Miks pole kaebleja oma elus õnnelik

KÕIGEST mõne nädalaga muutus võidurõõm meeleheiteks. Iisraellaste esialgne juubeldamine, mille põhjustas nende vastsaadud vabadus Egiptuse orjusest, oli mandunud väiklaseks hädaldamiseks toidu pärast. Teisel kuul pärast Egiptusest lahkumist ütles rahulolematu rahvas, et ta eelistaks pigem orjaelu kui rasket elu kõrbes. Järgnevatel kuudel nõrgendas see kaeblemise vaim nende meelekindlust Jehoovale kuuletumise osas ja purustas selle põlvkonna väljavaate jõuda Tõotatud Maale. — 2. Moosese 16:1—3; 4. Moosese 14:26—30.

Loomulikult ei ole kaeblemine kunagi piirdunud ainult ühe põlvkonna või ühe rahvaga. Kes ei kaebleks vahetevahel töö, toidu, ilma, laste, naabrite või elukalliduse üle? Näib, et kaeblemine on ebatäiuslikule inimesele lausa omane. — Roomlastele 5:12; Jakoobuse 3:2.

Miks me siis hakkame nii kergesti kaeblema? Oleme ehk kaotanud julguse, tunneme end pettununa või haigena. Me ehk väljendame kaeblemise teel oma tundeid millegi nurjumise pärast või ütleme sellega kaudselt: „Mina teeksin seda asja küll paremini!” Mõnikord saab kaeblemine tuld isiksuste kokkupõrkest. Kuid kaebamiseks võib ka tõelist põhjust olla.

Mis selle kaeblemise põhjuseks ka poleks, võib selle alaline esinemine olla hävitava toimega, nagu iisraellaste eeltoodud näite varal näeme. Inimesest võib saada krooniline kaebleja, nurisedes isegi Jehoova teguviiside üle. Miks on see nii ohtlik? Ja kuidas oleks põhjendatud kaebusi õige käsitleda?

Põhjendatud kaebused

Kui kaebamise põhjused ei kuulu tõsiste kilda, võiksime kõigepealt küsida: „Kas ma suudan sellest armastusega üle vaadata?” Tõsi, meil võib olla kellegi, võib-olla isegi kaasuskliku üle kaebamiseks õigustatud põhjus. Ta on ehk kohelnud meid lahkusetult või ebaõiglaselt. Kuid kas võib see, kui me ülekohtusest kohtlemisest teistele kaebame, siiski asja parandada? Kuidas soovitab Piibel meil sellele vastata? Koloslastele 3:13 öeldakse: „Sallides üksteist ja andeks andes üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale. Nõnda nagu Kristus teile on andeks andnud, nõnda tehke ka teie.” Nii et isegi siis, kui kaebus on ehk õigustatud, soovitab Pühakiri kaeblemise vaimu asemel andestavat suhtumist ilmutada. — Matteuse 18:21, 22.

Ent kui asi on liiga tõsine, et sellest üle vaadata? Kaebuse esitamiseks võib ju tõeline põhjus olemas olla. Kui õigustatud „kaebekisa” Soodoma ja Gomorra pärast Jehoovani jõudis, tegi ta korraldusi nende allakäinud linnade häbiväärse olukorra lahendamiseks. (1. Moosese 18:20, 21, NW) Varsti pärast m.a.j. 33. aasta nelipühi kerkis üles üks teine põhjendatud kaebus. Kui puudustkannatavatele lesknaistele toiduaineid jagati, suhtuti heebrea keelt kõnelevatesse naistesse erapoolikult. Arusaadavalt põhjustas see kreeka keelt kõnelevate lesknaiste hulgas pahameelt. Lõpuks jõudis kaebus apostlite kõrvu ja nad organiseerisid kiiresti rühma vastutavaid mehi seda probleemi lahendama. — Apostlite teod 6:1—6.

Määratud kristlikud vanemad peaksid tänapäeval samamoodi viivitamatult vajalikke samme ette võtma, kui nende tähelepanu tõsistele asjadele juhitakse. Õpetussõnad 21:13 öeldakse: „Kes suleb oma kõrva viletsa hädakisale [„kaebekisale”, NW], see peab ka ise karjuma vastust saamata!” Põhjendatud kaebuse arvestamata jätmise asemel peaksid vanemad seda osavõtlikult kuulama. Teiselt poolt saame meie kõik sellega asjale kaasa aidata, kui me need tõsised kaebused vanemate ette viime, selle asemel et neid kõigile kuulata soovijaile ette kanda.

Enamik meist tunnustab siiski siiralt, et tuleb ette aegu, mil inimlik ebatäius meid tarbetult kaeblema paneb. Lähem vaade iisraellaste käitumisele kõrbes aitab meil näha seda ohtu, kuidas juhuslik hädaldamine võib kaeblemise vaimuks kasvada.

