Pühendunud — kuid kellele?

„Kõik, mida Jehoova on käskinud, me teeme ja võtame kuulda!” — 2. MOOSESE 24:7.

1., 2. a) Millele on mõned inimesed andunud? b) Kas ainult religioossed inimesed on millelegi pühendunud?

VEEBRUARIS 1945 koguti Jaapani Yatabe lennuväeüksuse hävituslendurid ühte loengusaali. Igale mehele anti paberileht, millele tuli kirjutada, kas ta soovib vabatahtlikult kamikaze löögirühma liikmeks saada. „Mõtlesin, et see on minu kutsumus — ohverdada ennast oma rahva kriitilisel ajal,” ütleb üks ohvitser, kes sel ajal seal viibis. „Emotsioonide sunnil pakkusin end täitma seda ülesannet.” Ta sai väljaõppe selle kohta, kuidas juhtida Ohka’d (rakettlennukit, mille juhiks on enesetapja) ja sellega vaenlase sõjalaeva rammida. Kuid sõda lõppes ning tal ei avanenudki võimalust sel kombel oma kodumaa ja keisri eest surra. Kui Jaapan kaotas sõja, hävitas see täielikult tema usu keisrisse.

² Omal ajal olid paljud jaapanlased andunud keisrile, uskudes, et ta on elav jumal. Teistes maades on olnud ja on praegugi muid andumuse objekte. Miljonid inimesed on andunud Maarjale, Buddhale või muudele jumalustele, kellest sageli kujusid tehakse. Meelierutavast ilukõnest tagant kihutatuina lasevad mõned oma vaevaga teenitud rahal teleevangelistide kukrusse voolata, avaldades neile seega südamesttulevat toetust, mida võib lugeda andumuseks. Pärast sõda hakkasid pettunud jaapanlased otsima midagi uut, millele oma elu pühendada. Mõned neist pühendasid end tööle. Nii Idas kui Läänes pühendavad paljud inimesed end varanduse kogumisele. Noored asetavad oma elus kesksele kohale muusikud, kelle elustiili nad matkivad. Suur hulk inimesi on hakanud tänapäeval kummardama iseennast, andudes oma ihade rahuldamisele. (Filiplastele 3:19; 2. Timoteosele 3:2) Aga kas sellised asjad või inimesed on tõesti väärt kellegi südamesttulevat andumust?

 3. Kuidas on mõned andumuse objektid osutunud väärtusetuks?

³ Kui ebajumalakummardajad satuvad silmitsi reaalsusega, kogevad nad sageli suurt pettumust. Ebajumalatele andumine lõpeb frustratsiooniga, kui nende kummardajad mõistavad, et nende ebajumalad ei ole midagi rohkemat kui vaid „inimeste kätetöö”. (Laul 115:4) Kui paljastatakse kuulsate evangelistidega seotud skandaalseid lugusid, tunnevad siirad inimesed, et neid on alt veetud. Kui „mull-majandus” lõhki läheb, võivad töötajatel vaimsed häired tekkida, kui nad oma nime vallandatute nimekirjast leiavad. Hiljutised majanduslangused on andnud mammonakummardajatele ränga hoobi. Laenudest, mida võeti lootusega teha palju raha, on saanud koorem, millest vabanemiseks pole peaaegu mingisugust väljavaadet. (Matteuse 6:24) Kui ebajumalateks muudetud rokitähed ja teised meelelahutustegelased surevad või kaotavad oma kuulsuse, jäävad nende kummardajad hüljatutena maha. Ja need, kes käivad eneserahuldamise teed, lõikavad sageli kibedaid vilju. — Galaatlastele 6:7.

