Miks leidis Noa Jumala silmis armu? Miks peaks see meid huvitama?

ENAMIKULE meist kindlasti meenub päev, mil kuulsime mingit tähtsat uudist. Me ei mäleta üksnes seda, kus me parasjagu olime ja mida tegime, vaid ka seda, kuidas reageerisime. Niisiis ei unustanud tõenäoliselt ka Noa seda päeva, mil ta sai teate Kõiksuse Suveräänilt Jehoova Jumalalt. Milline muu sõnum oleks võinud olla tähtsam kui see? Jehoova ütles Noale, et ta on „otsustanud teha lõpu kõigele lihale”. Seepärast pidi Noa oma pere ja iga loomaliigi esindajate elu päästmiseks ehitama hiigelsuure laeva (1. Moosese 6:9–21).

Kuidas Noa reageeris? Kas ta rõõmustas seda kuuldes või mitte? Kuidas ta sellest oma naisele ja teistele pereliikmetele rääkis? Piibel seda ei maini. Kuid Piibel ütleb järgmist: „Noa tegi kõik. Nõnda nagu Jumal teda käskis, nõnda ta tegi” (1. Moosese 6:22).

See on tähtis seik, sest see aitab mõista, miks Noa leidis Jumala silmis armu – Noa oli valmis täitma Jumala käsku (1. Moosese 6:8). Mispärast Noa veel Jumala poolehoiu võitis? Seda on oluline teada, kuna meil tuleb sarnaneda Noaga, kui soovime jääda ellu ajal, mil Jumal taas kord maa kurjusest puhastab. Kõigepealt aga vaadelgem, milline oli elu Noa ajal enne veeuputust.

Deemonid tulid maa peale

Noa, kes elas inimajaloo algusaegadel, sündis umbes tuhat aastat pärast esimese inimese loomist. Tolle aja inimesed polnud sugugi mingid koopaelanikud, kühmus, karvased ja rumalad olendid, kes oleksid kaigas käes ringi jooksnud. Selle asemel oskasid inimesed juba noil päevil valmistada rauast ja vasest tööriistu ning Noagi võis neid laeva ehitamisel kasutada. Tollal olid juba olemas ka muusikariistad. Inimesed abiellusid, hoolitsesid oma laste eest ning kasvatasid põlluvilja ja kariloomi. Nad ostsid ja müüsid. Seega sarnanes tollane elu suuresti praegusega (1. Moosese 4:20–22; Luuka 17:26–28).

Teisest küljest aga erines Noa aeg meie ajast. Inimesed elasid siis palju kauem. 800 aastat või enamgi polnud sugugi ebatavaline eluiga. Noa elas 950, Aadam 930 ja Noa vanaisa Metuusala 969 aastata (1. Moosese 5:5, 27; 9:29).

Teist erinevust on kirjeldatud piiblikohas 1. Moosese 6:1, 2, mis ütleb: „Kui inimesi hakkas maa peal palju saama ja neile sündis tütreid, siis nägid Jumala pojad, et inimeste tütred olid ilusad, ja nad võtsid enestele naisi kõigist neist, keda nad välja valisid.” Need Jumala pojad olid inglid, kes võtsid endale lihaliku keha ning hakkasid elama maa peal nagu inimesed. Nad ei tulnud siia Jumala käsul ega selleks, et inimkonnale head teha. Nad jätsid maha oma eluaseme taevas hoopis selleks, et olla seksuaalsuhetes ilusate naistega. Neist inglitest said deemonid (Juuda 6).

Mässulised, pahelised, üleinimliku jõu ja tarkusega deemoninglid avaldasid inimestele laostavat mõju. On tõenäoline, et kogu inimühiskond oli nende kontrolli all. Nad ei tegutsenud salaja, varjates oma tõelist palet, vaid mässasid Jumala vastu täiesti avalikult ja häbematult.