Jumala suhtumine kaeblejatesse

Iisraellaste nurin toidu üle teeb ilmsiks kaks kaeblemisega kaasnevat ohtu. Esiteks on kaeblemine nakkav. Aruandes öeldakse, et „kogu Iisraeli laste kogudus nurises kõrbes Moosese ja Aaroni vastu”. (2. Moosese 16:2) Tõenäoliselt hakkasid mõned toiduainete nappuse üle kaeblema ja mõne aja pärast kaeblesid selle üle juba kõik.

Teiseks teeb kaebleja sageli probleemi liiga suureks. Sel korral väitsid iisraellased, et Egiptuses, kus nad oleksid saanud süüa nii palju leiba ja liha, kui nad tahtsid, oleksid nad paremas olukorras olnud. Nad kaeblesid, et neid on kõrbesse vaid nälga surema toodud. — 2. Moosese 16:3.

Kas nende iisraellaste olukord oli tõesti nii kriitiline? Võimalik, et toidutagavarad olid kahanemas, kuid Jehoova oli seda probleemi ette näinud ja ta varustas neid nende füüsiliste vajaduste rahuldamiseks õigel ajal mannaga. Nende liialdatud kaebused paljastasid selle, et nad ei usalda Jumalat üldse. Egiptuses oleku ajal olid nende karmide olukordade kohta käivad kaebused õigustatud. (2. Moosese 2:23) Aga kui Jehoova nad orjusest vabastas, hakkasid nad toidu üle kaeblema. See oli õigustamatu nurisemine. „Teie nurisemine ei ole meie vastu, vaid on Jehoova vastu!” hoiatas Mooses. — 2. Moosese 16:8.

Iisraellaste kaeblemise vaim tuli korduvalt ilmsiks. Selsamal aastal sai mannast kaeblemise põhjus. (4. Moosese 11:4—6) Varsti pärast seda päästis 12 Iisraeli maakuulajast kümne poolt vales valguses esitatud aruanne valla meelepahatormi Tõotatud Maa vallutamisega seotud oletatavate ohtude pärast. Rahvas läks isegi nii kaugele, et ütles: „Oleksime ometi surnud Egiptusemaal või siin kõrbes!” (4. Moosese 14:2) Milline tohutu tänulikkuse puudumine! Pole ime, et Jehoova ütles Moosesele: „Kui kaua see rahvas põlgab mind ja kui kaua nad ei usu mind.” (4. Moosese 14:11) Need tänamatud kaeblejad mõisteti hukka ja nad pidid 40 aastat kõrbes rändama, kuni see põlvkond suri.

Apostel Paulus tuletab meile seda näidet meelde. Ta hoiatab kaaskristlasi, et nad kunagi ei oleks nende iisraellaste sarnased, kes hakkasid nurisema ja seega vaid hukkusid kõrbes. (1. Korintlastele 10:10, 11) On selge, et alusetu nurisemine ja kaeblev vaim võivad õõnestada meie usku ja viia Jehoova pahameeleni.

Ent Jehoova on kannatlik oma sulastega, kes ehk arakstegevate olukordade tõttu aeg-ajalt kaeblevad. Kui Eelija kurjalt kuningannalt Iisebelilt tuleva tagakiusamise tõttu Hoorebi mäele põgenes, oli ta veendunud, et ta prohvetitöö on lõppenud. Ta oletas ekslikult, et ta on ainuke maale järele jäänud Jehoova kummardaja. Et tugevdada Eelija usku, demonstreeris Jumal talle kõigepealt oma jumalikku väge. Seejärel öeldi prohvetile, et Iisraelis on siiski 7000 ustavat Jehoova sulast ja et tal on veel palju tööd teha. Seega unustas Eelija oma kaebused ja läks uue jõuga edasi. (1. Kuningate 19:4, 10—12, 15—18) Kui kristlikud kogudusevanemad ilmutavad vahetegemisvõimet, võivad nad samuti ustavate kristlastega lohutavalt rääkida, aidates neil näha oma osa Jumala eesmärgi teostumises. — 1. Tessalooniklastele 5:14.

Kaeblevast vaimust ülesaamine

Kuidas võib kaeblevast vaimust üle saada? Näiteks saavad need, kellele on antud tõestusi, et tubakas kahjustab keha, jõulise ajendi suitsetamise mahajätmiseks. Kaebleva vaimu kahjulikkuse mõistmine võib samamoodi anda meile ajendi igasuguse kaeblemise kombe mahajätmiseks.