 4. Mis ajendab inimesi pühendama oma elu väärtusetutele asjadele?

⁴ Mis ajendab inimesi pühendama end sellistele tühistele asjadele? Suurel määral on see Kurat-Saatana valitsuse all oleva maailma vaim. (Efeslastele 2:2, 3) Selle vaimu mõju avaldub mitmel moel. Mõnda inimest võivad juhtida esivanemate poolt edasiantud perekondlikud traditsioonid. Haridus ja kasvatus võivad mõtteviisi tugevalt mõjutada. Töökohal valitsev õhkkond võib „ettevõtte patriootides” tekitada töönarkomaania, mis on ehk koguni eluohtlik. Maailma materialistlik hoiak tekitab soovi kõike üha rohkem saada. Paljude inimeste süda on rikutud ja ajendab neid anduma omakasupüüdlikele ihadele. Nad ei vaevu järele uurima, kas seesugused taotlused nende andumust üldse väärivad.

Pühendunud rahvas

 5. Kes pühendus Jehoovale üle 3500 aasta tagasi?

⁵ Rohkem kui 3500 aastat tagasi leidis üks rahvas hoopis väärilisema andmuse objekti. Selle rahva liikmed pühendusid suveräänsele Jumalale Jehoovale. Iisraeli rahvas tervikuna kuulutas Siinai kõrbes, et pühendub Jumalale.

 6. Mida pidi Jumala nimi iisraellastele näitama?

⁶ Mis ajendas iisraellasi sel viisil tegutsema? Kui nad olid Egiptuse orjuses, andis Jehoova Moosesele volituse nad vabadusse viia. Kui Mooses küsis, kuidas ta peaks kirjeldama Jumalat, kes on ta saatnud, avaldas Jumal enda kohta järgmist, öeldes: „Ma osutun selleks, kelleks ma osutun.” (NW) Ta õpetas Moosest, et see ütleks Iisraeli lastele: „Ma olen [„osutun”, NW] on mind läkitanud teie juurde!” (2. Moosese 3:13, 14) See väljend näitas, et Jehoova saab ükskõik kelleks vaja, et oma eesmärgid teoks teha. Ta pidi hakkama ennast avaldama tõotuste Täideviijana viisil, millest iisraellaste esiisadel polnud aimugi. — 2. Moosese 6:2, 3.

7., 8. Millised tõendid olid iisraellastel selle kohta, et Jehoova on Jumal, kes väärib nende andumust?

⁷ Iisraellased olid tunnistajaks sellele, kui Egiptusemaa ja selle rahvas sai kannatada kümnes nuhtluses. (Laul 78:44—51) Seejärel panid iisraellased, keda koos naiste ja lastega oli arvatavasti üle kolme miljoni, oma asjad kokku ning lahkusid Gooseni maakonnast ühe ööga, mis juba iseenesest on märkimisväärne saavutus. (2. Moosese 12:37, 38) Pärast seda ilmutas Jehoova ennast Punase mere ääres „mehise sõdalasena”, päästes oma rahva vaarao sõjaväe käest sellega, et ta jagas mere kaheks, lasi iisraellastel sellest läbi minna ning lasi veel hiljem tagasi langeda, et neid jälitavad egiptlased uputada. Seega ’nägi Iisrael seda suurt kätt, mida Jehoova näitas egiptlastele, ja rahvas kartis Jehoovat ning nad uskusid Jehoovat’. — 2. Moosese 14:31; 15:3, NW; Laul 136:10—15.

⁸ Justkui oleks iisraellastel ikka veel vähe tõendeid selle kohta, mida Jumala nimi tähendab, hakkasid nad toidu- ja veepuuduse pärast nurisema Jehoova ja tema esindaja Moosese vastu. Jehoova saatis vutte, lasi mannat sadada ja pani Meribas vee kaljust välja voolama. (2. Moosese 16:2—5, 12—15, 31; 17:2—7) Samuti kaitses Jehoova iisraellasi amalekkide rünnakute eest. (2. Moosese 17:8—13) Mitte kuidagi poleks iisraellased saanud eitada seda, mida Jehoova hiljem Moosesele kuulutas: „Jehoova, Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu.” (2. Moosese 34:6, 7) Tõepoolest, Jehoova tõestas, et ta väärib nende andumust.

 9. Miks andis Jehoova iisraellastele võimaluse väljendada oma pühendumist tema teenimisele, ja kuidas nad sellele reageerisid?

