Karaiimid ja nende tõeotsingud

„UURI põhjalikult [Pühakirjast] järele, ära toetu minu arvamusele.” Need sõnad lausus meie ajaarvamise kaheksandal sajandil elanud silmapaistev karaiim. Kes olid karaiimid? Kas me võime nende näite põhjal midagi väärtuslikku õppida? Et nendele küsimustele vastata, tuleb meil minna ajaloos tagasi ja vaadelda üht pikka aega kestnud vastuolu, mis andis tõuke karaiimide liikumisele.

Kust see vastuolu alguse sai?

Viimastel sajanditel enne meie ajaarvamist arenes välja üks uus judaismi filosoofiline suund. Selle käsituse kohaselt andis Jumal Siinai mäel kaks Seadust, kirjaliku ja suulise.a Meie ajaarvamise esimese sajandi paiku toimus selle uue õpetuse omaksvõtjate ja vastaste vahel ägedaid kokkupõrkeid. Variserid kuulusid pooldajate, saduserid ja esseenid aga vastaste hulka.

Keset kogu seda vastuolu astus esile Jeesus Naatsaretist, kes oli tõotatud Messias. (Taaniel 9:24, 25; Matteuse 2:1—6, 22, 23) Jeesus põrkas kokku kõigi nende vastamisi seisvate juudi rühmitustega. Nendega väideldes mõistis ta hukka selle, et nad on oma pärimuste pärast Jumala Sõna tühjaks teinud. (Matteuse 15:3—9) Samuti õpetas Jeesus vaimseid tõdesid nii, nagu seda ainult Messias võib teha. (Johannese 7:45, 46) Lisaks sellele võis ainult Jeesuse tõeliste järelkäijate juures näha tõendeid selle kohta, et Jumal soosib neid. Nad said tuntuks kristlastena. — Apostlite teod 11:26.

Kui Jeruusalemma templit tabas aastal 70 m.a.j. häving, olid variserid ainuke religioosne sekt, kes selle muutumatuna üle elas. Nüüd, kus polnud enam ei preesterkonda, ohvritoomist ega templit, võis variserlik judaism selle kõige muuga asendada, mistõttu pärimused ja tõlgendused tõrjusidki kirjutatud Seaduse kõrvale. See avas võimaluse kirjutada uusi „pühasid raamatuid”. Esimene neist oli Mišna koos oma suulise seaduse lisade ja tõlgendustega. Hiljem, kui lisandus teisigi kirjutiste kogumikke, pandi sellele nimeks Talmud. Samal ajal hakkasid ärataganenud kristlased Jeesuse õpetusi oma suva järgi muutma. Mõlemad ringkonnad lõid vägevad religioossed süsteemid — ühest küljest rabinistliku ja teisest küljest kirikliku võimkonna.

Kuna juutidel oli paganliku Roomaga ja hiljem „kristliku” Roomaga konflikte, sai lõpuks judaismi keskuseks Babülon. Seal anti Talmudi kirjutised välja nende kõige täielikumal kujul. Kuigi rabiinid väitsid, et Talmud ilmutab Jumala tahet palju täielikumalt, tajusid paljud juudid rabinistliku võimkonna tähtsuse kasvu ning tundsid igatsust Jumala sõna järele, mille nad olid saanud Moosese ja prohvetite kaudu.

Meie ajaarvamise kaheksanda sajandi teisel poolel järgnesid Babüloni juudid, kes olid rabiinide võimkonna ja nende suulise seaduse kohta käiva usutunnistuse vastu, õpetatud juhile Anan ben Davidile. Tema kuulutas, et igal juudil on täielik õigus uurida Heebrea Kirju kui ainust õige religiooni allikat ja mitte arvestada Talmudi rabinistliku tõlgendusega. Anan õpetas: „Uuri põhjalikult Toorast [kirjalikust Jumala seadusest] järele, ära toetu minu arvamusele.” Kuna Anani järelkäijad panid rõhku Pühakirjale, said nad tuntuks heebreakeelse nime qa·ra·ʼimʹ all, mille tähendus on ’lugejad’.

Karaiimide ja rabiinide kokkupõrge

Milliseid näiteid võiks tuua karaiimide õpetustest, mis rabiinide ringkonnad kihama panid? Rabiinid keelasid tarvitada toiduks liha koos piimaga. Nad esitasid seda kui suulise seaduse selgitust 2. Moosese 23:19 keelule, mis ütleb: „Ära keeda kitsetalle ta ema piimas.” Karaiimid aga õpetasid, et selle salmiga mõeldakse just seda, mida seal on öeldud — ei rohkemat ega vähemat. Nad väitsid, et need rabinistlikud piirangud on inimese väljamõeldis.

Rabiinid arvasid vastavalt oma tõlgendusele 5. Moosese 6:8, 9 kohta, et juudi mehed peavad palvetades kandma palverihmasid, ja et igale ukse piitjalale tuleb kinnitada mezuzah.b Karaiimide arvates oli neil salmidel vaid piltlik ja sümboolne tähendus, mistõttu nad hülgasid taolised rabinistlikud määrused.

Oli aga asju, milles karaiimid olid palju rangemad kui rabiinid. Mõelgem näiteks sellele, kuidas nad said aru 2. Moosese 35:3 sõnadest: „Ärge süüdake tuld hingamispäeval, kus te iganes elate!” Karaiimid ei lubanud lampi või küünalt põlema jätta isegi siis, kui see oli süüdatud enne hingamispäeva.

