SAJANDEID on judaismis õpetatud, et Jumala nimi Jehoova on liiga püha, et seda hääldada (Laul 83:19).a Paljud teoloogid on teinud järelduse, et sellisel familiaarsel viisil aulise Looja poole pöörduda on ebasünnis ning peale selle rikub see ka kümne käsu kolmandat käsku, mis keelab ”Jumala nime asjata suhu võtta” (2. Moosese 20:7). Kolmandal sajandil m.a.j. kuulutas Mišna, et ”igaühel, kes hääldab Jumala Nime”, pole ”osa tulevases maailmas” (Sanhedrin 10:1).

Kolmas käsk

Mida öelda aga keelu kohta, mis on kirjas kümnest käsust kolmandas? 2. Moosese 20:7 ütleb jõuliselt: ”Sa ei tohi Jehoova, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Jehoova ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime asjata suhu võtab!”

Mida Jumala nime ’asjata suhu võtmine’ täpselt tähendab? Juudi kirjastusseltsi väljaantud ”The JPS Torah Commentary” selgitab, et heebreakeelne termin laš·šaw’ʹ, mis on tõlgitud ”asjata suhu võtta”, võib tähendada ”valesti” või ”ilmaaegu”. Sama teatmeteos jätkab: ”[Selle heebreakeelse termini] tähendusvarjundid keelavad inimestel valet vanduda, näiteks seoses kohtuasjaga, ning kasutada Jumala Nime asjatult ja frivoolselt.”

See juudi teos tõstab õigesti esile mõtte, et Jumala nime asjata suhu võtmine tähendab selle nime kohatut kasutamist. Kuid kas Jumala nime hääldamist võib pidada ”asjatuks ja frivoolseks”, kui temast teistele õpetust jagatakse või tema poole palves pöördutakse? Jehoova seisukohta väljendab Laul 91:14: ”Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime!”