„Palvekoda kõigile rahvaile”
„Eks ole kirjutatud: minu koda peab hüütama palvekojaks kõigile rahvaile?” (MARKUSE 11:17)
1. Millistes suhetes olid Aadam ja Eeva Jumalaga esialgu?
KUI Aadam ja Eeva loodi, olid nad oma taevase Isaga lähedastes suhetes. Jehoova Jumal suhtles nendega ja andis neile üldjoontes teada oma imepärase eesmägi seoses inimsooga. Kindlasti ajendasid Jehoova suurepärased loomistööd neid sageli talle kiitust tooma. Kui Aadam ja Eeva nõuandeid vajasid, mõeldes oma tulevasele ülesandele saada inimpere isaks ja emaks, võisid nad kõikjal oma paradiislikus kodus Jumala poole pöörduda. Nad ei vajanud templis oleva preestri teeneid (1. Moosese 1:28).
2. Milline muutus leidis aset siis, kui Aadam ja Eeva patustasid?
2 Olukord muutus siis, kui vastuhakkav ingel ütles Eevale, et see saab „Jumala sarnaseks”, pannes teda kavaluse abil mõtlema, et elu võib talle rohkemat pakkuda, kui ta hülgab Jehoova suveräänsuse. Ja Eeva sõigi selle puu vilja, mille kohta Jumal oli piirangud kehtestanud. Seejärel kasutas Saatan Eevat ka tema mehe ahvatlemiseks. Traagiline küll, kuid Aadam kuulas oma patust naist, näidates sellega, et ta peab suhteid temaga tähtsamaks kui oma suhteid Jumalaga (1. Moosese 3:4—7). Tegelikult valisid Aadam ja Eeva oma jumalaks Saatana. (Võrdle 2. Korintlastele 4:4.)
3. Millised olid Aadama ja Eeva vastuhaku halvad tagajärjed?
3 Selle tõttu ei kaotanud esimene inimpaar mitte üksnes oma hinnalisi suhteid Jumalaga, vaid ka lootuse elada igavesti maises paradiisis (1. Moosese 2:16, 17). Nende patused kehad hakkasid manduma, kuni nad lõpuks surid. Nende järglased pärisid selle patuse seisundi. Piibel selgitab, et „nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse” (Roomlastele 5:12).
4. Millise lootuse andis Jumal patusele inimkonnale?
4 Oli vaja midagi, mis lepitaks patuse inimkonna tema püha Loojaga. Ajal, mil Jumal Aadama ja Eeva hukka mõistis, andis ta nende tulevastele järglastele lootuse, kui ta tõotas, et tuleb „seeme”, kes päästab inimkonna Saatana vastuhaku tagajärgedest (1. Moosese 3:15). Hiljem tegi Jumal teatavaks, et see õnnistusi toov Seeme tuleb Aabrahami kaudu (1. Moosese 22:18, Suur Piibel). See armastav eesmärk meeles, valis Jumal Aabrahami järglased iisraellased oma rahvaks.
5. Miks me peaksime tundma huvi Jumala ja Iisraeli vahel sõlmitud seaduselepingu üksikasjade vastu?
5 Aastal 1513 e.m.a. astusid iisraellased Jumalaga lepingusuhetesse ja olid nõus tema seadusi täitma. See seaduseleping peaks huvi pakkuma kõigile, kes tänapäeval Jumalat kummardada tahavad, kuna see osutas tõotatud Seemnele. Pauluse ütluse kohaselt kujutas see endast „tulevaste hüvede varju” (Heebrealastele 10:1). Kui Paulus selle väite esitas, rääkis ta Iisraeli preestrite teenistusest kaasaskantavas kogudusetelgis ehk jumalakummardamise telgis. Seda nimetati „Jehoova templiks” ja „Jehoova kojaks” (1. Saamueli 1:9, 24). Kui me uurime, kuidas Jehoova maises kojas püha teenistust läbi viidi, võime hakata paremini mõistma halastavat korraldust, mille kaudu patused inimesed võivad tänapäeval Jumalaga lepitatud saada.