Neile Jumala ingelpoegadele sündisid naistest erakordselt tugevad lapsed. Heebrea keeles kutsuti neid neefiliteks. Piibel jutustab: „Sel ajal, ja veel pärastpoolegi, kui Jumala pojad heitsid inimeste tütarde juurde ja need neile lapsi ilmale tõid, olid hiiglased [neefilid] maa peal: needsamad vägimehed, kes muistsest ajast on kuulsad mehed” (1. Moosese 6:4). Neefileid kardeti. Sõna „neefil” tähendab ’see, kes paneb teisi langema’. Tõenäoliselt just nende tapjate vägitükke kajastavadki muistsed legendid ja müüdid.

Aeg, mil õiged kurvastasid

Piibli sõnul oli noil päevil inimeste rikutus sügavalt juurdunud ja laialt levinud. Seal öeldakse: „Inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad, ... vägivald täitis maad. ... kõik liha maa peal oli oma eluviisides raiskunud!” (1. Moosese 6:5, 11, 12).

Niisuguses maailmas siis Noa elas. Ta erines teistest oma aja inimestest, „Noa oli üks õige mees” ja ta „kõndis ühes Jumalaga” (1. Moosese 6:9). On selge, et õigel inimesel pole kerge elada ülekohtuses ühiskonnas. Kahtlemata tundis Noa kurbust selle pärast, mida inimesed tegid ja ütlesid. Tõenäoliselt tundis ta end nagu üks teine õige mees nimega Lott, kes elas pärast veeuputust. Lotti, kes elas Soodoma paheliste elanike keskel, piinasid „üleannetud inimesed ... oma kiimalise käitumisega – sest elades nende keskel see õige vaevas päevast päeva oma vaga hinge, nähes ja kuuldes ülekohtusi tegusid” (2. Peetruse 2:7, 8). Noa võis tunda midagi sarnast.

Kas sind häirivad šokeerivad sündmused, millest räägitakse uudistes, või ümbritsevate inimeste jumalakartmatu käitumine? Kui häirib, siis mõistad sa Noa tundeid. Võid kujutleda, kui raske oli tal kannatada ülekohut 600 aastat, sest just nii vana oli Noa, kui algas veeuputus. Loomulikult igatses Noa kurjuse lõppu (1. Moosese 7:6).

Noal oli julgust teistest erineda

Noa oli „täiesti vaga [„veatu”, UM] oma rahvapõlve seas” (1. Moosese 6:9). Pane tähele, et Noa oli veatu oma rahvapõlve seas, mitte nende silmis. Ehk teisisõnu, ta oli veatu Jumala silmis, inimeste arvates oli ta aga veidrik. Me võime olla kindlad, et ta ei nõustunud üldsuse arvamusega ega osalenud jumalakartmatus meelelahutuses või sotsiaalses tegevuses. Võid ette kujutada, kuidas inimesed tema peale vaatasid, kui ta hakkas laeva ehitama. Üsnagi tõenäoliselt tema üle naerdi ning teda pilgati. Teda ei võetud tõsiselt.

Peale selle olid Noal sügavad religioossed veendumused, mida ta ei hoidnud enda teada; Piibel ütleb, et ta oli õigusekuulutaja (2. Peetruse 2:5). Kahtlemata teadis Noa, et kohtab vastupanu. Tema vanavanaisa Eenok oli samuti Jumala silmis õige mees, kes ennustas, et Jumal mõistab kohut kurjade üle, ning tõenäoliselt just selle tõttu hakati teda taga kiusama. Jumal aga ei lasknud vaenlastel teda tappa (1. Moosese 5:18, 21–24; Heebrealastele 11:5; 12:1; Juuda 14, 15). Kuna Noa vastu seisid Saatan, deemonid ja neefilid ning enamik inimesi olid tema suhtes kas ükskõiksed või vaenulikud, läks tal vaja julgust ja usku sellesse, et Jehoova kaitseb teda.

Jehoova teenijad on alati kogenud nende vastupanu, kes Jumalat ei teeni. Isegi Jeesus Kristust vihati ja nõndasamuti tema järelkäijaid (Matteuse 10:22; Johannese 15:18). Noal oli julgust Jumalat teenida, kuigi see polnud populaarne. Ta mõistis, et Jumala heakskiit on palju tähtsam kui Jumala vastaste soosing. Ning Noa pälvis Jumala heakskiidu.

