ta suri

AABEL silmitseb oma lambaid, kes mäeküljel rahulikult rohtu nosivad. Seejärel suunab ta oma pilgu kaugemale, kust paistab õrn kuma. Ta teab, et kusagil seal pöörleb mõõk otsekui tuleleek, takistades sissepääsu Eedeni aeda. Kunagi elasid seal tema vanemad, kuid nüüd ei saa ei nemad ega ka nende lapsed sinna minna. Kujutle, kuidas pärastlõunane mahe tuul sasib Aabeli juukseid, kui ta tõstab silmad taeva poole ja mõtleb oma Loojale. Kas haigutav kuristik inimese ja Jumala vahel kaob kunagi? See on Aabeli suurim soov.

Tegelikult võib öelda, et Aabel mingis mõttes räägib meiega tänapäeval. Kas sa kuuled teda? Võib-olla sa mõtled, et see on võimatu. Aabel, kes oli Aadama teine poeg, suri ju nii ammu. Temast pole enam midagi järel. Tema keha on saanud mullaks — segunenud ligi kuue tuhande aasta vältel põrmuga. Piibel ütleb: „Surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5, 10). Pealegi pole Piiblisse talletatud ühtki sõna, mida Aabel on öelnud. Kuidas ta saab siis meiega rääkida?

Apostel Paulus kirjutas püha vaimu juhatusel Aabeli kohta: „Selle kaudu räägib ta ikka veel, kuigi ta suri” (Heebrealastele 11:4). Mille kaudu Aabel räägib? Usu kaudu. Aabel oli esimene inimene, kes arendas seda suurepärast omadust. Tema usk, mis oli erakordselt võimas ja elav, väärib jäljendamist ka tänapäeval. Kui õpime temast ja püüame oma usku arendada, siis räägib Aabel meiega väga reaalselt ja see mõjutab meie elu.

Mida me aga saame Aabelist ja tema usust õppida, kui Piibel temast nii vähe kõneleb? Vaatame lähemalt.

Aabel sündis inimajaloo koidikul. Hiljem seostas Jeesus Aabeli sünni „maailma rajamisega” (Luuka 11:50, 51). Ilmselt pidas Jeesus silmas inimmaailma, kel on lootus saada patust vabaks. Ehkki Aabel oli neljas inimene maa peal, oli ta ilmselt esimene, kes vääris Jumala silmis lunastust.a On selge, et Aabel ei kasvanud üles soodsates tingimustes.

Ehkki maailm oli veel noor, paistis inimpere tulevik nukker. Tõenäoliselt olid Aabeli vanemad Aadam ja Eeva kauni välimusega teotahtelised inimesed. Kuid nad olid teinud oma elus ränga vea ja olid sellest teadlikud. Varem olid nad täiuslikud ja neil oli väljavaade elada igavesti. Siis aga tõstsid nad Jehoova vastu mässu ja nad aeti ära oma paradiislikust kodust Eedeni aias. Kuna nad panid iseenda soovid ettepoole kõigest muust — isegi oma järeltulijate vajadustest —, jäid nad ilma täiuslikkusest ja igavesest elust (1. Moosese 2:15—3:24).

Elu väljaspool paradiisiaeda oli Aadamale ja Eevale raske. Kui aga sündis nende esimene laps, panid nad talle nimeks Kain, mis tähendab „sünnitatu” või „tehtu”, ja Eeva kuulutas: „Ma olen Jehoova abiga mehe ilmale toonud!” Tema sõnad võivad viidata sellele, et ta mõtles võib-olla tõotusele, mille Jehoova Eedeni aias oli andnud: keegi naine toob ilmale „seemne” ehk järeltulija ning ühel päeval hävitab see kurja isiku, kes oli Aadama ja Eeva eksiteele viinud (1. Moosese 3:15; 4:1). Kas Eeva arvas, et tema on see naine ja et Kain on tõotatud järeltulija?

Kui ta nii arvas, siis ta igatahes eksis. Ja kui nad Aadamaga Kaini üles kasvatades sellest ka temale rääkisid, võis juhtuda, et Kainis tõstis pead kohatu uhkus. Peagi tõi Eeva ilmale oma teise poja, kuid tema kohta ta midagi ülistavat ei öelnud. Nad panid poisile nimeks Aabel, mis võib tähendada „hingeõhk” või „tühisus” (1. Moosese 4:2). Kas selline nimevalik näitab, et Aabeli suhtes olid neil väiksemad ootused kui Kaini suhtes? Me võime seda vaid oletada.

Igal juhul on tänapäeva lapsevanematel Aadama ja Eeva loost midagi õppida. Vanemad, kas võib juhtuda, et teie sõnad ja teod õhutavad lastes eneseuhkust, auahnust ja isekaid kalduvusi? Või kas te õpetate neid armastama Jehoovat ja temaga sõbraks saama? Kahjuks ei saanud esimesed vanemad oma kohustustega hakkama, kuid siiski polnud nende järeltulijad lootusetus olukorras.