Kõige püham paik
6. Mis asus kõige pühamas paigas ja mis kujutas seal Jumala juuresviibimist?
6 „Kõigekõrgem ei ela kätega tehtud kodades,” ütleb Piibel (Apostlite teod 7:48). Kuid Jumala juuresviibimist tema maises kojas kujutas pilv, mis oli selle koja kõige tagumises ruumis, mida nimetati kõige pühamaks paigaks (3. Moosese 16:2). Ilmselt säras see pilv heledalt, andes kõige pühamas paigas valgust. See asetses „tunnistuslaekaks” nimetatud püha laeka kohal, mille sees olevate kivitahvlite peale olid kirjutatud mõningad käsud, mis Jumal Iisraelile andis. Laeka kaanel oli kaks väljasirutatud tiibadega kuldset keerubit, kes kujutasid Jumala taevasesse organisatsiooni kuuluvaid kõrge positsiooniga vaimolendeid. Imeline valguspilv asus laeka kaane kohal ja keerubite vahel (2. Moosese 25:22). See kujutas Kõigeväelist Jumalat istumas troonil oma taevasel vankril, mida toetavad elavad keerubid (1. Ajaraamat 28:18). Selle abil saab selgeks, miks kuningas Hiskija ütles palves: „Vägede Jehoova, Iisraeli Jumal, kes istud keerubite peal!” (Jesaja 37:16).
Püha paik
7. Milline oli püha paiga sisustus?
7 Kogudusetelgi teist ruumi nimetati pühaks paigaks. Selles osas seisis sissekäigust vasakul üks kaunis seitsmeharuline lambijalg ja paremal pool oli vaateleibade laud. Otse ees seisis altar, millelt tõusis põleva suitsutusrohu aroom. See asus eesriide ees, mis eraldas püha ja kõige pühamat paika.
8. Milliseid kohustusi preestrid pühas paigas korrapäraselt täitsid?
8 Igal hommikul ja õhtul pidi preester kogudusetelki minema ja suitsutusaltaril suitsutusrohtu põletama (2. Moosese 30:7, 8). Hommikul, samal ajal, kui suitsutusrohi põles, tuli õliga täita seitse lampi, mis olid kuldse lambijala peal. Õhtul süüdati lambid, et valgustada püha paika. Igal hingamispäeval pidi preester vaateleibade lauale 12 värsket pätsi asetama (3. Moosese 24:4—8).
Õu
9. Mis eesmärk oli veenõul ja mida me võime sellest õppida?
9 Kogudusetelgi ümber oli ka õu, mida ümbritses telgiriidest piirdeaed. Selles õues oli suur veenõu, kus preestrid enne pühasse paika sisenemist oma käsi ja jalgu pesid. Nad pidid ennast pesema ka enne seda, kui hakkasid selles õues oleval altaril ohvreid tooma (2. Moosese 30:18—21). See puhtuse nõue tuletab Jumala nüüdisaegsetele sulastele jõuliselt meelde, et nad peavad üritama olla füüsiliselt, moraalselt, mõistuse poolest ja vaimselt puhtad, kui nad tahavad, et nende kummardamisviis oleks Jumalale meelepärane (2. Korintlastele 7:1). Mõne aja pärast hakkasid altari jaoks tulepuid ja veenõu jaoks vett tooma mitteiisraellastest templiorjad (Joosua 9:27).
10. Millised olid mõningad ohvrid, mis toodi ohvrialtaril?
10 Igal hommikul ja õhtul põletati altaril noor ohvrijäär koos vilja- ning jookohvriga (2. Moosese 29:38—41). Teisi ohvreid toodi erilistel päevadel. Mõnikord pidi inimene ohvri tooma mingi konkreetse patu pärast, mis ta oli teinud (3. Moosese 5:5, 6). Teistel puhkudel võis iisraellane tuua vabatahtliku osadusohvri, millest nii preestrid kui ka ohvri tooja ise mingi osa ära sõid. See tähendas seda, et inimestest patustajad võivad Jumalaga rahulikes suhetes olla, piltlikus mõttes koos temaga süüa. Koguni muulasest elanik võis Jehoova kummardajaks saada ja omada eesõigust tema koja heaks vabatahtlikke ohvreid tuua. Kuid selleks, et Jehoovale kohast austust osutada, võisid preestrid ainult kõige paremaid ohvreid vastu võtta. Viljaohvrite jahu pidi olema hästi peeneks jahvatatud ja ohvriloomad pidid olema veatud (3. Moosese 2:1; 22:18—20; Malakia 1:6—8).