Noa pani tähele

Nagu võisime juba lugeda, kuulutas Noa julgelt teistele Jumala sõnumit. Kuidas sellele reageeriti? Piibel ütleb, et enne veeuputust inimesed „sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega saanud aru [„ei pannud seda tähele”, P 1945], enne kui tuli veeuputus ja võttis nad puha ära”. Seega ei võetud tema hoiatust kuulda (Matteuse 24:38, 39).

Jeesus ütles, et nii on ka meie päevil. Jehoova tunnistajad on juba üle saja aasta hoiatanud selle eest, mida Jehoova kavatseb ette võtta, et täita oma tõotus ning rajada uus õiglane maailm. Kuigi miljonid inimesed on seda sõnumit kuulda võtnud, ei pööra miljardid maakera elanikud sellele mingit tähelepanu. Nad ignoreerivad tegelikkust ja veeuputuse tähendust (2. Peetruse 3:5, 13).

Noa aga pani Jumala sõnu tähele. Ta uskus seda, mida Jehoova Jumal oli talle öelnud. Tänu kuulekusele päästis ta oma elu. Apostel Paulus kirjutas: „Usu kaudu sai Noa ilmutuse sellest, mida veel ei olnud näha, ja ehitas pühas kartuses laeva oma perekonna päästmiseks” (Heebrealastele 11:7).

Eeskujuks meile

Laev, mille Noa ehitas, oli gigantne, see oli pikem kui jalgpalliväljak ning sama kõrge nagu neljakorruseline maja. See oli 30 meetrit pikem kui kuunar „Wyoming”, mis oli teadupoolest pikim puukerega laev. Tegelikult polnud küll Noa laev mõeldud merel sõitmiseks, see pidi lihtsalt vee peal püsima. Kuid sellegipoolest nõudis selle valmistamine ehitusoskusi. Laev tuli ka seest ja väljast maapigiga katta. Laeva ehitamiseks võis kuluda üle 50 aasta (1. Moosese 6:14–16).

See polnud veel kõik. Noa pidi koguma ka aastase toiduvaru nii oma perele kui ka loomadele. Enne veeuputust tuli loomad laeva tuua. „Noa tegi kõik nõnda, nagu Jehoova teda käskis.” Milline kergendus see võis küll olla, kui kõik sai valmis ning Jehoova sulges laeva ukse! (1. Moosese 6:19–21; 7:5, 16.)

Siis algas veeuputus. Vihma sadas 40 päeva ja 40 ööd. Kõik pidid jääma laeva terveks aastaks, kuni uputuse veed alanesid (1. Moosese 7:11, 12; 8:13–16). Kõik kurjad inimesed hukkusid. Ellu jäid üksnes Noa ja tema pere.

Piiblis on kirjas, et ülemaailmne veeuputus on „hoiatusmärgiks tulevaste asjade kohta” (UM). Mismoodi? See raamat ütleb: „Praegused taevad ja maa säilitatakse sama sõna läbi ning hoitakse alal tule jaoks jumalatute inimeste kohtu ja hukatuse päevaks.” Nagu Noa päevil, nii on ka tulevases hävingus ellujääjaid. Võid kindel olla, et Jehoova teab, kuidas „päästa jumalakartlikke” (2. Peetruse 2:5, 6, 9; 3:7).

Noa oli Jumalale pühendunud ja õige mees keset tigedat sugupõlve. Ta kuuletus Jumalale täielikult. Tal oli julgust teha seda, mis on õige, isegi siis kui ta teadis, et see toob kaasa nende halvakspanu ja viha, kes ei soovi Jumalat teenida. Kui jäljendame Noad, saame ka meie Jumala heakskiidu osaliseks ning meil on väljavaade pääseda peagi saabuvasse uude maailma (Laul 37:9, 10).

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 5]

Muistsed legendid hiiglastest võivad kajastada just neefilite vägivallategusid

[Pilt lk 7]

Kui jäljendame Noa usku, pälvime Jumala heakskiidu

[Pildi allikaviide lk 5]

Alinari/Art Resource, NY