⁹ Kuigi iisraellased kuulusid õigusega Jehoovale, sest tema oli nad Egiptusest vabastanud, andis ta lahke ja halastava Jumalana neile võimaluse väljendada oma vabast tahtest soovi teda teenida. (5. Moosese 7:7, 8; 30:15—20) Samuti andis ta teada enda ja iisraellaste vahelise lepingu tingimused. (2. Moosese 19:3—8; 20:1—23:33) Kui Mooses need tingimused teatavaks tegi, kuulutasid iisraellased: „Kõik, mida Jehoova on käskinud, me teeme ja võtame kuulda!” (2. Moosese 24:3—7) Neist sai vabatahtlikult suveräänsele Issandale Jehoovale pühendunud rahvas.

Hindamine viib pühendumiseni

10. Millele peaks olema rajatud meie pühendumine Jehoovale?

¹⁰ Looja Jehoova väärib veel praegugi kogu hingest tulevat andumust. (Malakia 3:6; Matteuse 22:37; Ilmutuse 4:11) Kuid meie pühendumine ei tohiks olla rajatud kergeusklikkusele, kiirestivaibuvatele tunnetele ega ka mitte sellele, et seda käsivad teised — kasvõi meie vanemad. See peab olema rajatud Jehoova kohta käiva tõe täpsele tundmisele ja selle hindamisele, mida Jehoova on meie heaks teinud. (Roomlastele 10:2; Koloslastele 1:9, 10; 1. Timoteosele 2:4; NW) Just nagu Jehoova andis iisraellastele võimaluse vabast tahtest oma andumust väljendada, nii annab ta ka meile võimaluse vabatahtlikult pühenduda ja oma pühendumist avalikult näidata. — 1. Peetruse 3:21.

11. Mida on Piibli uurimine meile Jehoova kohta näidanud?

¹¹ Piibli uurimise kaudu me õpime tundma Jumala isiksust. Tema Sõna aitab meil näha tema omadusi, mis ilmnevad loomistöös. (Laul 19:2—5) Tema Sõnast võime näha, et ta pole mingisugune müstiline Kolmainsus, kellest ei ole võimalik aru saada. Tema ei kaota sõdades ega pea seetõttu oma jumalikkusest lahti ütlema. (2. Moosese 15:11; 1. Korintlastele 8:5, 6; Ilmutuse 11:17, 18) Kuna ta on täitnud oma tõotused, hoiab see meil meeles, mida tähendab tema kaunis nimi Jehoova. Tema on Suur Eesmärgiseadja. (1. Moosese 2:4, NW allmärkus; Laul 83:19; Jesaja 46:9—11) Piiblit uurides hakkame selgelt mõistma, kui ustav ja usaldusväärne ta on. — 5. Moosese 7:9; Laul 19:8, UT; 19:10; 111:7.

12. a) Mis meid Jehoova juures kütkestab? b) Kuidas võivad Piiblisse kirjapandud tõsielukogemused ajendada inimest Jehoovat teenima? c) Mida sina Jehoova teenimisest arvad?

¹² See, mis meid Jehoova juures eriti kütkestab, on tema armastav isiksus. Piibel näitab, kui armastav, andestav ja halastav ta on inimestega tegeldes. Mõtle sellele, kuidas ta andis Hiiobile jõukust pärast seda, kui Hiiob ustavalt laitmatuks jäi. Hiiobi kogemusest ilmneb selgesti, et „Jehoova on väga hell kiindumuses ja halastav”. (Jakoobuse 5:11, NW; Iiob 42:12—17) Mõtle sellele, kuidas Jehoova kohtles Taavetit, kui see oli sooritanud abielurikkumise ja mõrva. Tõesti, Jehoova on valmis andestama isegi tõsiseid patte, kui patustaja pöördub tema poole „murtud ja purukslöödud südamega”. (Laul 51:5—13, 19) Mõtle sellele, kuidas Jehoova tegeles Tarsosest pärit Saulusega, kes oli esialgu Jumala rahva veendunud tagakiusaja. Nendest näidetest ilmneb selgesti Jumala halastus ja suuremeelne soov kasutada neid, kes on valmis kahetsema. (1. Korintlastele 15:9; 1. Timoteosele 1:15, 16) Paulus tundis, et seesugust armastavat Jumalat teenides võib ta kaalule panna isegi oma elu. (Roomlastele 14:8) Kas sina tunned sama?