11. a) Mida tehti loomohvrite verega ja millele see osutas? b) Kuidas suhtub Jumal nii inimeste kui ka loomade veresse?
11 Nende ohvrite veri toodi altarile. See tuletas rahva liikmetele iga päev meelde, et nad on patustajad, kes vajavad lunastajat, kelle veri võiks nende patud jäädavalt lepitada ja päästa nad surmast (Roomlastele 7:24, 25; Galaatlastele 3:24; võrdle Heebrealastele 10:3). See vere püha kasutusviis tuletas iisraellastele meelde ka seda, et veri kujutab elu ja et elu kuulub Jumalale. Jumal on alati keelanud inimestel kasutada verd ühelgi muul viisil (1. Moosese 9:4; 3. Moosese 17:10—12; Apostlite teod 15:28, 29).
Lepituspäev
12., 13. a) Mis oli lepituspäev? b) Mida pidi ülempreester tegema enne, kui ta võis vere kõige pühamasse paika viia?
12 Kord aastas, päeval, mida nimetati lepituspäevaks, pidi paastuma kogu Iisraeli rahvas, kaasa arvatud muulastest elanikud, kes kummardasid Jehoovat, ja keegi ei tohtinud mitte mingisugust tööd teha (3. Moosese 16:29, 30). Sel tähtsal päeval puhastati rahvas piltlikult patust, et see võiks ka eeloleval aastal Jumalaga rahulikes suhetes olla. Kujutlegem seda olukorda ja vaadelgem mõningaid selle tähtsamaid külgi.
13 Ülempreester on kogudusetelgi õues. Pärast seda, kui ta on end veenõu ääres pesnud, tapab ta ohvripulli. Pulli veri valatakse vaagnasse; seda kasutatakse erilisel viisil selleks, et Leevi preesterliku suguharu patte lepitada (3. Moosese 16:4, 6, 11; NW). Kuid enne ohvritalituse jätkamist peab ülempreester veel midagi tegema. Ta võtab healõhnalist suitsutusrohtu (paneb selle tõenäoliselt kopsikusse) ja põlevaid süsi altarilt sütepannile. Nüüd siseneb ta pühasse paika ja läheb kõige pühama paiga eesriide poole. Aeglaselt möödub ta sellest eesriidest ja jääb seaduselaeka ette seisma. Seejärel, ilma et ükski teine inimene seda näeks, valab ta suitsutusrohu tuliste süte peale, mistõttu kõige püham paik täitub magusalõhnalise pilvega (3. Moosese 16:12, 13).
14. Miks pidi ülempreester sisenema kõige pühamasse paika kahe eri looma verega?
14 Nüüd on Jumal meeleldi valmis halastust osutama ja ennast piltlikult lepitada laskma. Sel põhjusel nimetatigi laeka kaant „halastuse asupaigaks” või „lepituskaaneks” (Heebrealastele 9:5, NW allmärkus). Ülempreester tuleb kõige pühamast paigast välja, võtab pulli vere ja läheb sinna jälle tagasi. Seaduse nõude järgi kastab ta sõrme vere sisse ja piserdab verd laeka kaane ees seitse korda (3. Moosese 16:14). Pärast seda läheb ta õue tagasi ja tapab siku, kes on patuohver „rahva” eest. Ta toob kõige pühamasse paika natuke siku verd ja toimib sellega samamoodi nagu pulli verega (3. Moosese 16:15). Lepituspäeval toimetati ka teisi tähtsaid talitusi. Näiteks pidi ülempreester panema oma käed ühe teise siku pea peale ja selle kohal „Iisraeli laste süüteod” üles tunnistama. Seejärel saadeti elus sikk kõrbesse, et ta rahva patud piltlikult ära viiks. Sel viisil toimetati igal aastal lepitust „preestrite ja kogu koguduse rahva eest” (3. Moosese 16:16, 21, 22, 33).
15. a) Mille poolest sarnanes Saalomoni tempel kogudusetelgiga? b) Mida öeldakse kirjas heebrealastele püha teenistuse kohta, mida viidi läbi nii kogudusetelgis kui ka templis?