Mis kasu saavad need, kes kaeblemise vaimust üle saavad? Üks oluline kasu, mida kaeblemisest hoidujad kogevad, on see, et nad võivad asju Pühakirja seisukohalt ja objektiivsemalt vaadata. Kaebleja peatub harva, et probleemi üle Jehoova seisukohalt järele mõelda. Kaeblevad iisraellased unustasid, et Jehoova Jumal oli neid orjusest vabastanud ja Punase mere veed nende heaks imepäraselt lahutanud. Nende negatiivne mõtteviis tegi neid Jumala väe suhtes pimedaks ja röövis neilt rõõmu. Selle tulemusel kadus neil usaldus Jehoova vastu.

Peale selle mõistab inimene, kes suudab oma probleeme objektiivselt hinnata, seda, millal ta oma vead talle raskusi põhjustanud on. Tõenäoliselt ta sama eksimust enam nii lihtsalt ei korda. Jeremija manitses kaasiisraellasi, et nad ei kaebleks raskuste üle, mida nad pärast Jeruusalemma hävitamist kogesid. Nende kannatused olid nende endi pattude poolt otseselt põhjustatud, ja seda oligi neil kahetsemiseks ja Jehoova juurde tagasipöördumiseks tarvis mõista. (Nutulaulud 3:39, 40) Samamoodi mõistis jünger Juudas hukka ’jumalatud inimesed’, kes hülgasid Jehoova juhtimise ja olid alatasa „saatusega rahulolematud”. — Juuda 3, 4, 16.

Tark kuningas Saalomon mainis kord, et „rõõmus süda valmistab ihule mõnu, aga rusukspekstud vaim kuivatab luudki”. (Õpetussõnad 17:22) Kaeblemise vaim kurnab meid emotsionaalselt ja võtab meilt ära rõõmu. See ei peegelda optimismi, vaid pessimismi. Kuid neil, kes õpivad mõtlema ja rääkima „kiituse väärt” asjadest, on rõõmus süda, mis võib nende enesetunde isegi paremaks teha. — Filiplastele 4:8.

Kahtlemata muutub meie elu rikkamaks, kui me inimeste puuduste asemel nende voorusi tähele paneme. Meie meeleolu tõuseb, kui me katselepanevates olukordades oma parima teeme, selle asemel et ebaedu üle hädaldada. Isegi katsumused võivad põhjustada rõõmu, kui suhtume neisse kui võimalustesse kinnitada oma usku ja tugevdada oma vastupidavust. — Jakoobuse 1:2, 3.

Samuti on tähtis meeles pidada, et nurisemisega ei tee me kahju mitte üksnes iseendile. Lõputu kaebuste esitamine võib kergesti teiste usku õõnestada. Iisraeli kümne maakuulaja poolt vales valguses esitatud aruanne põhjustas seda, et kogu rahvas arvas, nagu oleks Tõotatud Maa vallutamine lootusetu julgustükk. (4. Moosese 13:25—14:4) Ühel teisel juhtumil oli Mooses rahva lakkamatu nurisemise pärast sedavõrd löödud, et ta palus, et Jehoova temalt elu võtaks. (4. Moosese 11:4, 13—15) Kui aga räägime asjadest ülesehitaval viisil, suudame ehk tugevdada teiste usku ja suurendada nende rõõmu. — Apostlite teod 14:21, 22.

Kuigi meil võib olla kiusatus oma töökaaslaste, sõprade, perekonna või isegi kogudusevanemate üle kaevelda, soovib Jehoova, et tema rahva seas oleks „armastus südamlik üksteise vastu”. Selline armastus paneb meid teiste vigade esiletõstmise asemel neid eksimusi armastusega kinni katma. (1. Peetruse 4:8) Õnneks on Jehooval meeles, et me oleme vaid põrm, ja ta ei vaata meie eksimustele. (Laul 103:13, 14; 130:3) Kui igaüks meist püüaks tema eeskuju jäljendada, kaebleksime kahtlemata palju vähem.

Kui inimkond on uuesti täiuslikkusesse viidud, ei ole kellelgi põhjust oma elu üle kaevelda. Kuni selle aja saabumiseni on meil vaja seista vastu kiusatusele teiste inimeste või katselepanevate olukordade üle kaevelda. Näitamaks, et usaldame Jehoovat ja tõepoolest armastame oma kaasusklikke, ’tehkem kõike nurisemata’. (Filiplastele 2:14) See meeldib Jehoovale ja toob meile suurt kasu. Iseenda ja teiste heaolu nimel ärgem unustagem, et kaebleja ei ole oma elus õnnelik.

[Pilt lk 20]

Isegi sellest, kui Jumal iisraellasi imepäraselt mannaga varustas, sai kaeblemise põhjus