13. Milline suurepärane Jehoova armastuse väljendus sunnib õiglase südamega inimesi end talle pühendama?

¹³ Jehoova päästis iisraellased Egiptuse orjusest, ning meie päästmiseks patu ja surma orjusest on ta samuti teinud korraldusi — ta on andnud Jeesuse Kristuse lunastusohvri. (Johannese 3:16) Paulus ütleb: „Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime.” (Roomlastele 5:8) See armastav korraldus sunnib õiglase südamega inimesi pühendama end Jeesuse Kristuse kaudu Jehoovale. „Sest Kristuse armastus sunnib meid ning me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja ta on surnud kõikide eest, et need, kes elavad, ei elaks enam enestele, vaid temale, kes nende eest on surnud ja üles tõusnud.” — 2. Korintlastele 5:14, 15; Roomlastele 8:35—39.

14. Kas piisab ainult Jehoova tegude tundmisest, et ajendada meid oma elu talle pühendama? Selgita.

¹⁴ Aga siiski ei piisa vaid sellest, et me teame, milline on Jehoova isiksus ja kuidas ta on inimkonnaga tegelnud. Meil tuleb kasvatada hindamist Jehoova vastu. Kuidas seda teha? Sel viisil, et rakendame Jumala Sõna oma elus ja näeme omaenda kogemuste põhjal, et selles leiduvad põhimõtted on tõesti praktilised. (Jesaja 48:17) Me peame tundma, et Jehoova on meid päästnud sellest Saatana valitsuse all olevast kurja maailma mädasoost. (Võrdle 1. Korintlastele 6:11.) Kui me võitleme, et teha seda, mis on õige, õpime toetuma Jehoovale ja kogeme ise, et Jehoova on elav Jumal, „palve Kuulja”. (Laul 62:9; 65:3, NW) Peagi me tunneme, et oleme talle väga lähedal ja võime usaldada talle oma salajasemadki tunded. Meis kasvab soe armastus Jehoova vastu. Kahtlemata viib see meid selleni, et me pühendame oma elu talle.

15. Mis ajendas üht varem tööle pühendunud meest Jehoovat teenima?

¹⁵ Paljud inimesed on õppinud tundma seda armastavat Jumalat Jehoovat ja on pühendanud oma elu tema teenimisele. Võtame näiteks ühe oma alal eduka elektriku. Mõnikord läks ta hommikul tööle ning töötas terve päeva ja öö ühtejärge ning tuli koju alles järgmisel hommikul kella viie paiku. Puhanud umbes tund aega, läks ta juba järgmist tööd tegema. „Ma olin pühendunud oma tööle,” meenutab ta. Kui ta naine alustas piibliuurimist, hakkas ka tema sellest osa võtma. Ta ütleb: „Kõik jumalad, keda ma seni olin tundnud, ootasid vaid, et neid teenitaks, ilma et nad omalt poolt meie heaks midagi teeksid. Kuid Jehoova tegi ise algust ja saatis oma ainusündinud Poja maa peale, tuues seega omalt poolt suure ohvri.” (1. Johannese 4:10, 19) Ei möödunud kümmet kuudki, kui see mees pühendas end Jehoovale. Pärast seda keskendus ta elava Jumala teenimisele. Ta alustas täisaegset teenistust ja asus elama paika, kus teenijate järele oli suurem vajadus. Sarnaselt apostlitega ’jättis [ta] kõik maha ja järgis Jeesust’. (Matteuse 19:27) Kahe kuu pärast kutsuti teda koos naisega Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu harubüroosse maal, kus nad elasid, et ta võiks aidata seal elektritöid teha. Ta on selles harubüroos töötanud juba üle 20 aasta, tehes tööd, mida ta armastab — kuid mitte enam endale, vaid Jehoovale.