Eriti pärast Anani surma oli karaiimide juhtidel tihti lahkarvamusi, mil määral ja kuidas teatud piiranguid rakendada, ja mitte alati ei olnud nende sõnum selge. Karaiimide seas ei valitsenud ühtsust, sest nad ei tunnistanud üht kindlat juhti, vaid rõhutasid vastukaaluks rabinistlikule autoriteedile Pühakirja isiklikku lugemist ja tõlgendamist. Kuid sellele vaatamata ulatus karaiimide liikumise populaarsus ja mõju Babüloonia juutide kogukonnast palju kaugemale ning hõlmas kogu Lähis-Ida. Ka Jeruusalemm kujunes üheks peamiseks karaiimide keskuseks.

Meie ajaarvamise üheksandal ja kümnendal sajandil paistsid karaiimi õpetlased silma heebrea keele taaselustatud uurimise poolest, ning teatud mõttes oli see nende kuldne ajajärk. Nad ei pidanud pühaks mitte suulisi pärimusi, vaid kirjalikku Heebrea Kirjade teksti. Mõnedest karaiimidest said Heebrea Kirjade hoolikad kopeerijad. Tegelikult esitasid karaiimid väljakutse, mis innustas kõikjal juute Pühakirja masoreetlikele uuringutele ja mis tagas selle, et Piibli tänapäevani säilinud tekst on palju täpsem.

Sel kiire kasvu perioodil hakkasid karaiimijudaistid teiste juutide seas avalikku misjonitööd tegema. See kujutas ilmset ohtu rabinistlikule judaismile.

Kuidas rabiinid sellele vastasid?

Vastuseks alustasid rabiinid ägedat sõnalist rünnakut ja hakkasid sel eesmärgil oma õpetust riukalikult kohandama ja muutma. Anani rünnakule järgnenud sajandil võttis rabinistlik judaism omaks terve rea karaiimide meetodeid. Juurutades karaiimide stiili ja retoorikameetodeid, hakkasid rabiinid Pühakirja asjatundlikumalt tsiteerima.

Selle karaiimidega peetava sõnalise jõukatsumise vaieldamatuks liidriks oli Saadia ben Josef, kellest kümnenda sajandi esimesel poolel sai Babüloonia juutkonna vanem. Saadia peateose „Tõekspidamiste ja arvamuste raamatu” tõlkis inglise keelde pealkirjaga The Book of Beliefs and Opinions Samuel Rosenblatt, kes ütles oma sissejuhatuses: „Kuigi .. [Saadia] oli oma aja vaieldamatu autoriteet Talmudi alal, kasutab ta seda juudi pärimuste allikat võrdlemisi harva, sest ilmselt oli tema sooviks lüüa karaiime, kelle silmis oli kaalu ainult kirjalikul Seadusel, nende endi relvadega.”

Käies Saadia jälgedes, saavutas rabinistlik judaism lõpuks ülekaalu. See teostus seeläbi, et kirjutatud Seadusega kohanduti just sedavõrd, et see röövis karaiimide argumentidelt veenmisjõu. Viimase löögi andis Moses Maimonides, 12. sajandi silmapaistev talmudistlik õpetlane. Kuna ta elas Egiptuses koos karaiimidega ja suhtus neisse sallivalt, samuti tänu oma veenvale õpetlaslikule stiilile, võitis ta karaiimide austuse ja nõrgendas nende endi juhtide positsiooni.

Karaiimide liikumine kaotab hoogu

Kuna nüüd puudus karaiimide liikumisel ühtsus ja vastupanujõud olid killustatud, hakkas see kaotama nii oma hoogu kui ka pooldajaid. Aja möödudes muutsid karaiimid oma vaateid ja põhimõtteid. Leon Nemoy, kes käsitleb karaiimide liikumist, kirjutab: „Kuigi teoreetiliselt oli Talmud põlu all, tungis karaiimide seaduspraktikasse ja tavadesse tasapisi rohkesti talmudistlikku ainest.” Sisuliselt kaotasid karaiimid silmast oma algse eesmärgi ja võtsid rabinistlikust judaismist palju omaks.

Iisraelis on praegugi umbes 25000 karaiimi. Lisaks on neid mõni tuhat teistes kogukondades, peamiselt Venemaal ja Ameerika Ühendriikides. Aga kuna nad peavad kinni oma suulistest pärimustest, ei sarnane nad algsete karaiimidega.

Mida me võime karaiimide ajaloost õppida? Seda, et on tõsine viga ’Jumala sõna tühjaks teha oma pärimuste pärast’. (Matteuse 15:6) Et saada vabaks koormavatest inimeste pärimustest, on tarvis Pühakirja täpselt tunda. (Johannese 8:31, 32; 2. Timoteosele 3:16, 17) Need, kes püüavad Jumala tahet tundma õppida ja täita, ei toetu inimeste pärimustele. Selle asemel uurivad nad hoolega Piiblit ja rakendavad Jumala inspireeritud Sõna kasulikku õpetust ellu.

[Allmärkused]

[Pilt lk 30]

Rühm karaiime

[Allikaviide]

Raamatust The Jewish Encyclopedia, 1910