Ilmselt õpetas Aadam oma poegi erisuguseid töid tegema, et nad suudaksid tulevikus oma pere eest hoolitseda. Kainist sai põllumees, Aabelist aga karjapidaja.

Ent Aabel tegi veel midagi palju tähtsamat. Pauluse sõnadest ilmneb, et aastate jooksul arendas ta üht kaunist omadust — usku. Mõtle sellele. Polnud ühtegi inimest, kes oleks Aabelile head eeskuju andnud. Kuidas ta sai siis oma usku Jehoovasse tugevdada? Vaatame kolme kindlat tugisammast, millel tema usk põhines.

Jehoova loomistöö.

On tõsi, et Jehoova needis maapinna ära ja see kasvatas okkalisi taimi, mis tegid põlluharimise raskeks. Siiski andis maa küllaldaselt toitu, nii et Aabeli pere sai kenasti ära elada. Ja neetud ei olnud ju loomad, linnud ega kalad, samuti mäed, järved, jõed ega mered, ega ka taevad, pilved, päike, kuu ja tähed. Kõikjal, kuhu Aabel vaatas, nägi ta tõendeid selle kohta, kui armastav, tark ja hea on Jehoova, kes on kõik loonud (Roomlastele 1:20). Tänumeelne mõtisklemine selliste asjade üle tugevdas tema usku.

Kindlasti võttis Aabel aega, et vaimsete asjade üle mõtteid mõlgutada. Kujutle teda hoolitsemas oma karja eest. Karjakasvataja töö nõudis üsna palju kõndimist. Ta juhtis oma õrnu hoolealuseid üle mägede ning läbi orgude ja jõgede, et leida kõige mahlakamat rohtu, parimaid joogikohti ja varjulisi puhkepaiku. Kõigi Jumala loomistööde seas näisid lambad väga abitutena — nad olid justkui loodud nii, et inimene pidi neid juhtima ja kaitsma. Kas Aabel mõistis, et ka tema ise vajab juhatust ja kaitset kelleltki kõrgemalt, kes on mõõtmatult targem ja võimsam kui ükski inimene? Kahtlemata väljendas ta sedalaadi mõtteid oma palvetes ja selle tulemusena tema usk aina kasvas.

Jehoova sõnade täitumine.

Tõenäoliselt jutustasid Aadam ja Eeva oma poegadele sellest, mis Eedeni aias oli juhtunud ja miks nad sealt välja aeti. Seetõttu oli Aabelil rikkalikult mõtteainet.

Jehoova oli andnud teada, et ta neab maapinna ära. Aabel nägigi võrsuvaid kibuvitsu ja ohakaid, mis need sõnad täide viisid. Samuti ütles Jehoova, et raseduse ja sünnitusega kaasnevad Eeval vaevused. Kui Aabelile sündis õdesid ja vendi, siis kahtlemata ta nägi, et need sõnad peavad paika. Jehoova oli ka öelnud, et Eeva tunneb äärmiselt suurt vajadust oma abikaasa armastuse ja tähelepanu järele ning et Aadam valitseb tema üle. Aabel nägigi seda kurba reaalsust oma ema ja isa puhul. Jah, Aabel koges igas olukorras, et Jehoova sõnad on täiesti usaldusväärsed. Tal oli niisiis igati põhjust uskuda ka Jumala tõotust „seemne” ehk järeltulija kohta, kes pidi ühel päeval heastama kõik Eedeni aias tehtud vead (1. Moosese 3:15—19).

Jehoova teenijad.

Aabelil polnud häid eeskujusid inimeste seas, kuid tol ajal polnud inimesed ainsad intelligentsed olevused maa peal. Kui Aadam ja Eeva Eedeni aiast välja aeti, kandis Jehoova hoolt selle eest, et ei nemad ega ükski nende järeltulijaist ei pääseks tagasi sellesse maisesse paradiisi. Ta seadis sissepääsu juurde keerubid, kes on väga kõrge positsiooniga inglid, ja tuleleegina pöörleva mõõga (1. Moosese 3:24).

Kujutle, kuidas Aabel poisina neid keerubeid vaatas. Materialiseerunud kujul olid nad kindlasti väga muljetavaldava välimusega. Samuti äratas aukartust leegitsev mõõk, mis muudkui pöörles. Kas Aabel nägi kunagi oma elu jooksul, et need keerubid väsisid ja lahkusid oma valvepostilt? Ei. Nii päeval kui ka ööl püsisid need võimsad olendid aastakümneid oma kohal. Nõnda õppis Aabel, et Jehooval on laitmatuid ja kindlameelseid teenijaid. Neilt keerubitelt sai Aabel õppida sellist ustavust ja kuulekust, mida tema enda pereliikmetel polnud. Kindlasti tugevdas nende inglite eeskuju tema usku.

Kui Aabel mõtiskles kõige selle üle, mida Jehoova oli enda kohta avaldanud oma loomistöö, sõnade ja oma teenijate hea eeskujuga, siis muutus tema usk üha tugevamaks. Kas pole nii, et Aabeli eeskuju edastab meile tähtsa sõnumi? Eriti just noortel on julgustav teada, et neil võib olla tugev usk Jehoovasse, hoolimata sellest, mida teevad nende pereliikmed. Meil tänapäeval on rohkesti võimalusi oma usu tugevdamiseks, sest me näeme kõikjal enda ümber loomisimesid, meil on terviklik Piibel ja külluslikult eeskujusid, kelle usku jäljendada.