Näita oma pühendumist avalikult

16. Millised oleksid mõned sammud, mida inimene saab Jehoovale pühendumiseks astuda?

¹⁶ Olles mõnda aega Piiblit uurinud, hakkavad nii noored kui vanad hindama Jehoovat ja seda, mida ta nende heaks on teinud. Sellest ajendatuna peaksid nad end Jumalale andma. Sinagi võid olla üks nende hulgast. Kuidas sa saad end Jehoovale pühendada? Olles omandanud Piibli täpse tundmise, peaksid sa kooskõlas selle tundmisega ka tegutsema ning näitama üles usku Jehoovasse ja Jeesusesse Kristusesse. (Johannese 17:3) Kahetse oma varasemat patust eluviisi ja pöördu sellest täielikult ära. (Apostlite teod 3:19) Siis oled sa jõudnud niikaugele, et võid astuda pühendumise sammu, väljendades seda pühalike sõnadega oma palves Jehoovale. Kahtlemata jätab see palve sinu mällu kustumatu jälje, kuna sellest hetkest algavad sinu ja Jehoova vahel uued suhted.

17. a) Miks arutavad kogudusevanemad äsjapühendunutega sel otstarbel koostatud küsimusi? b) Milline tähtis samm tuleb astuda varsti pärast pühendumist, ja miks?

¹⁷ Täpselt nagu Mooses selgitas iisraellastele, millistel tingimustel nad saavad Jehoovaga lepingusuhetesse astuda, nii aitavad Jehoova tunnistajate koguduste vanemad vastpühendunutel hoolega järele uurida, mis on pühendumisega seotud. Nad kasutavad sel otstarbel koostatud küsimusi, veendumaks, et igaüks saab täielikult aru Piibli põhiõpetustest ja on teadlik, mida tähendab olla Jehoova tunnistaja. Pärast seda on vägagi kohane teha läbi tseremoonia, millega näidatakse oma pühendumist avalikult. Loomulikult soovib äsjapühendunu väga, et ka teised saaksid teada, et ta on Jehoovaga sellistesse eesõigustatud suhetesse astunud. (Võrdle Jeremija 9:23.) Õige viis selle tegemiseks on lasta end pühendumise sümbolina vees ristida. Inimese vee alla kastmine sümboliseerib seda, et ta sureb oma endisele enesekesksele eluviisile ja ta tõstetakse üles alustama uut eluviisi, mis seisneb Jumala tahte täitmises. See pole mingi sakrament ega ka mitte taoline rituaal nagu näiteks šinto riitus misogi, mille kaudu arvatakse inimene veega puhastatud saavat.a Ristimine on hoopis eelnevalt palves pühendumise avalik teatavakstegemine.

18. Miks me võime olla kindlad, et meie pühendumine ei ole mõttetu?

¹⁸ See pühalik toiming on unustamatu kogemus, mis meenutab uuele Jumala sulasele, et tema ja Jehoova vahel on nüüd püsivad suhted. Vastupidiselt kamikaze lendurile, kes pühendas end oma kodumaale ja keisrile, ei ole Jehoovale pühendumine mõttetu, sest tema on igavene kõikvõimas Jumal, kes viib kõik oma ettevõtmised lõpule. Tema ja ainult tema väärib meie südamesttulevat andumust. — Jesaja 55:9—11.

19. Mida arutatakse järgmises artiklis?

¹⁹ Kuid pühendumine tähendab veelgi enamat. Näiteks, kuidas mõjutab pühendumine meie igapäevast elu? Seda arutatakse meie järgmises artiklis.

[Allmärkus]

Kas sa mäletad?

◻ Miks on maailmas esinev pühendumine toonud kaasa pettumuse?

◻ Mis ajendas iisraellasi pühendama end Jehoovale?

◻ Mis ajendab meid tänapäeval Jehoovale pühenduma?

◻ Kuidas me end Jumalale pühendame?

◻ Milline tähendus on veeristimisel?

[Pilt lk 10]

Siinais pühendab Iisrael end Jehoovale