15 Alates ajast, mil iisraellased said Jumala lepingurahvaks, oli see kaasaskantav kogudusetelk neile 486 aastat paigaks, kus nad kummardasid oma Jumalat Jehoovat. Seejärel sai iisraellane Saalomon eesõiguse ehitada alaline hoone. Kuigi see tempel pidi tulema suurem ja keerukam, andis Jumal selle ehitamiseks plaani, mis sarnanes kogudusetelgiga. Nii nagu kogudusetelk, kujutas ka tempel suuremat, tõhusamat kummardamiskorraldust, mille pidi rajama Jehoova „ja mitte inimene” (Heebrealastele 8:2, 5; 9:9, 11).
Esimene ja teine tempel
16. a) Millise armastava palve esitas Saalomon templi pühitsemise ajal? b) Kuidas näitas Jehoova, et ta võttis Saalomoni palvet kuulda?
16 Kui Saalomon seda suurejoonelist templit pühitses, esitas ta muuhulgas ka järgmise inspireeritud palve: „Võõramaalast, kes ei ole sinu Iisraeli rahva hulgast, tuleb aga kaugelt maalt sinu suure nime .. pärast — kui ta tuleb ja palvetab selle koja poole — kuule sina taevast, oma asupaigast, ja tee kõike, mille pärast võõras sinu poole hüüab, et kõik maa rahvad õpiksid tundma sinu nime ja kardaksid sind, nõnda nagu su Iisraeli rahvas, ja et nad teaksid, et sinu nimi on pandud kojale, mille ma olen ehitanud!” (2. Ajaraamat 6:32, 33). Jumal näitas väga otsesel viisil, et ta võttis Saalomoni pühitsemispalvet kuulda. Tulekeel langes taevast ja põletas altaril olevad ohvriloomad ning Jehoova auhiilgus täitis templi (2. Ajaraamat 7:1—3).
17. Mis sai lõpuks Saalomoni ehitatud templist ja miks?
17 Kuid kahjuks kaotasid iisraellased mõistliku kartuse Jehoova vastu. Mõne aja pärast hakkasid nad oma veriste tegude, ebajumalakummardamise, abielurikkumise, verepilastuse ning vaeslaste, lesknaiste ja võõramaalaste halva kohtlemisega tema suure nime pühadust teotama (Hesekiel 22:2, 3, 7, 11, 12, 26, 29). Sellepärast viis Jumal aastal 607 e.m.a. täide oma kohtuotsuse, tuues nende kallale Babüloonia sõjaväe, kes hävitas templi. Ellujäänud iisraellased viidi vangidena Babüloni.
18. Milliseid eesõigusi anti teises templis mõningatele mitteiisraellastest meestele, kes kogu südamest Jehoova kummardamist toetasid?
18 Seitsmekümne aasta pärast pöördus kahetsev juutide jäänus Jeruusalemma tagasi ja talle anti eesõigus Jehoova tempel uuesti üles ehitada. On huvitav, et teises templis ei olnud teenistuseks piisavalt palju preestreid ega leviite. Seepärast anti netinitele, kes põlvnesid mitteiisraellastest templiorjadest, Jumala koja teenistuses suuremaid eesõigusi. Kuid mitte kunagi ei saavutanud nad preestrite ja leviitidega võrdset seisundit (Esra 7:24; 8:17, 20, SP).
19. Mida Jumal teise templi kohta tõotas ja kuidas need sõnad tõeks said?
19 Esialgu näis, et teist templit ei saa esimesega üldse võrreldagi (Haggai 2:3). Kuid Jehoova tõotas: „Ma panen värisema kõik paganad, nõnda et kõigi paganate rikkused tuuakse ja ma täidan selle koja toredusega, .. Selle koja tulevane toredus peab olema suurem kui oli esimesel” (Haggai 2:7, 9). Kooskõlas nende sõnadega saavutas teine tempel tõesti suurema toreduse. See püsis esimesest templist 164 aastat kauem ja selle õuedesse kogunes palju rohkem Jumala kummardajaid palju rohkematelt maadelt. (Võrdle Apostlite teod 2:5—11.) Kuningas Heroodese ajal algas teise templi ümberehitamine, mille käigus tehti selle õued suuremaks. Asetsedes massiivsel kiviplatvormil ja ümbritsetuna kaunitest sammaskäikudest, võistles see hiilguse poolest Saalomoni ehitatud esialgse templiga. Selle juurde kuulus suur välisõu teistest rahvastest inimeste jaoks, kes tahtsid Jehoovat kummardada. Kivist barjäär eraldas seda mittejuutide õue siseõuedest, kuhu võisid minna ainult iisraellased.