Kui Aabeli usk Jehoovasse kasvas, soovis ta seda kuidagi oma tegudega väljendada. Mida saaks aga üks tavaline inimene teha universumi Looja heaks? Jumal ei vaja ju inimestelt ei kingitusi ega abi. Ent aja jooksul mõistis Aabel sügavat tõde: kui ta annab Jehoovale õigel ajendil oma parima, on see tema taevasele isale meelepärane.

Niisiis otsustas Aabel ohverdada oma karjast lambaid. Ta valis oma loomade seast parimad esmikud ja tõi ohvriks nende parimad osad. Samuti soovis Kain Jumala õnnistust ja heakskiitu ning tõi ohvrianniks oma põllusaaki. Kuid tema ajendid polnud sellised nagu Aabelil. Erinevus tuli välja siis, kui vennad oma ohvrid Jumalale esitasid.

Mõlemad Aadama pojad kasutasid ohverdamisel tõenäoliselt altarit ja tuld ning võib-olla toimus see kõik keerubite nähes, kes olid tol ajal maa peal Jehoova ainsad esindajad. Jehoova märkas Aabeli ja Kaini ohvreid. Piibel ütleb: „Jehoova vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale” (1. Moosese 4:4). Sellest loost ei selgu täpsemalt, kuidas Jumal oma heakskiitu väljendas. Ent miks ta suhtus Aabelisse heakskiitvalt?

Kas tema ohver iseenesest oli hea? Aabel tõi ohvriks elusolendi, valades selle kallihinnalist verd. Kas Aabel ehk mõistis, kui väärtuslik on selline ohver? Sadu aastaid pärast Aabeli aega andis Jumal käsu ohverdada veatu tall, mis kujutas tema täiuslikku poega, „Jumala Talle”, kelle süütut verd pidi valatama (Johannese 1:29; 2. Moosese 12:5—7). Siiski võib oletada, et Aabel ei mõistnud kuigi sügavalt ohverdamise tähendust.

Kindel on aga see, et Aabel andis Jumalale oma parima. Jehoova ei vaadanud heakskiitvalt mitte ainult ohvri, vaid ka ohvritooja peale. Aabeli tegudes väljendus armastus Jehoova vastu ja siiras usk.

Kaini puhul oli lugu teine. Piibel ütleb, et „Kaini ja tema roaohvri peale ta [Jehoova] ei vaadanud” (1. Moosese 4:5). Asi polnud selles, et Kaini ohver oleks olnud halb. Hiljem andis Jumal seaduse, mis lubas tuua ohvrianniks ka põlluvilja (3. Moosese 6:7, 8). Ent Piibel ütleb, et Kaini „teod olid kurjad” (1. Johannese 3:12). Kain võis mõelda nagu paljud inimesed tänapäeval: piisab vaid välisest muljest, et ollakse Jumalale pühendunud. Tema tegudest ilmnes üsna pea, et tal puudus siiras usk Jehoovasse ja armastus tema vastu.

Kui Kain nägi, et ta ei saavutanud Jehoova heakskiitu, siis kas ta püüdis Aabeli eeskujust midagi õppida? Ei. Ta haudus viha oma venna vastu. Jehoova nägi Kaini südamesse ja arutles temaga kannatlikult. Ta hoiatas Kaini, et tema mõtteviis võib viia ränga patuni. Jumal andis Kainile ka nõu, kuidas saavutada tema heakskiit (1. Moosese 4:6, 7).

Kain ei võtnud Jumala hoiatust kuulda. Ta hoopis kutsus oma noorema venna Aabeli endaga lagendikule jalutama, tungis talle seal kallale ja tappis ta (1. Moosese 4:8). Mingis mõttes oli Aabel usulise tagakiusamise esimene ohver. Kuid ehkki ta suri, polnud tema lugu veel lõppenud.

Aabeli veri otsekui kisendas Jumal Jehoova poole, nõudes õiguse jaluleseadmist, ja Jumal karistaski Kaini selle kuriteo eest (1. Moosese 4:9—12). Veelgi olulisem on aga see, et jutustus Aabeli usust kannab endas sõnumit meile. Aabeli eluiga, mis oli umbes sajandipikkune, oli tolle aja kohta lühike, kuid ta kasutas oma eluaastaid Jumalale meelepärasel viisil. Ta suri teadmisega, et tema taevane isa Jehoova armastab teda ning et tal on tema heakskiit (Heebrealastele 11:4). Võime olla kindlad, et Aabel on Jehoova mõõtmatus mälus, oodates ülesäratamist tulevases maises paradiisis (Johannese 5:28, 29). Kas ka sina oled seal ja kohtud temaga? Kui oled otsustanud kuulata, mida Aabelil on meile öelda, ja jäljendad tema silmapaistvat usku, siis on see võimalik.