20. a) Milline märkimisväärne au sai osaks taastatud templile? b) Millest ilmneb, et juudid suhtusid templisse valesti, ja mida Jeesus selle tõttu tegi?
20 Sellele teisele templile sai osaks suur au, kuna Jumala Poeg Jeesus Kristus õpetas selle õuedes. Kuid samamoodi nagu esimese templi puhul, ei suhtunud enamik juute ka nüüd õigesti oma eesõigusse hoolitseda Jumala koja eest. Nad lubasid isegi seda, et kaupmehed mittejuutide õues äritsesid. Lisaks sellele lubati inimestel templit otseteena kasutada, kui nad Jeruusalemmas oma asju ühest kohast teise kandsid. Neli päeva enne oma surma puhastas Jeesus templi taolisest ilmalikust tegevusest ja seda tehes ütles ta: „Eks ole kirjutatud: minu koda peab hüütama palvekojaks kõigile rahvaile? Kuid teie olete selle teinud röövliauguks!” (Markuse 11:15—17).
Jumal hülgab oma maise koja igaveseks
21. Millele osutas Jeesus seoses Jeruusalemma templiga?
21 Kuna Jeesus astus Jumala puhta kummardamise eest julgelt välja, tegid juudi religioonijuhid kindla otsuse ta tappa (Markuse 11:18). Teades, et ta varsti mõrvatakse, ütles Jeesus juudi religioonijuhtidele: „Teie koda jäetakse teil maha!” (Matteuse 23:37, 38). Sellega ta näitas, et peagi saabub aeg, mil Jumal ei tunnusta enam seda kummardamisvormi, millega tegeldi eelpiltlikus Jeruusalemma templis. Enam ei pidanud see olema „palvekojaks kõigile rahvaile”. Kui jüngid näitasid Jeesusele suurejoonelisi templihooneid, ütles ta: „Eks te näe seda kõike? .. siia ei jäeta kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!” (Matteuse 24:1, 2).
22. a) Kuidas täitusid sõnad, mis Jeesus ütles templi kohta? b) Mida otsisid algkristlased selle asemel, et panna oma lootusi maisele linnale?
22 Jeesuse prohvetiennustus täitus 37 aastat hiljem, aastal 70 m.a.j., mil Rooma väed hävitasid Jeruusalemma ja sealse templi. See oli rabavaks tõendiks, et Jumal on oma eelpiltliku koja tõesti hüljanud. Jeesus pole mitte kunagi ennustanud, et Jeruusalemma peaks veel üks tempel ehitatama. Selle maise linna kohta ütles apostel Paulus heebrea kristlastele: „Meil pole siin jäädavat linna, vaid meie otsime tulevast” (Heebrealastele 13:14). Algkristlased ootasid igatsusega aega, mil nad saavad linnasarnase Jumala Kuningriigi, „taevase Jeruusalemma” osaks (Heebrealastele 12:22). Seega ei ole Jehoova õige kummardamise keskuseks enam ükski materiaalne tempel maa peal. Järgmises artiklis me vaatleme ülevamat korraldust, mille Jumal on teinud kõigi nende heaks, kes soovivad teda kummardada „vaimus ja tões” (Johannese 4:21, 24).
Kordamisküsimused
◻ Millised suhted kaotasid Aadam ja Eeva Jumalaga?
◻ Miks peaksid kogudusetelgiga seotud üksikasjad meile huvi pakkuma?
◻ Mida me võime õppida tegevusest kogudusetelgi õues?
◻ Miks lubas Jumal oma templi hävitada?
[Pildid lk 10, 11]
Heroodese poolt taastatud tempel
1. Kõige püham paik
2. Püha paik
3. Põletusohvri altar
4. Valatud vaskmeri
5. Preestrite õu
6. Iisraeli õu
7. Naiste õu